KUULA | „Tõelised võitjad“. Monika Haukanõmm: Pariis muutis kindlasti paralümpiat igaveseks
Pariisi paralümpiamängude järgses saates „Tõelised võitjad“ on külaliseks Eesti Paralümpiakomitee president Monika Haukanõmm. Temaga vestlevad Maikel Mõttus ja Jüri Lehtmets.
Juttu oli nii värsketest Pariisi muljetest, Paralümpiakomitee presidendina tehtud tööst kui ka loomulikult eelmistest ja tulevastest Paralümpiamängudest ja plaanidest seoses Eesti paralümpia tulevikuga.
“Kui mõelda Pariisi peale, siis Pariis muutis kindlasti paralümpiat igaveseks. Et kui siiamaani oli ikkagi natuke tunda seda, et kui on olümpiamängud, siis tribüünid on rahvast puupüsti täis, kõik tunglevad, et neid pileteid saada. Siis Pariisis oli täpselt samasugune tunglemine ka Pariisi paraolümpiamängudele“, jagas Monika Haukanõmm oma kogemust Pariisi paralümpiamängudelt.
Paraspordi podcast „Tõelised võitjad“ valmib Delfi ja Eesti Paralümpiakomitee koostöös, saadet toetab Malta Ordu Sihtasustus Eestis.
Maikel Mõttus
Tere, head kuulajad. Eesti paralümpiakomitee ja Delfi koostöös läheb eetrisse raadiosaade Tõelised Võitjad ning selle valmimist toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Saatejuht Maikel Mõtust toetab ägedate Päikseprillidega SU.VI Eyewear ja minuga koos on stuudios härra Jüri Lehtmets ja meie septembrikuu külaline on Eesti paralümpiakomitee president Monika Haukanõmm, tere hommikust.
Monika Haukanõmm
Tere hommikust!
Jüri Lehtmets
Hommikut!
Maikel Mõttus
Et oleme, oleme siia jõudnud peale seda suursündmust, mis meid on siia kokku toonud ja saame sellest täna sellisel kujul rääkida. Ma loodan, et see sobib
Monika Haukanõmm
Loomulikult, see on täna meil ju südamel kõigil.
Maikel Mõttus
Ja saame siis selles osas paljude muude asjade osas targemaks. Nii et küsiks siis esimese küsimuse, milline on teie enda suhe spordiga elus läbivalt ja praegu igapäevaselt?
Monika Haukanõmm
Jah, spordiga on elus olnud, ütleme kõikuvalt. Kui kooliajal saab öelda, et oli see selline igapäevane elu osa ja tantsimine siis nüüd on see ikkagi selline harrastusspordi tasemel ning ei käi võistlustel. Aga iseenda jaoks ikka natuke tehtud, saab.
Maikel Mõttus
No aga see iseendale ongi ju oluline.
Monika Haukanõmm
Absoluutselt, sest vahepeal harrastasin ka päris palju jooksmist, aga lõpuks ikkagi juba põlved annavad tunda, nii et nüüd on valitud, olen valinud natuke sellise sõbralikuma liikumisviisi.
Maikel Mõttus
Vot see on oluline, et liikumine peab olema ükskõik mistahes kujul, aga et on olemas
Jüri Lehtmets
Aga mida olete õppinud ja mis tööd teete igapäevaselt?
Monika Haukanõmm
Mina olen lõpetanud Tartu Ülikooli ja õppinud sotsiaaltööd ning suur-suur huvi ja soov on ka jätkata neid õpinguid, aga terve oma töise elu olengi valdavalt tegelenud ja puutunud kokku sotsiaal ja tervishoiuküsimustega ning alates siis kohalikust omavalitsusest, riigi tasandist, parlamendist ja nüüd siis viimase ajal Tallinna linnas ja Tallinna volikogus. Aga neid teemasid, mis puudutavad nagu puuetega inimesi, puuetega inimeste sporti, ühiskonda kaasatust, igapäevaelus toimetulekut, et ma ütleks, et aastast 1994.
Maikel Mõttus
Siis on ju väike juubeli aasta sellel aastal.
Jüri Lehtmets
Staaž on päris pikk.
Monika Haukanõmm
Absoluutselt 30 aastat, sest siis sai mindud Tartu Ülikooli ja õppima sotsiaaltööd ning ma mäletan väga hästi, kui meid kutsuti loengusse esimest korda ja paluti kõigil valida, et millega te tulevikus elus tahaksite tegelema hakata, ehk spetsialiseerumine, millistele gruppidele siis ma mäletan seda, et 95 protsenti minu kursusekaaslastest ütlesid sellel hetkel, et nemad tahaksid hakata tegelema sotsiaaltöö mõttes lastega siis mina sellel hetkel mõtlesin mulle väga, lapsed meeldivad neid armastan tohutult. Aga sotsiaaltöö, lapsed, et mul, ma olen vist liiga nõrga närviga, et ma seda nagu ei soovinud.
Ma mäletan, et ma ütlesin sellise lause, et tegelikult minu lemmikud oleksid, oleks tegeleda puuetega inimestega ja ka eakate küsimustega ja tegelikult nii ongi läinud terve selle elu ja ma pean tunnistama, et see otsus 30 aastat tagasi oli täiesti õige.
Maikel Mõttus
Siis sattus õige inimene õigesse kohta. Kui nii pikalt olete suutnud seda nagu tegevust teha, et siis õige valik.
Monika Haukanõmm
Ja ma endiselt usun seda, et see on õige valik olnud ja ja kindlasti on see muutnud mind läbi eluga paremaks inimeseks. Minu käest on küsitud ka, et miks ma läksin üldse õppima sotsiaaltööd ja, ja terve elu selles valdkonnas ühes või teisel tasandil kokku puutunud, et kas mul on isiklik kogemus sellega siis ma pean tunnistama, et tegelikult ei ole. Ja see ongi nagu pannud inimesi tihtipeale imestama, et et seda ei ole.
Aga ma arvan, et see ei olegi kõige tähtsam, sest alati ei pea ju kõike läbi iseenda tegema, vaid nagu see kirg või soov või tahtmine seda teha. Et see on ka ilmselt üks põhjusi, miks, miks ma täna olen siin kui Eesti paraolümpiakomitee president sest lihtsalt see on nii äge näha, kuidas, kuidas ei ole olemas piire, kuidas kõik on tegelikult võimalik, kui sa tahad, et ainult muidugi tahtmisest tihtipeale elus ei piisa, vaid selleks on vaja ka seda, et sul oleks, kas kõigepealt toetav perekond toetavad lähedased, et meil oleks riigis selline tugisüsteem olemas kõik, mis on vaja, et selleks, et inimene saaks oma soovitud eesmärgi poole liikuda, ma näen, et see protsess on väga kiiresti edasi läinud.
Ma näen seda, et ühiskond on nii palju muutunud ja, ja mõnikord mõtlen selle peale mõtlen, et äkki ma olen saanud kasvõi kasvõi grammikesegi selle sellega kaasa aidata, et ühiskond oleks mõistvam, arusaavam ja toetavam siis ma võin öelda, et hästi elatud elu.
Maikel Mõttus
Ilus ilus mõte ja loodame, et seda tegevust ja elu jätkub veel kauaks, mida saab niimoodi hästi elada. Aga millistes avaühendustes te veel tegutsete?
Monika Haukanõmm
Oh, jah, nüüd on selline küsimus, et mulle tundub kohati, et ma olen nagu Hunt Kriimsilm, keda jagub päris paljudesse kohtadesse, aga nagu, nagu öeldakse, et üks on see, mis toob leiva lauale ja teine on see, mis teeb hingele pai. Ja neid organisatsioone, mis hingele pai teevad ja mis sellist jõudu annavad, on läbi minu töise elu olnud päris mitmeid. Kindlasti praegu tänane teema parasporti ja, ja paraspordi edendamine ehk siis Eesti paraolümpiakomitee juhtimine. Seda on nüüd siis viimased 7 aastat olnud. Aga lisaks on mul veel Eesti Naisliidu juhtimine ja kui natuke ajaloos tagasi vaadata, siis päris päris palju aastaid ka Eesti Puuetega Inimeste Koja juhtimine.Aga selliseid väiksemaid sotsiaaltööga seotud tegevusi on veel ja veel olnud.
Nii et pai teeb ka võib-olla see, et et hakkasin koorilaulus käima. Et miks mitte, kuid on ees on ootamas laulupidu. Sport ja kultuur käivad ju ikka käsikäes.
Jüri Lehtmets
Ikka. Õige!
Monika Haukanõmm
Nii et neid, selliseid vabaühendusi, kus näiteks ka MTÜ 65b, mis on ka eakatele suunatud mälu treenerite teemadega, nii et neid, neid on päris palju. Ja mõnikord ma tegelikult mõtlen, et võib-olla neid võiks ka vähem olla.
Maikel Mõttus
Aus ülestunnistus on alati elus kasuks, peab endast ka mingis mõttes palju tegema, aga peab ka ennast hoidma, et mitte läbi põleda.
Monika Haukanõmm
Just nii, et selleks, et saaks keskenduda ja võib-olla rohkem aega pühendada tuleb, tuleb neid valikuid teha ja eks neid on ka mõne nii mõnestki loobutud. Aga, aga eks me saame kõik targemaks, igale poole ei jõua ja ei peagi jõudma.
Jüri Lehtmets
Aga mis rolli mängib perekond nendes toimetustes, et sa jõuaksid nendes erinevates toimetustes figureerida ja asjatada? Kas mõnikord perekond ütleb ka, et Monika, et natuke vähem.
Monika Haukanõmm
Oo jaa, muidugi, nad ütlevad, et nad on ka öelnud, et minu õppima asumine sellest sügiseks ka veel lisaks, siis nad ütlesid küll, et kas veel, et kui palju, aga nad teevad seda loomulikult sellise mõnusa huumoriga ja viskavad nalja selle peale. Aga eks nad ikka tuletavad meelde, et sa ei peagi igale poole jõudma ja kõike tegema.
Aga ma olen nagu tohutult tänulik oma perele, et nad on kõike seda ju võimaldanud ja nad on nõus olnud sellega. Sest sellel hetkel, kui emane võib-olla jõua tuba ära koristada või mõni õhtu süüa teha, nii nagu ma ise tahaks tulles perest, kus pere alati istus õhtusöögiks koos laua taha ja on soe söök ja aetakse juttu siis mõnikord seda ei jõua praegu teha.
Ja siis eks mul ikka südametunnistus natuke piinab ka. Aga, aga õnneks on lapsed suured, nad toimetavad ise. Nad on tegelikult terve elu sellega harjunud, nii et etteheiteid õnneks ei tehta, aga vahepeal tuletatakse meelde küll, see on täitsa okei, kui sa igale poole ei jõua.
Jüri Lehtmets
Seda mõnikord tuleb meelde tuletada, et et igale poole ei pea jõudma
Maikel Mõttus
Jah, et mingid piirid peavad olema, siis, siis jõuad neid asju, mis sa teed nagu sisutihedamalt ja paremini teha. Nii võiks loota.
Jüri Lehtmets
Nagu osadel on see FOMO fear of missing out niiöelda, nii et nagu mõnel võib ka ette tulla.
Monika Haukanõmm
Aga no eks see vist ongi nii, et kui sa oled selles rattas, mis keerleb ja natukene kogu aeg, see tempo tuleb peale, eks sellest rattast ongi aeg-ajalt keeruline välja hüpata ja seda tuleb teha turvaliselt, eks ole, sellest toast välja hüpates ei kukuks kõhuli. Nii et eks siis tuleb vahepeal natuke aeglustada.
Maikel Mõttus
Ja mõistlik, aga noh, saab öelda, et tuttavaks oleme saanud nii, et räägiks sellest crème de la crème osast ehk tegevusest Eesti paralümpiakomitees. Et küsin, kuidas sattusite sellisele tähtsale ametikohale. Kaua olete seda tööd teinud?
Monika Haukanõmm
Sellele ametikohale mind tegelikult kutsuti ja paluti, et kui eelmine paralümpiakomitee president härra Urmas Paet oli teatanud, et rohkem ei kandideeri siis meie paralümpiakomitee peasekretär, praegune Signe Falkenberg tuli siis minu juurde ja hakkas rääkima, et kas ma võiksin mõelda selle peale. Siis ma võtsingi selle mõtlemise aja ja, ja otsustasin, et kui paremat kandidaati parasjagu ei ole, et ma siis püüan.
Ega ma ju täpselt ei teadnud, sest parasporti ma ju ise teinud ei ole. Aga paraolümpiakomitee presidendina ei olegi võib-olla see kõige tähtsam, et sa ise oled ühte sporti teinud. See muidugi oleks ka tore ja see oleks kindlasti toetaks. Aga kuna ees ootasid päris suured muutused ja, ja oli vaja teha selliseid põhimõttelisi otsuseid, et kus parasport asub, et kas ta on sotsiaalministeeriumi hallatatavas alas või ta on Kultuuriministeeriumi ja spordiosakonna alas.
Kust leida finantseerimist, kus saada vahendeid näiteks paralümpiamängudelt, teleülekandeid teha, kuidas laiendada kandepinda, siis, siis need olid võib-olla need teemad, kus nendel inimestel, kes mind kutsusid, oli usku, et ma suuda on võib-olla kaasa aidata natuke oma teadmiste ja kogemustega. Ja nii see sai see teekond nüüdseks siis 7 aastat tagasi ette võetud, nii et juba 7 aastat.
Maikel Mõttus
Ilus
Jüri Lehtmets
päris pikk aeg
Maikel Mõttus
Hiina maagiline number. Tundub, et sellel aastal õnnestus ju palju ära teha, millest varsti rääkida saame.
Jüri Lehtmets
Aga mida need 7 aastat õpetanud Paralümpiakomitee kui organisatsiooni kohta, et et seal tuleb silmas pidada ja mis isikuomaduse kasuks tulevad kui siukest kooslust tuleb koos hoida ja vaadata, et nad ilmselt areneks.
Monika Haukanõmm
Nüüd sa ikka lõhkasid pommi küll, Jüri, sellepärast et see on päris raske küsimus.
Et hetkel, kui me 7 aastat tagasi alustasime, siis oli organisatsioon oluliselt väiksem. Meie rahastus oli palju väiksem ja ka neid organisatsioone, kes igapäevaselt paraspordiga tegelesid, oli vähem. Aga nagu ikka, kui hakkavad ees ootama muutused, siis, siis see tähendab päris palju sellist rääkimist. Päris palju ka murekohti ja sellist närvilisust.
Ehk siis tegelikult on kõige tähtsam ja mida see, mida see seitse aastat on mulle õpetanud, et et võib-olla kui teistele osapooltele see kiire tempo näiteks muutuste teel ei sobi, siis võtta korraks aeg maha ja anna aega inimestele ole ole diplomaatiline, räägi, selgita, ole valmis ka selliseks selliseks vastupanuks ole valmis ka selleks, et võib-olla kõik ei olegi nende muutustega rahul ja ei soovigi neid muutusi teha.
Kui sul on nagu laialdasem selline arusaamine ja teised enamus toetavad, et jah, see suund, mida me valime, on õige, siis tasub ikkagi edasi minna ja mitte ka nagu kohkuda, sest eks neid komistuskive ju ikka tuleb ette, et millest ma räägin, on see, et ajalooliselt on olnud paraspordis see, et on paras paraspordi, spetsiaalsed klubid, organisatsioonid, mis ongi suunatud puuetega inimestele.
Ja vaadates, kuidas see on kõik korraldatud näiteks Põhjamaades, mis meile tihtipeale eeskujuks on ka näiteks Eesti Puuetega Inimeste Koja ja Fondi puhul, kuidas on üles ehitatud see organisatsioon, et see peab muutuma laia pindseks ja me ei taha seda, et puuetega inimestel on eri mingit spordiklubid, spordiorganisatsioonid ja ühendused vaid me tahame liikuda selle poole, et kui kellelegi meeldib tennis, aga ta on ratastoolis, siis ta ongi tenniseklubis, mitte puuetega inimeste tenniseklubis tavalises spordiklubis, kus on eraldi treenerid, kes on vastava väljaõppes saanud, on, kus on vastavad ligipääsud ja nii edasi. Ehk siis me võtsime selle suuna sellele, et see ei ole mingisugune eriliik, vaid tavalised spordiklubid peavad olema valmis ja võimelised vastu võtma ka spordi tegemisest, huvitatud inimesi, mis siis, kas tal on puue või ei ole puuet, mis vahet seal on?
Jüri Lehtmets
Et ma olen ise ka seda kogenud, et me mängime elektriratastooli saalihokit käime kogu aeg Soomes nagu võistlemas, siis seal on väga paljud on niuksed, et et ongi taoline saalihokiklubi lihtsalt see saalihoki on üks haru paljude seas niiöelda.
Jüri Lehtmets
See on siuke Eestlase poolt nagu vaadates nagu huvitav ja põnev
Monika Haukanõmm
Ja et see mulle tundub, et see ongi selline nagu ühiskonnas sellise suhtumise või paradigma muutus. Et me ju tahame sellist ühiskonda, kus, kus ei oleks nagu ma ei tea. Kui me räägime täna spordist, et meil on niinimetatud tavaline või päris sport ja siis on tükk tühja maad ja siis tuleb parasport ei ole siin Eesti sport, need on Eesti inimesed, kellel peab see võimalus olema.
Aga sellised muutused ühiskonnas paratamatult võtavad päris kaua aega ja peab olema päris palju kannatust ja neid samme teha nii väikestena, et keegi ei tunne, et kuidagi sellelt reelt siis maha pudeneb või kukuv sellepärast et eks paratamatult me ju saame aru, et kui toimuvad sellised muutused, et siis tekivad hirmud ja vastupanu.
Jüri Lehtmets
Ja muidugi paralümpiakomitee puhul tuleb alati jälgida seda, et et see tasakaal nii-öelda harrastajate ja tippsportlaste vahel, et et see on päris keeruline saavutada, ma kujutan ette.
Monika Haukanõmm
Ja kui me nagu mõtleme selle peale, et on Eesti paraolümpiakomitee ehk siis olümpia, nii nagu ka Eesti olümpiakomitee, et algselt on ju need organisatsioon on loodud ikkagi selleks, et toetada tippsporti ja Eesti Eesti parasportlaste saatmist maailmamängudele, olgu siis paraolümpiamängud, maailmameistrivõistlused, Euroopa meistrivõistlused ja nii edasi.
Aga ei tohi ära unustada ka seda, et, et meil on vaja hakata tegelema spordi edendamisega rohujuure tasandilt ehk maast madalast kui, kui laps sünnib ja ta ongi eriline, et leida neid võimalusi, kuidas ta saab lasteaias teha sporti koos oma kaaslastega või koolis. Et me saaks öelda lõpuks, et see aeg, kui toimub mingi liikumise või kehalise kasvatuse tund siis paravõi, ütleme, et siis erivajadusega või puudega laps saadetakse raamatukokku ütlust kirjuta järjekordne essee kellestki või tee mingi uurimus, et sellest oleks nagu ajalugu saaks lõpuks.
Meil on võimalik kõiki lapsi kaasata, praktiliselt kõiki lapsi kaasata, aga selleks on vaja meil seda, et meil oleks piisavalt teadlikkust meie õpetajat, treenerid teaksid, kuidas kaasata mida teha, kuidas teha. Ja, ja see ongi see, millega ka paraolümpiakomitees me igapäevaselt tegeleme. Et me, see praegusel hetkel olemegi võtnud eesmärgiks, et nii Tallinna Ülikoolis kui Tartu Ülikoolis, kus kehakultuuri õpetatakse, et see puuetega inimeste spordi osa oleks integreeritud sellesse koolid, kooliprogrammi, ülikooli programmi ja, ja loomulikult ka, kui on täiendõpped, et seal oleksid need plokid sees.
Praegu tundub see võib-olla hästi loogiline, et me räägime sellest, aga see pole alati niimoodi olnud ja see on võtnud päris mitmeid aastaid aega, et neid saada. Ja, ja loomulikult me tegeleme selle teadlikkuse tõstmisega, et meie paraolümpiakomitee tublid töötajad nad sõidavadki vahepeal mööda Eestit ringi, nad teevad näidistunde lasteaedades, koolides, maakondades, et näidata seda ja et inimestel need niinimetatud tulukesed siis silmis ikkagi põlema läheksid ja nad saaksid aru, et päriselt see ongi võimalik. Ärme saada lapsi kuhugi lihtsalt istuma raamatukokku, kuigi raamatute lugemine on ka väga vajalik.
Jüri Lehtmets
On ma olen sellega nõus,sest see ilmajäämise tunne on puudega inimesele nagu päris valus hoop vastu võta, et ma istun seal, teised mängivad jalgpalli ja siis mina vaatan kõrvalt kuidas nad mängivad.
Monika Haukanõmm
See võib päris kurb olla!
Maikel Mõttus
Väiksest peast on ta jah siuke, puudutab.
Jüri Lehtmets
Okei osad suudavad seal niisama tsurada seal vahel onju aga. Ma kujutan ette, et endagi puhul on sama teema, et kooli ajal ja kohalikus kogukonnas on nagu jalgpall hästi popp ja sina tundsid nagu et jääd kõrvale ja siis seismajäämise tunne nagu tekitaski soovi see leida, see koht. Ja õnneks nagu leidus leidus, aga. Aga just see koolide külastamine annabki võib-olla selle kiiremini leida see huviala, mida teha onju.
Monika Haukanõmm
Just, ja, ja kui varasemalt ikkagi oli nii, et esimene ala, millega puudega lapsed suunati tegemine tegelema, oli ujumine. Ja see on ka nagu mõistetav ja see on väga arusaadav, sellepärast et ta on ju väga rehabliteeriv ja taastav ja lõdvestav on see kõik.
Aga mitte kõigile kõigile noortele lastele või ka täiskasvanutel ei sobi ujumine, mis tähendab, et et me oleme ju kõik erinevad ja kui minule meeldiks näiteks tantsimine, siis võib-olla Jürile meeldib eks ole jalgpalli mängida või saalihokit mängida, aga kellegile meeldib hoopis näiteks tennist mängida või curlingut.
Ja kui me leiame need lapsed või noored või ka täisealised üles, kellel on mingi huviala, kellele mingi asi tundub, et ma võiksin sellega tegeleda ja mulle see meeldiks siis ka meie oleme omalt poolt võtnud selle ülesande, et tutvustada erinevaid alasid ja leida neid võimalusi. No kasvõi see, et miks on vaja, miks oleks vaja näidata televiisorist ülekannetena paraolümpiamänge täpselt samamoodi nagu olümpiamänge.
Maikel Mõttus
Jah, seda me oleme siin arutanud.
Monika Haukanõmm
Täpselt sellepärast, et kui keegi vaatab kuskil, ma ei tea, kuna ma olen Võrokene, siis näiteks seal Võrumaal mõtleb issand, kui äge, ma tahaks ka, et sellega tegeleda. Ja kas või siis, kui selle ülekandeülekannet nende võistluste käigus kas või ühel kolmel või viiel inimesel tekib see tunne, et ma tahan tegeleda ja ta leiab selle ala siis ma arvan, et on juba meil väga hästi läinud ja korda läinud.
Jüri Lehtmets
Et on oluline jah, et see tuluke läks põlema, et see võiks mulle nagu meeldida.
Maikel Mõttus
Just! No need kõik tähtsad asjad, mis siin just sai ära mainitud, võiks kokku võtta, et need on arengud, mille üle on vist päris uhke tunne. Aga ma küsiks, et mis vajab nagu veel parendamist praegu kui niimoodi vaadata hommikuse pilguga?
Monika Haukanõmm
Hommikuse pilguga vaadates.
Monika Haukanõmm
Eks me teame, et kuuleme praegusel hetkel iga päev meediast ka sellest, et kuidas meie vabariigi valitsus paneb järgmise aasta eelarvet kokku ja loomulikult on see teema on raha, mida on nagu vaja. Aga mida me loodame praegusel hetkel, et need kärpekäärid seda parasporti liiga palju ei räsiks, et see on minu täna hommikune soov. Aga kui ma nagu mõtlen, mida oleks vaja, et see valdkond nagu rohkem areneks, siis.
Monika Haukanõmm
Me teame kõik, et Eestis on juba päris päris palju aastaid. Põhjamaade ja ka teiste Euroopa maade ajal on loodud Team Estonia. Ja kui Team Estonia loodi, siis nii kahju kui seda ei ole tunnistada, parasportlased Team Estoniasse ei kuulu. Ja, ja mida, mis vajab parandamist, on see, et need Eesti parasporditipud, kellel on kõik eeldused jõuda paramängudele ,paralümpiamängudele, et nad oleksid täpselt samamoodi nagu kõik teised Eesti sporditipud Team Estonia osa.
Sellepärast et minu lemmiklause on alati see, et kui tõuseb tiitlivõistlustel olümpia või paraolümpiamängudel Eesti lipp ja kõlab Eesti hümn siis kõigil on silmad märjad ja ei ole ju nii, et üks mäng on tähtsam kui teine või üks sportlane on tähtsam kui teine, on ta siis puudega või mitte, ehk siis me kohtleksime oma sporditähti, keda meil on niigi päris vähe, kõiki võrdselt.
Ja para-paraspordile mõeldes tegelikult selliseid tugiteenuseid vajatakse kindlasti mitte vähem. Ma julgen öelda, et tegelikult võib-olla rohkem kui, kui tavaspordi puhul.
Jüri Lehtmets
Jah
Monika Haukanõmm
ja mida kindlasti oleks veel vaja on see, et paljudel juhtudel vajatakse sportimiseks maailmatasemel tulemuse tegemiseks spetsiaalseid abivahendeid, mis on spordiabivahendid. Tänane meie süsteem ei toeta seda, et kui keegi vajab näiteks on ratastoolis, et ta tahaks mängida, ratastooli, tennist või ratastooli vehklemisega tegeleda, siis tal on eraldi tooli vaja ja täna seda kahjuks riigi toel soetada ei saa. Kui sul üks juba on, siis piisab küll.
Jüri Lehtmets
Et, et see on nagu hästi oluline ja muidugi need väga paljud nagu suurema abivajadusega isikute puhul mängib väga suurt rolli, et kes teda abistab.
Jüri Lehtmets
Me oleme ka kogenud, et kui tuua see sama elektriratastooli saalihoki näide, siis Hollandis nagu riik toetab selle Elektritratastooli saalihoki tooli soetamist mängijale. See on nagu hästi oluline. Ja suurema abivajadusega inimeste puhul mängib väga suurt rolli, et kes teda abistab.
Monika Haukanõmm
Just väga õige!
Jüri Lehtmets
Siis kipub olema et kui pere ja vanemad on nagu ärksad ja vedivad ta kohale, siis ta käib seal. Aga kui läheb niimoodi, et pere nagu ei jaga seda ambitsiooni aga sa soovid käia siis need käigud võivad nagu katki jääda.
Monika Haukanõmm
Ja just, et kui nagu mõelda, et mis on need soovid sellele, et meil oleks spordiabivahendeid võimalik saada riigi toel, sest praegust me tõesti, kas pered ise otsid sponsoreid või kasutad kellelegi kasutatud abivahendeid, aga noh, sellega on keeruline tipus... tippu jõuda ja seal püsida.
Ja see on väga oluline, mida sa just Jüri ka ütlesid, on see, et meil oleks sotsiaalsüsteem, tuleks ka oma nagu teenustega appi, kasvõi seesama invatransport. Oleks võimalik, kas või ma ei tea nädalas kaks, kolm korda käia trennis või isiklik abistaja, kes mind sellel hetkel aitab.
Tokyo, Tokyo paraolümpiamängudel oli mul pikem vestlus Hollandi paralümpiakomitee presidendiga ja seal me rääkisime Bocciast, mis on üks selliseid alasid, mida, mida Eestis ka ikkagi püütakse nüüd tagant tõugata ja arendada. Sest see on tõesti üks selliseid alasid, kus väga erineva raskusastmega ju inimesed saaksid seda harrastada ja jõuda maailma tippu jõuda paraolümpiamängudele isegi siis, kui sul võib-olla ainult käsi natuke liigub. Aga selle Hollandi näite puhul panigi mind nagu hästi kõvasti mõtlema see, et hollandis on tehtud uuring, kus nad püüdsid siis ka hinnata ja näidata, kui palju on võimalik riigil säästa, kui inimesed saavad millegi mõtestatuga tegeleda ja neid selles aidatakse.
Ja seal oli just näide, kuidas üks boccia mängija, kes oli ka Tokyo paraolümpiamängudel ja kui ma mäletan, siis ta vist võitis ka oma klassis ühe medali. Ta elas hooldekodus ja teda praktiliselt kuus korda nädalas viidi spordisaali. Selleks oli invatransport, selleks oli isiklik abistaja ja nad tõestasid ära ka numbriliselt, kui palju hoiti kokku tervishoiukulusid, kuidas paranes inimese enesetunne, tema toimetulek ja nii edasi, ehk siis kui inimestel on võimalust tegeleda millegi huvitavaga sellel on eesmärk, tal on soov ja ta teab, kuhu ta tahab jõuda, siis tegelikult see on riigile kasulik. Aga vot need on sellised pisikesed soovid, võib-olla mis ei olegi väga pisikesed, aga väga olulised.
Jüri Lehtmets
Tegelikult jah need ei olegi väga pisikesed, et seda nagu me toome selle hooldekodu näite, et seda suhtumist nagu muuta, et meil kiputakse võib-olla seda soovi taandama nagu tüütuks, onju et mida sa ka ei taha, et ta ütles kogu aeg käia trennis no sihuke tilulilu, et milleks seda vaja. Aga tegelikult on see ju.
Et me võiks ju samamoodi küsida igalt inimeselt tänavalt, et miks see oluline on eneseteostus sa teed seda sporti just et meil on täpselt samad soovid ja tahtmised ja mõni on rohkem ambitsioonikas, mõni vähem, et seda need.
On oluline, et see teekond oleks nagu lahti lükatud, et sul, et sa tead, et kui sa Omalt poolt pingutad ja teed kõik endast oleneva, siis sul on see arengutee lahti, mitte ei ole siuke nii-öelda kõrvaliste isikute otsustada, et sinu ambitsioon ei ole piisav ega sobiv.
Monika Haukanõmm
Ja see on see suhtumise küsimus kõikidel tasanditel alates tõesti ütleme, et kui me räägime hooldekodutasandist, et iga iga hooldustöötaja seda toetaks, et juhtkond seda toetaks ja niimoodi ülespoole, ehk ma loodan väga, et mingil hetkel me saame sellest, et me unustame ära selle ajaloolise taaga, kust me tuleme ja kus on veel selline suhtumine, et et kellegi soov ei ole tähtis või et mis sa ikka tahad ja sa oled tüütu vaid, et me muutume selliseks nagu humaansemaks ja inimkesksemaks ja näeksime igas inimeses seda potentsiaali, mitte nii, et on need, kes on maha kantud ja need, kes ei ole maha kantud.
Kui mõnikord ma olen kuulnud väga kurbi näiteid, siis ma olen pidanud tunnistama, et mõnikord nagu öeldakse, kala hakkab haisema peast. Ehk siis, et need, kes, kes, kes võib-olla juhivad, et nemad peavad oma eeskujuga näitama, et mitte keegi kellessegi ei tohi halvasti suhtuda.
Jüri Lehtmets
Jaa see on hästi oluline. Võiks ju ideaalses maailmas ju olla,et hooldekodust käivad oma ongi kas see Boccia trenn või mida iganes. Kui võistlused tulevad, siis pannakse hooldekodu bussile hääled sisse ja lähevad võistlustele, ideaalses maailmas võiks see nii käia.
Maikel Mõttus
Võiks aga me olemegi juttudega jõudnud natuke juba minevikku suunda, et et räägime nendest paralümpiamängudest, mis on olnud, siis Jüri saab nüüd küsida järgmise küsimuse
Jüri Lehtmets
30:44
Ma saan aru, et, et sulle oli vist 2020, esimene paralümpia, kus sa käisid, et et mis muljeid ja meeleolud meelde tulevad?
Maikel Mõttus
30:48
Üks üks positiivne arutelu juba kajastus siin,et oli sihuke tore.
Monika Haukanõmm
32:52
Ja ma olen, minul on õnnestunud siis käia kahel suve paraolümpiamängul Tokyos ja nüüd siis Pariisis sellel suvel Tokyo ka Pariisi võrrelda ei ole võimalik. Ja miks?
Sellepärast, et Tokyos oli see periood, kui oli koroona. Ja, see oligi kõige suurem erinevus oli, Pariisis olid kõik saalid rahvast puupüsti täis, isegi siis, kui olid näiteks eelujumised, mis algasid hommikul ja, ja õhtul alles olid nagu põhiujumised, siis vaatamata sellele olid saalid täis ja kõigile elati kaasa. Kui, kui me käisime vaatamas ka ühte ratastooli korvpalli seitsmenda ja kaheksanda ehk siis olümpia mõistes nagu viimaste kohtade mänge siis ma pean tunnistama, et ei olnud mingit vahet, kas on kullamäng või seitsmenda ja kaheksanda koha mäng siis rahvas tegi need olümpiad, see publik.
Ja ma arvan, et kui mõelda Pariisi peale, siis Pariis muutis kindlasti paralümpiat igaveseks. Et kui siiamaani oli ikkagi natuke tunda seda, et kui on olümpiamängud, siis tribüünid on rahvast puupüsti täis, kõik tunglevad, et neid pileteid saada. Siis Pariisis oli täpselt samasugune tunglemine ka Pariisi paraolümpiamängudele.
See pilt ja see kajastus, mida ülemaailmaga näidati. Ma arvan, et nüüd seda sammu enam tagasi teha ei saa ja see latt on viidud nii kõrgele et ma arvan, et järgmised mängud, mis toimuvad nelja aasta pärast USA-s Los Angeleses et USA peab kõvasti pingutama, et seda järgi teha. Aga see näitab seda, et nendelt tribüünidel ei olnud ju ainult need inimesed, kes on kuidagi paraspordiga seotud või ees on lähedased. Need olid
Jüri Lehtmets
Sest tavaliselt ollakse harjutud just niimoodi, et no kui on EM või MM, siis sul ongi need.
Monika Haukanõmm
Teised sportlased, treenerid, lähedased.
Jüri Lehtmets
Need kes sul seal kaasas on need vaatavad natuke ja ongi kõik.
Monika Haukanõmm
Aga no siin ei ole võimalik, et starte France’il, kus on 70000 kohta, et need on kõik lähedased, ei, need olid tavalised inimesed, kes kellele lihtsalt see pakub huvi. Ja mulle väga meeldis ka paraolümpiakomitee, rahvusvahelise paraolümpiakomitee presidendi härra Parsonsi ütlus, kes ütles, et et selleks, et muuta suhtumist selleks, et me muutuksime nagu kaasavamaks mõistvamaks ja näidata, kui äge on parasport ja milleks tegelikult puudega inimesed spordis võimelised tulebki seda kõike ka televiisoris näidata. Seda tuleb kogeda.
Sest muidu ju tavaline inimene, kellel puudub kokkupuude, ei tea ju midagi oodata natuke hirmus, võib-olla on ka, eks ole, natuke teistmoodi. Ja, ja et mis seal siis ikkagi toimuma hakkab. Aga kui sa lähed kohale ja sa näed seda, kuidas näiteks kahe proteesiga hüpatakse kaugust, kuidas pimedad jooksevad 100m või kuidas mängitakse ratastooli korvpallifinaalis, milline atleetlikus, milline osavus see on, siis sa lihtsalt unustad, sa vaatad seda suu lahti ja mõtled päriselt, inimvõimetel ei ole piiri ja need, need inimesed, kellel endal ei ole puuet, kellel ei ole kokkupuudet, siis ma ütleks selle peale teata. Teil ei ole mitte mingit õigust millegile hädaldada, vinguda, vaid võtta eeskuju ja õppida ning nautida seda kõike.
Aga korraks põikan taliolümpiamängudele
Maikel Mõttus
Sellest tahtsimegi juttu teha. 2022 oli see eksole?
Monika Haukanõmm
jaa 2022 ja siis oli meil Pekingis ka meie koondis väljas oli ratastooli curling, mis oli üle pikkade aastate, oli siis tõesti Eestist ka talimängudel. Ja me loodame, et ka järgmistel, kahe aasta pärast, kui Itaalias Milano Cortinas on talimängud paratalimängud, et ka seal on meil siiski meie Eesti esindus väljas. Aga mis ma tahtsin öelda, et Eestis veel ei harrastata seda? Meil pole ka mägesid, aga minu jaoks üks ala millest mulle kohati mõistus üle ei käi, päriselt on slaalom, kus slaalomit tehakse ühe suusa ja ühe jalaga.
Maikel Mõttus ja Jüri Lehtmets
Ja jaa kätes on siis, eks ole, on suusakepid enda juhtimiseks,
Monika Haukanõmm
Kui sa seda kõike vaatad, siis lihtsalt no ei ole võimalik jääda ükskõikseks, see lihtsalt on nii seletamatult äge, milleks inimesed on võimelised ja kuidas seda teha. Nii et andke võimalus ja loogem neid võimalusi mitte ainult olla pealtvaataja, spordis või ka kultuuris või ükskõik kus mujal vaid osaleja, niinimetatud võtta osa, olla sportlane, siis see pakub tohutut rõõmu.
Maikel Mõttus
Meile pakkus rõõmu kuulda, et see kõik nii vahvasti on välja kukkunud
Jüri Lehtmets
Jaa, see on siuke põnev vaatamine alati.
Maikel Mõttus
Et mina saan küsida nüüd liikudes siis sellesse aastasse, et natuke oma professionaalselt kretinismi välja näidates, et kuivõrd heal tasemel oli Pariis ligipääsetavu? Tekkis selline huvi kohe, et kas oli näha, et seal on siis tehtud midagi selle jaoks või on seal tavapäraselt siis nii hästi, et midagi tegema ei peagi ?
Monika Haukanõmm
Oi ei, muidugi ei ole, kui mõelda seda, et kui vana linn on Pariis siis loomulikult on seal kohti, kuhu, kuhu võib-olla ratastoolis ei saa. Aga nad olid tõesti väga palju pingutanud. Et kui me räägime kas või näiteks metroost, siis loomulikult olid mõned üksikud sellised pisikesed vanad metroojaamad, kuhu tõesti ei saa. Aga tegelikult isegi metrood on nad teinud ligipääsetavaks, nad on teinud sinna erinevaid mehhanisme, kõik uuemad metroojaamad on ligipääsetavad.
Ja ma arvan, et prantslased pingutasid selle nimel väga kõvasti, et nad oleksid ligipääsetavad. Ja, ja ma ei räägi uutest hoonetest, need loomulikult peavad olema kõik ligipääsetavad ja siin keegi isegi enam ei vaidle selle üle, et kas kaasaegsed uus hoone või, või väljak on ligipääsetav. Aga ka need ajutine, teised lahendused, mida nad olid ju Pariisi siis ehitanud. Et nad olid ikkagi ligipääsetavad. Jaa, jaa. Nad ise vähemalt küll ütlesid seda, et nad on teinud 110 protsenti, mis nende võimuses on, et see oleks ligipääsetav. Nii et tegelikult oli lust seda vaadata. Samas saad ju väga hästi aru, et kõik kohad ei ole ligipääsetavaks tehtavad, mis on mõistetav ja arusaadav, aga siis on leitud mingi alternatiiv, nii et.
Monika Haukanõmm
Mina ütleks, et kõva samm edasi.
Jüri Lehtmets
See on ikka suur asi, kui mingi 10 päevase sündmuse pärast nii palju pingutatakse. Sest see metroo on ju 10neid aastaid, sajandeid mitte ligipääsetav.
Monika Haukanõmm
Vaata, see ongi vist see, et kui me meie mõte muutub selliselt, et me ei tee ju ligipääsetavus mitte sellepärast, et üks, 100 või 1000 puudega inimest seda kasutaks, vaid me teeme ju ligipääsetavus selleks, et absoluutselt kõikidel inimestel oleks lihtsam, eks see noh, ma ei tea, kas või lapsevankriga emal või turistil kellel iganes. Et kui me nagu mõtleme selles suunas, et me teeme midagi ekstra siis me oleme juba rappa minemas. vaid me peaksime mõtlema hoopis sellisel moel, et ükskõik mida me teeme, me teemegi selle ligipääsetavuse.
Jüri Lehtmets
Võtame sellesama Pariisi, et nad oleks võinud ju, ma ei tea. Pariisi külje peale mingi totaalne hüperligipääsetava asjad ja tulevastele. Pariisi külastajal, puudega Pariisi külastajal poleks sellest mingit abi.
Monika Haukanõmm
sooja ega külma sellest lõpuks et,
Jüri Lehtmets
et ma arvan, et siuke integreeritud ja kesklinnas toimetamine on nagu kõige õigem tee. Olümpiat nagu teha jätkusuutlikult ja nii,et sest kõigile kasu tõuseb.
Monika Haukanõmm
Ma arvan, et see on selline ka ühiskonna kasvatamise projekt, ma olen täiesti kindel, et selle, nende mängudega on meil võimalik muuta hoiakut puuetega inimeste suhtes ja, ja sellega muuta ühiskonda ja muuta kõige tavalisemate, muide, Pariis, laste või Tallinnast ükskõik kelle suhtumist näidatagi seda, et kuidas seda teha saab.
Sest tegelikult on juba ammu ju siin muidugi Maikel oskab sellega ümber lükata või kinnitada, aga on ju välja arvutatud väga selgelt, et kui algusest peale projekteerime ütle meie ehitame nagu ligipääsetavad, siis see ei ole mingi ulme, see ei ole ulme, mis tähendab, et keegi ütleb, et nüüd me tegime midagi ligipääsetavaks ja nüüd me justkui pidime tohutult palju rohkem maksma ja pingutama. Me peame maksma ja pingutama palju rohkem siis kui me ehitame asju ja teeme asju, mitte ligipääsetavalt. Ja pärast peame hakkama neid kohandama, et siis läheb asi jamaks.
Maikel Mõttus
Ei ole, ei ole Jah, toon näite, et eelmisel neljapäeval oli võrdse kohtlemise võrgustiku koolitus, kus pidi ka kogemuslugusid jagama, ma ütlesin sellise lause. Ma ei ole kunagi elus kuulnud, et keegi oleks öelnud, et oh küll oli jama üritus, sest kõik oli nii ligipääsetav.
Jüri Lehtmets
Ja seda ei ole olnud, jah.
Monika Haukanõmm
Aga aga vaata, kui sul on ligipääs, siis me ju tegelikult ei saa arugi, sest mulle tundub, et kõik on nii normaalne.
Jüri Lehtmets
Jah, see on nagu parim ligipääsu definitsioon,
Monika Haukanõmm
et kui keegi ei räägi,
Jüri Lehtmets
et kui ei karju see ligipääsetavus nagu näkku, et ma mäletan, et käisime kunagi Haapsalul, siis seal oli. Küsisime seal kuursaalis on sihuke rõve metallist kaldtee on ju. Et miks te seda puidust ei teinud. Siis üks linnavalitsuse omanik arvas, et see on pseudohistorism kui oleks selle puidust teinud. Kui see oleks puidust olnud poleks keegi nagu tähele pannud, et seal on kaldtee.
Maikel Mõttus
Nojah, mõtteid on igasuguseid.
Maikel Mõttus
Küsiks, et millised olid siis need kõige meeldejäävamad hetked Pariisis nüüd, kui sai seal oldud?
Monika Haukanõmm
Ma ei saa, ma valetaksin, kui ma ütleksin, et minu jaoks ikkagi kõige meeldejäävamad hetked olid need, kui meie oma sportlased olid stardis loomulik ja, ja kui Matz ujus eelujumist ja oli selline, et kas ta saab finaal ujumisse ka, kas meil on põhjust uuesti õhtul tulla ujulasse finaali, vaatad? Kui Matz sai selle kuuenda ajaga ujus finaalikoha välja, siis see oli kindlasti selline hetk, kus me ütlesime, et ah, miinimumprogramm on ära tehtud ja, ja see oli väga-väga äge, kui, kui meie enda sportlased astusid üles.
Aga loomulikult, et kõik need võistlused, kus me rääkisime just publikust ja sellest kaasaelamisest, aga kui ikkagi ükskõik, mis alal oli prantsuse sportlane, parasportlane oli finaalis, siis oli niisugune tunne et, kõrvatroppe on vaja. Sest see lippude meri, see kaasaelamine, see oli lihtsalt midagi sellist, mida ei ole võimalik edasi anda, et sa iga keharakuga seda nagu tunnetasid, kui, kui toetav see kõik on.
Aga prantslased ei toetanud ju ainult oma sportlasi, vaid ka kõiki sportlasi, et see oli kindlasti midagi sellist. Aga aga loomulikult mulle väga meeldis istevõrkpalli finaal kui platsil on sportlane, kes on 2,46 pikk ja kes nagu mängleva kergusega lööb palli üle võrgu, nii et teiselt poolt vastuvõtja kukub sellili. Aga ta tegi seda nii möödaminnes ja nii nagu väliselt kergesti.
Jüri Lehtmets
Samas mulle meeldis, et sellel samal mängijad olid omad nagu nõrkusehetked, kus ta nagu ära langes. Me ei saanud ju öelda, et ta oli nii pikk ja nüüd ta selle pärast saigi hästi hakkama.
Monika Haukanõmm
Muidugi
Jüri Lehtmets
Seal oli ka nagu pidid ikka iga hetk mõistusega kohal olema, kui sa seal kohapeal hetkes kohal ei olnud, siis sa ei olnud ilmvõitmatu.
Monika Haukanõmm
Kõik on inimesed. Sa võid olla isegi mitu mängu järjest kõige väärtuslikum mängija, aga lõpuks oled ikkagi ainult inimene, kellel on oma nõrkused või siis tõesti mulle väga on alati meeldinud Eestis Alaveli harrastata, aga ratastooliräppi näiteks, mis on selline jõuline ja huvitav siis Boccia mulle meeldib, kuigi ta on selline rahulikum oluliselt, kui mõelda nendele teistele.
Aga, aga jällegi, see näitab hoopis seda, kui lai on see ampluaa, kes saavad selle teema. Kes saavad Bocciaga tegeleda ja muidugi ratastooli tennis selline kuninglik ala, et tegelikult neid hetki oli väga palju ja mis mulle nagu muidugi lõputseremoonia kahjuks algustseremoonia avamisel ma ei olnud, mis oli kindlasti veel suurejoonelisem. Aga kuidas lõpetamisel samamoodi tehtud ühtegi allahindlust sellele, et tegemist oli paraolümpial lõpetamisega, mitte olümpia lõpetamisega. Kuidas 70 000 inimest sellel staadionil kaasa elasid, kuidas maailma tipud olid tulnud esinema.
Et sa tunned seda õlg-õla tunnet, et sa tunned, et, et kuidas üksteist toetatakse ja kuidas sa oled nagu osake ajaloost, et see on midagi sellist, mille nimel ma julgustaksin küll kõiki meie parasportlasi pingutama, sest nagu me teame, meil jõudis ju esimest korda Eesti koondises sellel Pariisi paraolümpiamängudele triatlon ja Laura-Liis Juursalu. Ehk siis täiesti võib tulla ei ole ainult nagu kõik kogu aeg ühed ja samad, keda me kõik hästi tunneme meie sportlasi.
Jüri Lehtmets
See oli hästi üllatav, et just need kõige raskemad klassid, kus nagu no põhimõtteliselt nagu seljavigastusega tüüp visatakse vette ja ujubki selle ära. No meil on endal ka see Hegert Mölder midagi taolist teinud, et nad seal tegid nagu vahetasid omavahel ja et see oli päris nagu huvitav vaadata.
Monika Haukanõmm
Ja, ja noh, need on sellised hetked, mis jäävad, jäävad nagu saatma sind, et kui ma mõtlen tagasi Tokyo peale, siis selliseid emotsioone mul tegelikult ei olnud, sest seal ei olnud publikut, seal sa olid üksinda istusid kuskil suurte vahedega. Sportlastel samamoodi ei olnud ju sellist emotsiooni mis toetaks neid, et kindlasti see publik ja kogu see tugitoetus, mida sa tunned sellelt saalilt ja rahvalt, on kindlasti sportlaste jaoks ülioluline. Mis julgustab ja tegelikult tõukab sind tagant ja ennast ületama.
Maikel Mõttus
Väga huvitav, et kui seal poleks seda kohapealset kogemust praegu niimoodi kuulda saanud, siis ei ei oskakski arvata, et see nii määrav on.
Monika Haukanõmm
Ja see on määrav, et ja mida ma tahaksin kindlasti ka siin välja tuua, et et Eesti sportlased, parasportlased on 92.-st aastast osalenud kõikidel suveolümpiamängudel ja lisaks siis ka seal vahel üksikuid tali paraolümpiamängud. Aga pärast siis 32 aastat esimest korda olid otseülekanded paralümpiamängudelt.
Maikel Mõttus
Küsingi vahele, et kuidas, kuidas saavutati see, et me sinna punkti jõudsime Delfist, kus me ka täna räägime, et sai vaadata seda kõike päriselt?
Jüri Lehtmets
Sest siin oli ju vahepeal täitsa oht, et täitsa nulliring. Mingit kajastust ei tule.
Monika Haukanõmm
Kogu selle aja, kui, kui mina olen olnud paralümpiaga seotud ja selle organisatsiooniga on meie üks selline eesmärk olnud, mida me oleme tahtnud saavutada, on, et et täpselt samamoodi, nii nagu kantakse üle olümpiamänge ja keegi ei kahtle selles, et neid ei näidata. Et täpselt samamoodi kantakse üle ka paraolümpiamänge. Ja’ tõesti võib küsida, et aga miks see siis ei ole õnnestunud, et sellel on tihtipeale proosalised põhjused olnud, et kes, kes ostab ära teleülekande õigused kas nad on ostnud ära ka paraolümpiamängude teleülekande õigused ja mis see kõik maksma läheb, siis me vahepeal, kui nad on olnud ju nüüd mitmeid-mitmeid, tsükleid erakanalite käes, siis, siis nad võib-olla on see ka päris kallis olnud, siis me oleme ka käinud Eesti rahvusringhäälingus ja öelnud, et rahvusringhääling, mida finantseeritakse maksumaksja raha eest, on ju nagu loogiline, et nad võtavad selle ülesande.
Et aga meil õnnestus siis esimest korda sellisel moel tänu tõesti sellele, et me kui iga aasta käime ja räägime sellest nii, kui tuleb uus minister siis meil on enam-vähem üks ja sama memo, mis oli meil aastaid natuke muidugi modifitseerisime. Me võtsime seal alati jälle sahtlist välja, vaatasime üle ja läksime jälle jälle alustasime kahest teemast, tiime Estoniast ja paraolümpiamängude ülekannetest.
Väiksemad teemad sinna juurde. Ja ma usun, et kui nagu öeldakse, vesi ka, eks ole, teeb lohukivi sisse, kui ta pidevalt tilgub, et ju me olime siis piisavalt järjepidevad ei jätnud järgi, et sellel korral siis tõesti me veel ju ei saanud seda, nagu öeldakse ju ERRi või päris sellist kõiki ülekandeid, vaid need tulid Delfi Meediast. Aga nad olid ja see on algus.
Maikel Mõttus
Tugev algus
Monika Haukanõmm
Järgmised järgmised kaks mängu, nii 26 Itaalias talimängud kui 28 Los Angeleses. Nende mängude õigused on saanud Rahvusringhääling. Mis tähendab seda, et meie vaatame nüüd küll väga lootusrikkalt selle poole et, pärast neid Pariisi olümpiamänge paraolümpiamänge on jällegi üks selg, nagu öeldakse, üks selgroog murtud, et nüüd enam tagasiteed ei ole ja, ja meie soov on endiselt ja jätkuvalt, et paraolümpiamängude ülekanded on täpselt sama normaalne kui olümpiamängude ülekanded ja siin ei ole tagasiteed.
Jüri Lehtmets
Nad on sama põnevad
Monika Haukanõmm
Sama põnevad. Isegi ma olen kuulnud selliseid väiteid, et televaadatavusel on nendes riikides, kus mõlemaid kantakse üle on inimeste huvi paramängude vastu olnud isegi suurem sest see on põnev.
Maikel Mõttus
See on midagi uut, teistsugust
Monika Haukanõmm
Täiesti nõus.
Jüri Lehtmets
Ja nad on tõesti selles suhtes nad võistlevad nagu võrdne võrdsega. Mis seal vahet on?
Monika Haukanõmm
Ja et ma tahaksin kummutada siin küll selle nagu müüdi, et me justkui parasportlased lähevad olümpia paramängudele nagu osalema, oo ei, nad ei lähe osalema, nad lähevad võistlema, nad võistlevad maailma oma klassis maailma tippudega, nad teevad samamoodi trenni kuus korda nädalas ja võib olla mitu korda päevas kõik muu sinna juurde, et kindlasti see ei ole on nagu suured mängud või peamängud ja siis on tükk tühja maad ja siis tuleb see pisike vend nagu parasport ei ole.
Jüri Lehtmets
Sest neil on jah seal meeletu pühendumuss, võtame kasvõi selle boccia et profid ikkagi, ma ei tea. Kuus tundi järjest lihtsalt harjutavad ja mängivad ja nii edasi, et see pühendumus on päris meeletu, ikkagi.
Monika Haukanõmm
Ja kui me lisame sel meeletul pühendumisele juurde kõik selle igapäevase olme, mida, mida tegelikult ei ole ju tavaliselt tavasportlastel, kasvõi seesama hommikul, kui kaua keegi, kui mina tõuseksin, magaksin sisse ja mul on kiire, ma olen võimeline viie minutiga uksest väljas olema ja juba kuhugi startima.
Jüri Lehtmets
Aga minu näide on, et vähemalt poolteist tundi on miinimum.
Maikel Mõttus
Mul on üks huvitav küsimus, et oli ju sellel aastal teemaks, et olümpiamängudel olid need voodid mingit siukest imelikult papist. Et nagu inimestel seal ei olnud võib-olla kõige mugavam, et kas paralümpia puhul arvestati, siis ikka andi anti inimestele päris voodid, et nad ei pidanud pappkarbi sees magama.
Monika Haukanõmm
Ja mulle tundub, et need pappvoodid ja pappmööbel on justkui saanud täiesti legendaarseks.
Maikel Mõttus
Neil oli oma eesmärk, kes sellest rohkem teada tahab lugegu.
Monika Haukanõmm
Nii nagu olümpiamängud toimuvad täpselt ka paraolümpiamängud samas linnas toimuvat samades kohtades. Ja olümpiaküla on täpselt samas ja ka parasportlased elavad täpselt samasugustes tubades, nagu olid olümpiasportlastel. ja mina käisin ka vaatamas ka Eesti Eesti meie paraolümpiakoondisse tingimusi, käisime olümpiakülas ja kõik oli täpselt samamoodi nägu pärisolümpial, ehk siis suurel olümpial. Ehk siis ikka on papp, voodit ja papptumba ja riiulid. Aga tegelikult nad olid täiesti okeid.
Maikel Mõttus
Aa, no siis on hästi, tekkis lihtsalt siuke mure inimeste pärast, et kuidas nad seal papp voodist välja said, kui nad pidid ratastooli ronima.
Jüri Lehtmets
Ainuke mure oligi selle pika istevõrkpalli mängijaga.
Monika Haukanõmm
Ja usun, et meie küll Eesti koondise puhul meie paraolümpiakoondise puhul kellelgil sellega probleeme ei olnud aga ma usun, et tõesti, need, kellel olid vaja erilahendusi, on, et ka need erilahendused siiski said. Aga tõesti kõik, kogu see infrastruktuur, kogu see kogu need vahendid, et täpselt samamoodi nagu on olümpiamängudel mingit erikohtlemist siin selles mõttes ei tehta, vaid nagu ma ise olemegi tahtnud. Tegelikult oleme nagu iga teine.
Maikel Mõttus
No tuleb nii välja, aga natuke liiguks tuleviku suunas ka ja küsiksid, kas juba luuakse nende uute 2026 ja2028 kontseptsiooni? Ma natuke täpsustan seda küsimust see tähendab seda, et kas praegu näiteks kohe siis hakatakse nüüd mõtlema järgmiste asjade peale või korraks on niisugune hingetõmbepaus nii sportlastel kui paraolümpiakomiteele, et oma plaane sättida.
Monika Haukanõmm
Eks ikka ju mõeldakse, et korraks tuleb ka puhata, ka sportlased võtavad korraks ju pausi siiski ja puhkavad ja teevad plaane, et eriti just sportlased nad järgmised suvemängud on ju nelja aasta pärast. Et kas võtta seda tsüklit ette ja, või mitte võtta, et see on selline isiklik otsus, et kellel hakkab vanus peale tulema, kellel võib-olla on eesmärgid saavutatud, või pole motivatsiooni need kindlasti seda kaaluvad, aga nii palju, kui mina olen praegust rääkinud meie sportlastega, siis kõigil on motivatsioon hästi kõrge.
Selline positiivne positiivne mälestus on ju veel hästi tugev. Et ikkagi hakatakse juba vaatama järgmiste mängude poole ja tegema ka plaane. Ning kuidas meie siis paralümpia aset. Me ju kuulame sportlast, tema treenerit, tema nende plaane. Kuidas, kuidas see teekond hakkab, millal hakkab see peamine ettevalmistus, kuidas me saame neid toetada. Et eks see on selline kulgev protsess, aga, aga loomulikult alustatakse juba praegu sellepärast et ega see neli aastat nüüd nii pikk aeg ka ei ole, tuleb päris kiiresti kätte, eriti spordis.
Maikel Mõttus
Ei ole vist jah. Aeg see Liigub päris päris ruttu.
Jüri Lehtmets
Nii et tuleb ruttu neid punkte hakata koguma.
Monika Haukanõmm
Ja sest paljudel aladel ju tuleb ikkagi ennast ju kogu aeg tõestada, et tuleb reitingupunkte koguda, tuleb A või B-kategooriast A B-kategooriast ennast Asse saada ja nii edasi klassidesse. Et aga mõnel alal võtab see punktide kogumine nagu pikem periood, mõne puhul võetakse ju ainult lühemat perioodi, nii et eks igal alal on see selline spetsiifika on natuke erinev, kuidas see toimub, aga täna veel muidugi jah, nelja aasta pärast toimuvateks mängudeks veel punkte ei koguta, aga, aga see läheb kohe varsti.
Maikel Mõttus
See läheb lahti, selge, siis me saame sportlastel jälle sabast kinni võtta ja küsida, millega te toimetate siis üsna pea. Aga võib-olla siis küsikski, et mis te soovite lõpetuseks öelda kogu selle tegusa ja huvitava jutu peale, me nüüd teame, et ülekande õigused on olemas, sportlased hakkavad vaikselt valmistuma, olevik on olnud äge ja tulevik on hele, mida on ainult rõõm kuulda.
Monika Haukanõmm
No ma ei tea, kas nüüd nii optimistlik kohe?
Maikel Mõttus
Ah et liiga optimistlik. Selge.
Monika Haukanõmm
Ei ei noh, eks me oleme muidugi optimistid, aga.
Millega me ju edasi tegutseme, on tõsi, see meie sporditaristu jätkuvalt muutuks järjest ligipääsetavamaks. Me tegeleme sellega, et kindlasti ka sotsiaalkaitseministri juurde minna, et rääkida spordiabivahendite kättesaadavuse parandamisest. Et meil oleks sotsiaalteenused, mis rohkem aitavad sportlasi, eriti just raskema puudega sportlasi, et nad saaksid oma sportlasteed alustada või jätkata. Me tegeleme jätkuvalt koolitamisega, ülikoolidega, treenerite koolitamisega. Kõikide nende tegevustega me jätkame, me ei tohi, nagu öeldakse, praegusel hetkel lasta kuidagi tempot alla selles positiivses hetkes, kus me praegu oleme, tuleb nagu edasi minna.
Ja isegi oleme siin omavahel juba arutanud, et kui me saime ülekanded paraolümpiamängudelt. Et miks me ei võiks hakata ka Eestis rohkem üle kandma näiteks mingid Eesti meistrivõistlusi, parameistrivõistlusi erinevatelt aladel, et tutvustada neid alasid, et näidata, et meil on tegijad, et mitte nii, et me iga kahe või nelja aasta tagant on ühed ülekanded ja siis kõikidel inimestel tekib hasart ja teadlikkust tõstab, tõuseb, aga siis laseme selle jälle ratta kuidagi nagu stand by peale. Et seda hoida sellist positiivset, et üleval, et sellega me nagu tegutseme ja, ja mida me, mida me kindlasti veel nagu jätkuvalt teeme, et paraolümpiakomiteega liituksid ka erinevad spordiorganisatsioonid, kes tahavad edendada puuetega inimeste sporti, noh olgu siis sulgpall, olgu see, võib-olla kergejõustik, eks ole, mida me tahame järjest rohkem. Et neid teemasid on hästi-hästi palju.
Jüri Lehtmets
Et siis ERRis võiks olla, et kui on spordiuudised, siis on see paraspordi jupp ka seal sees näiteks.
Monika Haukanõmm
Ja, ja et see ei oleks mitte sellepärast, et nüüd me midagi väga väga nagu tõukame, pushime ja nõuame, vaid see olekski normaalne, kui on paraspordiüritus, olgu siis kasvõi Eestis või kuskil meie sportlased lähevad, ma ei tea Euroopa meistri katele ujuma näiteks või, või maailmameistrivõistlustel. Et see oleks iseenesestmõistetav. Ja kui meie sportlased tulevad kuskilt tiitlivõistlustelt, et siis ikka see kaamera tuleks ka sinna lennuvälja vastu ka meie sportlastele samamoodi nagu nad tuleb võib-olla mõnele teisele alale.
Maikel Mõttus
See on ilus areng, mille poole võiks püüelda. Et aga meie saame öelda, et täname teid selle sisuka saate eest, ma usun, et kuulajatel oli sama huvitav kui meil. Jüri, mis sina lõpetuseks tahad omalt poolt öelda?
Jüri Lehtmets
Ma arvan ka, et et kutsuks üles, et kui on niisugune spordihing sees tuksub, siis ärge laske sellel maha surra, vaid leidke endale see ala, millega tegeleda saab. Ja omalt poolt ma ütlen kindlasti, et füüsis ei ole mingi teema ja sa kindlasti leiad mingi ala millega tegeleda saab ja on võimalik.
Ja loodame, et soon on teie ümber, siis ka harrastaja ümber tõsta toetavat keskkonda, et sõbrad-tuttavad kõik aitavad kaasa ja ei küsi, et miks sa sinna lähed.
Monika Haukanõmm
Ja, ja kui ei tea, kust otsast alustada ja pole võib-olla nagu kellele helistada või pole seda täpselt teadmist, siis alati võib alustada sellest, et te kirjutate või helistate Eesti paraolümpiakomiteesse, meie leheküljelt on kõik need kontaktid leitavad ja küll siis meie ülesanne on juba teid aidata edasi ja, ja võib-olla leida seda ala võib-olla aidata leida ka treenerit või juhendajat.
Kui neid ei ole, siis võib-olla saab koolitada, ehk siis ükski raskus või tõke ei saa olla nii suur, et, et tasuks kohe käega lüüa, et, et kindlasti mingeid lahendusi leiab ja ja taaskord ütlen, et kas või üks, kaks või viis last noort või kasvõi täiskasvanud tuleks sporti tegema saaks selles positiivset enesetunnet, siis me saaks öelda, et see on meie tegevus on korda läinud.
Maikel Mõttus
Väga ilus mõte meie Jüriga täname, et leidsite aega ja soovime edu ja õnnestumisi kõigis tegemistes.
