ISADEPÄEVA ERI | Kas Jens Salumäe poeg Henri esindab tulevikus Eesti või Soome koondist?

2008. aastal tippspordist lahkunud endine kahevõistleja ja suusahüppaja Jens Salumäe elab juba viimased 20 aastat perega Soomes, kus tegeleb ettevõtluse ja treeneritööga. Tema 13-aastane poeg Henri töötab aktiivselt selle nimel, et astuda tulevikus isa sportlikes jälgedes.

Jens Salumäe on neljakordne Eesti meister. Suusahüpetes tulid meistritiitlid aastatel 1998, 2002 ja 2004. Kahevõistlejana sai ta oma ainsa meistritiili 2001. aastal. Kolmel olümpial osalenud Salumäe käis 1998. aastal Naganos, 2002. aastal Salt Lake Citys ja 2006. aastal Torinos, samuti võistles ta neljadel maailmameistrivõistlustel (1999, 2001, 2005, 2007). Kuni 2012. aastani kuulus talle ka lennumäe Eesti rekord (197 meetrit).

Ta alustas oma karjääri kahevõistlejana, sel alal jäi tema parimaks saavutuseks 2001. aasta Lahti maailmameistrivõistluste 17. koht sprindis. Ise peab ta enda parimaks aga 2006. aasta Torino olümpiamängudel välja teenitud 23. kohta suure mäe suusahüpetes.

Praegu tegutseb ta palkmajade ehituses ettevõtjana ja elab perega Kuopios, Soomes, mis on Tartust mõnekümne tuhande elaniku võrra suurem. Tema poeg Henri on aktiivne spordipoiss. Ta treenib igapäevaselt ning käib spordikallakuga koolis.

Jens täidab poja spordi huvidest lähtuvalt mitmeid rolle. „Teen treeneritööd harrastuspõhiselt.“ Ta sõnas, et kui kaks aastat tagasi sai klubi suurema toetuse, siis oli tal võimalik treenerina ka palka saada, enne seda oli ta vabatahtlik, nii on ka praegu. „Lahti on ainuke klubi, kus lastel on palgaline treener“. Põhitööna teeb Jens ehitustöid ning on ise ettevõtja. „Ma olen puumees ja tegelen puitmajadega. Korteris ei oska ma midagi teha.“

13-aastane Henri treenib spordikoolis, sest see võimaldab treenida ka koolipäeva eel. Pere treenib iga päev, ning organiseerimata päevadel käiakse ujumas, jalutamas või kiiruisutamas. Suusahüpetega alustas Henri kuueaastaselt, järgides isa juhatust. „Pidin hakkama,“ naljatles Henri isa antud suuna üle. Hirm hüppamise ees kadus tal kiiresti.

Eesti ja Soome noortesüsteemid on teineteisest erinevad

Jens toonitab, et noorsportlased peaksid harrastama mitmeid alasid, liiga varajane spetsialiseerumine pole soovitatav. „Tuleb teha nii, et isegi kui lõpetad noorena suusahüpetega, siis saad soovi korral edasi kergejõustikuga tegelda,“ kinnitas ta laiapõhjalisuse tähtsust.

Jens selgitas ka Eesti ja Soome noortesüsteemide erinevust. „Praegu näen treenerina, et Eestis on vähemalt raha poolest asjad natukene paremini.“ Kui Eestis toimib süsteem nii, et välismaised laagrid ja võistlused katab noortel Eesti Suusaliit, siis Soomes see nii ei ole. „Siin ei ole sellist variantigi, kõik makstakse oma taskust.“

Eesti miinuseks on aga tema sõnul see, et puuduvad väikesed vahemäed suuruses K60 ja K70, mida peaksid noored harjutamiseks kasutama, sest K50 mäest K90 peale on liialt keeruline minna. Soomes on vajaliku suurusega hüppemäed aga olemas. Samas tõdes Jens, et ka Soomes on mägede juures omad mured. „Need on vana profiiliga. Ühel hetkel on vaja hakata käima Kesk-Euroopas harjutamas, muidu langed mängust välja,“ sõnas ta.

Pikk karjäär mööda külge maha ei jooksnud

Jens meenutab oma karjääri rahuloluga. „Alati võib mõelda nii, et midagi jäi tegemata, aga kui tulla selle juurde tagasi, kuidas alustasime, siis ei kahetse küll midagi. Me lõime selle ala põhimõtteliselt nullist. Kahevõistlus oli justkui olemas, aga suusahüppeid ei olnud. Kui ma vaatan tagasi ja mõtlen sellele, mis võimalused ja rahad meil olid, siis võtsime sellest viimast ning saime kõik tehtud. Loomulikult olime arengumaa ja pikalt teistest maas, kuid see, mis meil võtta oli, sellest võtsime maksimumi,“ sõnas ta.

Enda parima tulemusena toob Jens välja Torino olümpiamängudel suusahüpete suurel mäel saavutatud 23. koha. Enim on ta karjäärist kaasa võtnud hoopiski kõik muud kogemused. „See on nii tähtis noorena, et ei jääks kuhugi poenurka jõlkuma, vaid oleksid sõpradega koos trennis.“

Kuna Jensil on suur kogemustepagas, siis saab ta teha nüüd vigade paranduse. „Saan teha nüüd pojaga neid asju, mida oleksin pidanud ise tegema või mida oleksin soovinud selles vanuses ise teha.“ Ta sedastas, et selline järjepidevus, rutiin ja treeningud tulid tema ellu alles siis, kui ta oli 15-16-aastane. Jens kinnitas, et need oleksid võinud tema sporditeel olla juba 12-aastaselt.

Henril on suured unistused

Henril on siht silme ees, tema tahab saada professionaalseks kahevõistlejaks. „Päris äge oleks kunagi maailma peale minna, aga raha peab ka olema,“ lausus ta tabavalt. Henri iidoliteks suusahüpetes on norrakad ja sugulane Artti Aigro. Kahevõistluses on tema eeskujudeks Kristjan Ilves ning ala valitseja Jarl Magnus Riiber.

Henri ise peab kahevõistluses enda trumbiks pigem murdmaasuusatamist. Poiss on käinud ka Soomes murdmaasuusatamise mõõduvõttudel, kuid seal ta tippu ei küündi. „Seal on ikka päris kõva tase,“ rääkis Henri.

Eestis näitas 13-aastane nooruk aga viimati väga head hoogu. 12. oktoobril toimunud noorte Eesti meistrivõistluste etapi ta kuni 14-aastaste noormeeste arvestuses suisa võitis. Henri haaras K50 mäel toimunud hüpetel liidriohjad ning jooksurajal hoidis ta enda edu muljetavaldavalt. Tulemuseks esikoht ning vahe lähima jälitaja ees 1 minut ja 24 sekundit.

„Soomes on nii hea tase, et tore, kui poodiumile jõuad. Eestis peab kohe ära võitma,“ naljatles Henri. Samas ei lähe poiss saavutatud tulemuste järel õhku täis, sest isa hoiab teda hästi ohjes. „Henri on peajagu Eestis üle, aga olen talle öelnud, et pole mõtet neid tulemusi liiga tõsiselt ka võtta,“ möönis Jens ning tunnistas, et Eesti ja Soome treeningtingimused ei ole omavahel võrreldavad. Tema sõnul on see peamiselt nii, sest Eestis ei ole juba varem kirjatükis mainitud vahemägesid, kus noored harjutama peaksid.

Jens sõnas, et Henri on käinud ka Lahti suurel K115 betoonmäel hüppamas, mis näitab tema arengu tublidust. Kuopios – kus perekond ise elab – on mäe suuruseks suisa K120. Henrile lendamine meeldib. „Esimesed hüpped olid hirmsad, aga siis enam ei olnud. Vägev tunne on ikka,“ rääkis noormees.

Jens plaanib ühel päeval kodumaale pensionipõlveks naasta, kuid Henri jaoks pole see otsus nii lihtne. „Henri on kahevahel. Ta on juurtelt eestlane, aga elanud kogu elu Soomes,“ tõdes Jens. Kerkibki küsimus, mida on parim väljendada läbi Jensi sõnade: „Kuidas ma olen eestlane, kui ma olen soomlane?“ Kui Henri tase jõuab proffide tasemele, kerkib küsimus, kumba koondist esindada. Isa Jens kinnitab: „Loomulikult Eesti, seda ma võin lubada.“

Kumb võidaks, Jens või Henri?

Lähiajal on lootust ka Salumäede perekondlikele tšempionaatidele. Seda väljendab asjaolu, et alles hiljuti käis Jens võistlemas Soome meistrivõistlustel. Ta on võtnud eesmärgiks, et iga suvi ja talv käia mõned korrad hüppamas. „Siis on äge, kui käid harva. Liiga tõsiselt ei tohi võtta, muidu läheb jamaks. Väike kartus peab olema, siis on selline wow efekt,“ toonitas endine tippsportlane.