Taaramäe avameelselt sellest, kuidas saatus ta dopingust eemale juhtis, kuid tervise nässu keeras ning miks ta ikka eluga rahul on

17 aastat World Touri klubides pedaalinud Rein Taaramäe on enda sõnul liiga vana, et tipptasemel jätkata, kuid liiga noor, et sadulast maha tulla.

Kui külalised Taaramäe (37) valdustesse jõuavad – Luunjast veidi edasi, üsna Emajõe ääres –, võtab neid vastu Motu. Jõuliselt haukudes. Motu pole niisama koer, vaid tal on täita ülimalt tähtis ülesanne.

„Ma ei saa enam magada ilma kõrvatroppideta,“ märgib Taaramäe. „Aastaid öid tavahotellides, kus võis käia möll – turistid lõõgastuvad, st enamasti pidutsevad – aga mina pidin järgmiseks päevaks välja puhkama, kujundas harjumuse. Kui aga nüüd dopingukontrollid ukse taha helistama tulevad, siis ma ei kuule. Motu kuuleb ja ajab mind üles.“