EOK presidendikandidaad Kersti Kaljulaid, Urmas Sõõrumaa ja Erich Teigamägi.
FOTO: Jaanus Lensment| Delfi Meedia
Juba vähem kui nädala pärast toimuvatel EOK juhtorganite valimistel selgub, kellest saab EOK president järgmiseks neljaks aastaks.
Spordirahva rõõmuks on seekordsed valimised kütnud kirgi nii valijate ehk EOK liikmete seas kui ka laiemalt kogu ühiskonnas. Kandidaadid on aktiivselt avaldanud oma mõtteid leheveergudel ja toimunud on mitmeid debatte. Kuivõrd intrigeerivalt ja sisukalt antud arutelud möödunud on, jäägu igaühe otsustada, kuid tähelepanuta Eesti spordi tulevik jäänud ei ole. Teisalt tundub presidendivalimiste taustal, et teenimatult vähe on räägitud EOK täitevkomitee liikmete valimistest. Olen arvamusel, et esmakordselt uue korra järgi toimuvad täitevkomitee liikmete valimised on vähemalt sama olulised, kui isegi mitte olulisemad.
Mõistmaks, miks täitevkomitee liikmete valimised on seekord nõnda tähtsad, tuleb vaadata ajas tagasi ja võrrelda tänast EOK põhikirja eelmistel valimistel kehtinud põhikirjaga. Varasemalt on EOK president esitanud täitevkomitee liikmete kandidaadid kinnitamiseks täiskogule, mis tähendas, et otsuse tegi sisuliselt ainuisikuliselt valituks osutunud president. Täiskogul ei olnud praktiliselt teist võimalust, kui tõsta kätt ja poolt hääletada, sest vastasel juhul oleks saanud seda tõlgendada kui umbusaldust iseenda poolt äsja valitud presidendile. See andis presidendile võimaluse koostada „oma“ meeskond, mis paratamatult tekitas olukorra, kus täitevkomitee liikmed tõenäoliselt liiga agaralt presidendi visioonis või otsuste eelnõudes ei kahelnud. Samuti võib spekuleerida, et täitevkomitee liikmed ei tundnud märkimisväärset vastutust neid valinud EOK liikmete ees.