Möödunud nädalal avaldas Eesti Päevalehe ajakirjanik Jaan Martinsoni loo pealkirjaga „Eesti spordi CSI. Kuidas püüda neid, kes petavad riigilt välja treeneritoetusi“. Selles oli Spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse juhi Toomas Tõnise ja ta kolleegide mahlakate tsitaatide abil kirjeldatud, kuidas „sikke“ ja „rehepappe“ osavalt püütakse ja milliste alatute võtetega need riigilt raha õngitsevad. Ainus küsimus, millele ei vastatud, on „miks üldse sellistele lurjustele peaks mingit raha maksma“. Kui lugeda loole esmaspäevaks antud 47 kommentaari, siis on sõnum jõudnud pärale – suur osa kommenteerijatest teebki ettepaneku „selline jura“ lõpetada.

Ehkki lugu päris otse ei ütle, et kõik Eesti viienda kategooria treenerid on „sikud“ ja rehepapid“, on see kasutatud sõnavara arvestades iseenesest mõistetav. Pärast vestlusi kolme (kahe Tartu ja ühe Tallinna) spordiklubi elupõlise treeneriga sai kirja pandud järgmine lugu, milles üritasin järgida Toomas Tõnise keelepruuki.