KOMMENTAAR | Pisarad, valu ja piin. Rahvas ei jää mäletama sellist Anett Kontaveiti

„Miks ma pidin teist korda kõik need emotsioonid läbi elama,“ oli põhiline mõte, mis ketras peas pärast Anett Kontaveiti karjääri viimast aastat kajastava dokumentaalfilmi „Anett“ esilinastuse vaatamist.

Möödunud nädalal Eesti kinomaastiku vallutanud spordidokumentaal toob tagasi kõik need kurvad emotsioonid, mida tundis iga Aneti tegemistele kaasa elanud tennisefänn möödunud aasta suvel, kui saabus teade tema tennisekarjääri lõpetamisest. Oli 20. juuni hommik, õhtul seisis ees Eesti ja Belgia jalgpallikoondiste vaheline EM-valikmäng, kuid tol hetkel kaotas see justkui tähtsuse. Usun, et paljud eestlased oskavad isegi nüüd, üle aasta hiljem täpselt öelda, mida nad tol hetkel tegid.

Kõik need kurvad, ülimalt liigutavad ja segased emotsioonid tekkisid teistkordselt Aneti dokumentaalfilmi jälgides, mis on igati mõistetav ja loogiline. Anett oli Eesti tennises harukordne nähtus, kelle tegemistele elati kaasa nii päeval kui öösel, ükskõik kui ebainimlikul kellajal tema järjekordne matš aset leidis. Olla tennises, maailma ühel konkurentsitihedaimal spordialal maailma teine, on miski, milleni tõenäoliselt ei jõua tulevikus ükski meie mängija.