Paljud ei pruugi teada, aga Veskimägi on olnud tervelt 30 aastat Eesti jalgrattaspordi juhtimise juures, kuulunud jalgratturite liidu juhatusse kui presidendi ametit pidanud Aare Kitsing, Siim Kallas, Aivar Ild, Mati Jostov, Jaan Toots ja Raivo Rand. Ühiskondlikke positsioone arvestades võinuks Veskimägi ka ise mingil perioodil alaliidu presidendiks hakata, ent ometi, pole seda juhtunud. Huvitav miks?

1992. aasta Barcelona olümpia eel toimusid toonases jalgrattaspordi föderatsioonis väga keerulised arutelud mitmel rindel. Peamine oli küsimus, mitu ratturit pääseb olümpiale. Valmis plaan, mis nägi ette nelja sportlase saatmist, aga seda ei suudetud Eesti olümpiakomitee täitevkomitees ära kaitsta. Läks kolm ja tõenäoliselt jäi seetõttu meeste grupisõidus medal võtmata.

Enn Veskimägi haakus jalgrattaspordiga koolipoisina, kui sattus Tallinna mererajooni spordikooli treeningutele, legendaarsete treenerite Rein ja Helvi Roosi käe alla. Sealt edasi tulid noorte ja juunioride vanuseklassis mitmed võidud ja medalid, mis võimaldasid sõjaväeteenistuse läbida spordiroodus. Algselt Riias ja seejärel Moskvas. Hilisemalt sõitis Veskimägi mitu aastat Ukrainas, kui õppis Tšerkassõ polütehnilises instituudis. Sellest kõigest tuleb saates ka juttu.

Ja muidugi ei pääse me üle ega ümber Eesti olümpiakomitee presidendi valimistest, Tadej Pogacari imelistest võitudest ning spekulatsioonist, mis juhtuks siis, kui Urmas Karlson ei tahaks enam Eesti jalgrattaspordi liidus peasekretäri tööd teha. Kollaps? Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena