Ajal, kui Eestis võeti Pariisi olümpial medalita jäämist rahulikult, nagu nii peakski olema – saadud emotsioonist ja esikümnekohast on küll ja veel – käib Soomes möll ja päid lendab. Mitu nädalat tagasi said sealsest olümpiakomiteest hundipassi kaks tippspordijuhti Matti Heikkinen ja Leena Paavolainen ning äsja kuulutas OK president Jan Vapaavuori, et lahkub ehk ei kandideeri järgmiseks ametiajaks. Seega üsna puhas vuuk. Eestis seevastu keegi vastutust ei võta ega endal süüd näe, EOK seltskond kulgeb häirimatult edasi – tõsi, peasekretär Siim Sukles lahkub, aga see oli tal juba varem plaanis – ning president Urmas Sõõrumaa ihkab organisatsiooni edasi juhtida, äkki läheb järgmises olümpiatsüklis paremini.

Soome spordis on tekkinud vaakum, sest nüüd ja praegu on vaja midagi muuta, et taastada kunagine hegemoonia, ent pole inimesi, kes seda teeksid. Olümpiakomitee presidenti valitakse alles novembris, siis läheb aega, et struktuur paika saada, eesmärgid seada ja lahendused leida... Aga Cortina-Milano talimängudeni on kõigest poolteist aastat.