Miks keegi ei ihka epeenaiskonna peatreeneri kohta, kus tuleb vaid „tagumikku sügada ja medaleid vastu võtta“?

Kaido Kaaberma astus epeenaiskonna peatreeneri kohalt tagasi, kuid tema kauaaegsed kriitikud ametiposti üle võtma ei kipu.

Eesti epeenaiskond on ebamäärases seisus – 8. novembril alustatakse Araabia Ühendemiraatides Fujairahi MK-etapil hooaega individuaalvõistlusega, kaks päeva hiljem toimub võistkondlik turniir, aga peatreenerit, kes vehklemisjärjekorra paika paneks ja vajaduse korral vahetusi teeks, ei ole.

Olukord on sedavõrd hull, et pole ühtki persooni, kes võiks Fujairahis kasvõi ajutiselt juhendamise enda õlule võtta, ning ainus võimalus näikse olevat see, et võistlustele minev nelik – Irina Embrich, Nelli Differt, Katrina Lehis ja Julia Beljajeva – istub enne turniiri maha ja lepib kokku, kes vehkleb, kes mitte. Aga see on jabur. Mõelge, mis juhtuks, kui korvpallisats peab isekeskis, ilma otsustavat sõna omava pealikuta paika panema, kes mängib ja palju mängib ja nii edasi...