Kersti Kaljulaid meenutab, et esimene tõsisem harrastusspordiga tegelemise periood oli tal Luksemburgis töötades. See oli otsitud väljapääs keskkonna vahetusest ja argimuredest. Hea võimaluse jooksutiirude tegemiseks andsid tööpäevade lõunapausid.

„Kella 12 ja 14 vahel koosolekud ei olnud okei, sest inimesed tahtsid saada kolm käiku ja mõni ka kaks veini. Ja sellepärast oli seal suhteliselt suur jooksuklubi. Ma arvan, et tuhandeses asutuses 100 inimest jooksis ja nii need asjad läksid kuidagi sedapidi paika. Jooksutiirud läksid kogu aeg aina pikemaks ja nii jõudsin ma maratonideni.“

Tänasel päeval sõidab Kersti Kaljulaid pigem rattaga ning aeg-ajalt satub rattale peale ka võistlusnumber. Reeglina on pingutus meeldivate killast, kuid mitte alati. President meenutab üht ränka kogemust L’Etape du Tour rahvasõidul. Füüsiliselt väga karmiks ja kurnavaks osutus legendaarne tõus Alpe d’Huezi otsa. Finišis oli päris paljudel pisar silmas, et õnnestus võitlus iseendaga imeliseks õnnejoovastuseks vormida. „Viimase pooleteise kilomeetri 5% tõus tundus juba laskumisena,“ naljatles Kersti Kaljulaid.

Muide, president Kaljulaid on esimene riigipea, kes kaasa teinud Tour de France’i rahvasõidul. Tänaseks juba mitmeid kordi.

Saates tuleb juttu ka üldisematel teemadel, mis puudutavad näiteks eestlaste liikumisharrastust, jalgrattasõidu kultuuri, tippspordi rahastamist jne. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!