KOMMENTAAR | Mart Parind: loodava EOK spordikohtu alused on toored ja põhiseadusega vastuolus

11. oktoobril valitakse Eesti Olümpiakomiteele (EOK) uus president. Valimiskampaania, mis peaks päädima Eesti spordi põhjanaela uuesti paika panemisega, on tänuväärselt pälvinud laialdast meediatähelepanu. Kahetsusväärselt on aga selle varjus radari alt lennanud üks teine päevakorrapunkt sel EOK täiskogul – Eesti Spordikohtu loomine.

Tegu on valdkonnale murrangulise arenguga, mis ei vääri pelga ääremärkuse rolli. Spordivaidluste lahendamisele spetsialiseerunud vahekohus on mitmeil põhjusil hädavajalik, kuid õigustab end siiski vaid juhul, kui ta luuakse tugeva ja sõltumatuna ning asjaomane õigusraamistik on kompromissitult kvaliteetne.

EOK täiskogule saadetud spordikohtu loomisega seotud dokumentide pakett on paraku veripunaselt toores, paiguti isegi põhiseadusega vastuolus. Eelnõu tänasel kujul „ärakoputamine“ oleks juriidiline fopaa ja tooks vajaduse teha kogu süsteemile esimese asjana kapitaalremont.

Sisu kõrval saanuks parem olla ka protsess. Kaasamata jäeti EOK sportlaskomisjon, ehkki loodavad reeglid määravad ära, kus ja kuidas saavad sportlased oma õigusi kaitsta. Sellises ettevõtmises peaks sportlaste hääl ära kuulatud olema. Hea praktika olnuks kaasata ka laiemat avalikkust. Nimelt, EOK riigi spordi katusorganisatsioonina toimib de facto avaliku asutusena ja see eeldaks põhimõtteliste muudatuste puhul suuremat läbipaistvust. See võib olla tempot mõnevõrra aeglustav ja isegi tüütu, kuid lõppastmes siiski vajalik ja õigustatud.

Spordikohtu eelnõu vaegused võib jagada nelja kategooriasse:

1. Küllap kõige vähetähtsam, ent siiski mitte tähtsusetu probleem on kiirustamise tundemärgid kõikjal üle paberite. Tekstis on üksjagu keele- ja kirjavigu, vastuolulisi sätteid ning terminoloogilist ebaselgust ja ebaühtlust.

2. Kraadi võrra tõsisem mure on erinevad „lihtsalt kummalised“ sätted eelnõus, mis ei haaku kohtu rolliga.

Nii on spordikohtu ühe eesmärgina mainitud vaidluste ennetamist. Kuidas aga kohus saab vaidlusi ennetada, ei ole arusaadav, kuivõrd kohtud on rangelt reaktiivsed institutsioonid, mil pole proaktiivset omaalgatusõigust. Otse alarmeeriv on eelnõu punkt, mis tituleerib spordikohtu distsiplinaarorganiks (sic!). Loodetavasti on see kirjavahemärkide väärkohtlemisest tingitud aps, sest kohtu distsiplinaar- ehk karistusorganiks olemist ei tihata kõva häälega välja öelda isegi neis riikides, kus see nii päriselt on.

3. Kolmas probleemide kategooria on sportlaste kui ilmselt peamiste spordikohtu „klientide“ majanduslike huvide tagaplaanile jäämine.

Täiskasvanud sportlane peab eelnõu järgi kaebuselt tasuma 2500 eurot lõivu. Võidu korral mõistetakse see küll välja vastaspoolelt, kuid nii mõnelegi võib see summa Eesti peost suhu elavas spordis olla oluline kohtusse pöördumise takistus. Spordikohus vajab küll funktsioneerimiseks raha, kuid ilmselt oleks võimalik finantseerimismudel üles ehitada ka teisiti. Võrdluseks: suurte rahade maailmas – riigihangetes – on kõrgeim võimalik riigilõivumäär 1280 eurot.

Mis ilmselt olulisem veel, eelnõu järgi ei pea vaidluse kaotaja hüvitama võitja advokaadikulusid. Problemaatiline – ja ka põhiseaduse vaatest küsitav – on see kahel põhjusel. Esiteks on spordikohtu jurisdiktsioon sportlasele faktiliselt sunduslik (alternatiivne „valik“ on sporditegemine maha jätta). Teiseks, üldjuhul vajab sportlane enda õiguste tõhusaks kaitseks advokaati – spordivaidlused on läinud väga keeruliseks. Seega suunab süsteem sportlase kohustuslikus korras kohtusse, kus tal on eelduslikult vaja advokaadi abi, aga seda ei hüvita talle keegi isegi mitte võidu korral.

On tõsi, et advokaadikulude kaotajalt väljamõistmisel oleks ka pahupool. See võib pelutada esitamast iseenesest arvestatava perspektiiviga kaebusi, sest hirm kaotuse ja sellega kaasneva rahalise koormuse ees võib osutuda suuremaks kui usk enda edusse. Kaotaja hüvitamiskohustusel on siiski moraalne õigustus – tal ei olnud õigus. Sellele, et võitja peab enda õiguste kaitsmisele peale maksma, on raske moraalset õigustust leida.

4. Suurima magnituudiga ebakohad eelnõus on vastuolud kohtupraktika ja õigusaktidega kuni põhiseaduseni välja.

Läbi on mõtlemata, kuidas allutada spordikohtu jurisdiktsioonile amatöörsportlased, kes on Eesti spordiväljal tegelikult enamuses. Eelnõuga on soovitud viia kõik Eesti spordivaidlused, ka amatöörtasemel, etteulatuvate kohtualluvuskokkulepete süsteemi kaudu spordikohtu kätte. Eesti õiguse järgi on aga hobikorras tegutseva isikuga sõlmitud kokkulepe tulevikuvaidluste lahendamise kohta vahekohtus õigustühine.

Eelnõu näib jaatavat spordikohtu menetluspädevust ka siis, kui kohtu jurisdiktsioon on kirjas mingi võistluse reeglites, ilma et sel võistlusel osalev inimene peaks eraldi kinnitama oma nõustumust. Riigikohtu praktika järgi ei ole see piisav: Eesti õiguskorras on vaja vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vahetut nõusolekut.

Eelnõu näeb ette sedagi, et üldjuhul ei alga vaidluse lahendamine spordikohtus algusest peale, vaid kohus üksnes kontrollib eelneva otsuse õiguspärasust. Teisisõnu, spordikohtu teostatav kontroll ei ole intensiivseim võimalik. Vaidlust ei võeta pulkadeks lahti nagu tavaliselt esimeses kohtuastmes, vaid lihtsalt vaagitakse, kas vaidlustatud otsuse tegija – nt alaliidu distsiplinaarkomisjon – on teinud mingeid (tõsiseid) vigu. See võib halvendada kaebaja menetluspositsiooni, kuna spordikohus taandab end vaid teiste töö piiratud ulatuses ülevaatajaks, aga ei tee ise kõiki mõttelisi tehteid läbi.

Võrdluseks: Rahvusvaheline Spordiarbitraažikohus (CAS) vaeb kaasuseid nullist ja seda nõuab ka Euroopa inimõiguste konventsioon, mille järgi peab isik saama „tõelist kohtumõistmist“ vähemalt ühes astmes. CAS on öelnud, et alaliidu distsiplinaar- ja vaidlusorganid ei taga erapooletut ja sõltumatut kohtumõistmist.

Viimaks, ja minnes ilmselt vastuollu põhiseadusega, võtab eelnõu kõigilt kohustuslikus korras spordikohtusse suunatuilt – kelleks on sisuliselt kõik Eesti spordivälja tegelased – õiguse pöörduda pärast spordikohtu menetlust sama asjaga seoses riiklikku kohtusse. Õigusriigis aga ei saa olla eraviisilist õigusemõistmist, mis on riigipoolsele kontrollile täiesti immuunne.

Nõnda näebki Eesti seadusandlus ette, et Eestis tegutseva vahekohtu otsuse peale saab esitada tühistamiskaebuse ringkonnakohtule. Tõsi, seal ei arutata spordivaidlust enam täismahus, vaid kontrollitakse, ega vahekohtu otsus pole vastuolus riigi avaliku korraga ja et vahekohtus poleks rikutud isiku menetluspõhiõigusi. Ka on Eestil kui Euroopa inimõiguste konventsiooni osalisriigil kohustus tagada, et vähemalt ühes instantsis hinnatakse kohtupidamise kooskõla konventsiooniga (inimõiguste test).

Neil põhjustel saab ka CAS-i lahendid piiratud kontrolliks edasi kaevata Šveitsi Föderaalsesse Ülemkohtusse. Viimane ongi otsustanud, nagu ka Saksa kõrgeim kohus, et sportlasele peab jääma õigus pöörduda spordivahekohtu otsuse peale riiklikku kohtusse, et saada sealt hinnang isiku põhiõiguste ja riigi õiguskorra tuumikpõhimõtete järgimise kohta. Seepärast on kummastav, et Eestis soovitakse see variant ära jätta. Meiegi põhiseadus arvatavasti sellist pealesunnitud lahtiütlemist isiku konstitutsioonilisest turvavõrgust ei tolereeri.

Kokkuvõtvalt, Eesti Spordikohus väärib ideena iseenesest toetust. Ent väärt idee vajab ka väärt teostust, vastasel juhul on ettevõtmisest rohkem kahju kui kasu. Spordikeeles: praegu oleks abi ühest time-out’ist taktikalaua juures ning kohendatud mänguplaanist. Ainult nii on võimalik tagada, et sünnib kvaliteetne asi, mis saab teenida Eesti spordikogukonda ladusalt ja pikaajaliselt.