Täna võib Eesti spordi katuseorganisatsioon saada uue presidendi, kuid kindlasti saab Eesti olümpiakomitee lähimate nädalate jooksul uue peasekretäri. Seda ametit 2013. aastast ja varasemalt ka 1997.-2000. aastani pidanud Siim Sukles teatas 3. septembril sotsiaalmeedias, et tema viimaseks tööpäevaks Jalgpalli 1 aadressil asuvas kõrghoones jääb 18. oktoober.

Spordiajakirjanikega alati avatud olnud Sukles käis sel nädalal möödunule tagasi vaatamas Delfi Spordi podcastis „Mis tunne on?“.

Kuna saate nimi kohustab, siis küsin: mis tunne on loetud päevad enne kontorist lahkumist?

Mõnes mõttes hea ja kerge. Üks etapp saab läbi ja seda sellepärast, et ise otsustasin. Teistpidi on lihtne ja kerge olnud vaadata kolme presidendikandidaadi kampaaniat. Kui ma oleks endiselt EOK-s tööl ja tahaks sinna jääda, siis vaataksin seda natuke teise nurga alt. Praegu on ikka väike psühholoogiline distants sees.

Kas „kopp“ tuli ette või on lahkumise taga mingid sügavamad põhjuseid?

Sügavaid põhjuseid ei ole. Olen kõigile öelnud, et mul pole stressi ega läbipõlemist. „Tüdimus“ kõlab vahel negatiivsemalt, kui ta seda on. Ütleme nii, et ei suuda enam leida sära igas päevas. EOK ega mind igapäevaselt ümbritsevad töötajad ei vääri seda, et ma hakkaks uut tsüklit tegema jõulisemalt, mitte mõnuga, nagu siiani olen teinud.