Poolesaja korvpalluri ritta panek on mitmes mõttes paras peavalu. Esiteks on tegu enam kui 40 000 tähemärgi pikkuse mammutiga ehk tõenäoliselt on allolev kirjutis minu spordiajakirjaniku ametis oleku aja kõige pikem üllitis. Võtke lugemise ajaks kohvitass ligi. Teiseks on mängijate ritta panek juba eos keeruline ja subjektiivne, mistõttu mingeid mehi olen tõstnud ja langetanud kümneid kordi. Ent kuna lugejatele ja tegelikult ka korvpalluritele endale pingerida pakkus... eem... pinget, siis ei saanud seda ka tegemata jätta. Lisaks kohale on sel korral välja toodud võrdlus eelmise suvega ehk mitu kohta keegi on tõusnud või langenud.

Kuid nagu ikka... enne pingerea juurde asumist paar tähelepanekut ja selgitust.

1. Ma ei vaata pikka perspektiivi ja talenti, vaid tegu on tänase päeva pingereaga. Ehk siis lugeja võib küsida: kui ma peaksin homme üheks kohtumiseks kokku panema meeskonna, siis kas ma võtaksin mängija A või B. Näitena võib tuua Henri Veesaare ja Kregor Hermeti. Kui jutt oleks järgmisest kolmest aastast, siis talendi pealt oleks ilmselt kõrgemal Veesaar. Aga kui ma peaksin homseks matšiks valima mehe, siis stabiilsuse ja kogemuste pealt langeb valik Hermetile. Mistõttu on ta ka eespool.

2. Jah, see pingerida on subjektiivne. Mõni korvpallifänn eelistab kõva kaitset, teine head viskekätt, kolmas pikkust ja neljas midagi neljandat. Tõstsin mehi korduvalt ja korduvalt ja korduvalt tabelis kõrgemale või madalamale. Tegin muidugi selle vea, et küsisin paarilt inimeselt nõu stiilis: kas neil oleks esimene Drell, Kullamäe või Kotsar. Enamasti järgnes sellele juba põhjalikum pingerea läbitöötamine, kust sain teada, et mul on ikkagi pooled mehed valel kohal. Ja Kasemets liiga kõrgel.

3. Pingereast ei leia 16-17-aastaseid noormängijaid, sest neile anname natuke aega liha luudele kasvatada. Mõtlen siis eelkõige noori nagu Oliver Kullamäe, Kaur Tomann või siis Taani kõrgliiga klubis Holbaek juba platsile saanud Taavi Pastik. Mitmes mõttes on neid väga keeruline kuhugi asetada, sest võimatu on hetkel hinnata, kas ja kuidas nad meeste keskel hakkama saaksid.

4. 50 sekka väga palju uusi nimesid ei murdnud ehk aastaga väga palju esilekerkijaid polnud. Mis on ka loogiline. Teiste seas langesid poolesaja seast välja sportlaskarjäärile joone alla tõmmanud Robin Kivi, arenguteel justkui seisma jäänud Peter Carey ja Mait Peterson ning vahepeal mängimise soiku jätnud Egert Haller. Kõige keerulisem oli Sten Soku kaasus, keda hirmsasti tahaks 50 sekka panna, aga samas möllab ta nüüd treeneripaberite tegemise kõrvalt Eesti esiliigas Reinar Halliku satsis. Kuna Soku kohale mõtlemine võttis metsikult aega ja mu aju hakkas plahvatama, siis otsustasin Eesti esiliigas mängivad mehed välja jätta. Ja kui kedagi huvitab, siis esimesena jäi tabelist välja Saimon Sutt. Ei huvita? Okei.

Aga alustagem...

50. (uus) Rando Roos, Tartu Ülikool Maks & Moorits
Mullu Eesti-Läti liigas Tartus keskmiselt 0,5 punkti, 0 lauda ja 0,5 korvisöötu

Miks Roos tõusis tabelisse? Ta tõusis tänavu Tartus rotatsiooni. Eelmise aastal ajaloo esimese pingerea koostamise üks aje oligi pähe kerkinud küsimus: kust läheb Eestis 50 parema korvpalluri piir? Ning toona sai selgeks, et selleks on tubli Eesti meistrisarja mängija. Selle hooaja algusega murdis ennast 50 sekka 20-aastane Roos, kes mullu kandis vastutust Tartu esiliiga meeskonnas ning kõrgemal tasemel tilkusid talle üksikud minutid. Kui veel septembris tundus kummaline, miks taaralinna esindussatsi tagaliinis on nii vähe kogenud mehi, siis klubis olnud inimesed vast nägid, et Roos on vastutuseks valmis. Esimesed märgid on lubavad.