„Oleme igatpidi ajale jalgu jäänud.“ Miks Läti korvpalliklubid suudavad raha juurde leida ja Eesti omad mitte?

Samal ajal kui Läti korvpalliklubide palgafondid kasvavad, tammuvad Eesti võistkonnad paigal.

Eesti klubikorvpalli keeruline olukord pole kellelegi üllatus. Isegi meie esitiim Kalev/Cramo peab võimlema, et samaväärne koosseis kokku panna. Rääkimata teistest. Ent lõunanaabrite poole vaadates sihivad senised Eesti-Läti liiga tagaotsa võistkonnad Valmiera ja Liepaja miljoni euro suurust eelarvet.

Kui aastate võrdluses jääb raha hulk samaks, tähendab see inflatsiooni tõttu eeldatavalt madalamat taset. 2500 euro eest ei saa enam 2021. või 2022. aastaga võrreldavat pallurit. Eriti välismaalasi. Nagu hea kolleeg Eigo Kaljurand tänavu jaanuaris ilmunud sarnase teemaga artiklis välja tõi, tekkis selge veelahe eelmisel hooajal. Eesti klubides jäi kandvas rollis leegionäre oluliselt vähemaks, seevastu halli massi tekkis juurde.

Puhtalt välismängijaid vaadates ei tohiks tänavu erilist muutust olla. Delfiga rääkinud klubijuhtide sõnul pole nad leegionäride palgafondi vähendanud. Näiteks Tartu Ülikool Maks & Mooritsa spordidirektori Janar Taltsi sõnul panustati isegi pigem rohkem, eriti eesliinis. Rapla Utilitase vedaja Jaak Karp nentis, et üldist palgataset suudeti säilitada, aga seda kontoripoole kärpimise hinnaga. Keila Coolbeti peatreener Peep Pahv lausus, et kuna tänavu on tiimis viie leegionäri asemel neli, siis on kogusumma kahanenud, aga keskmine palk mitte.