KOMMENTAAR | 100 meetrit maratoni finišist. Alt ei vedanud jalad, vaid see, mis toimus peas

Eelmise aasta Tallinna maratoni lõpp jääb mulle meelde oma tavapäratu ja dramaatilise finišijoone ületamise poolest. Ligi sada meetrit enne finišit ei saanud ma enam joosta ja maratoni Eesti meistrivõistluste pronksmedalini jõudmine pani proovile iga mu keharaku.

See oli ülim nõrkusehetk, kus mu keha ja meel keeldusid koostööst. See oli ka täielik vastand sellele võidukale finišile, milleks ma treeninud olin. Lõpuks nägid selle finiši jäädvustust miljonid inimesed, kes pakkusid nii oma toetust kui ka lõputult teooriaid selle kohta, mis tegelikult juhtus.

See oli minu 19. maraton. Tänaseks olen jooksnud 22 maratoni, neist 4 alla 3 tunni. Ma polnud seda varem kogenud ja pole seda ka hiljem kogenud. Olen ühel korral maratonis „haamri“ saanud ja mõnel korral pidanud kiirust kehva tempovaliku tõttu oluliselt aeglustama. Tegelikult on enamus maratone muutunud minu jaoks ühel või teisel moel vastupidavuse proovilepanekuks, kuid ma pole kunagi kaotanud võimet joosta.

Ei, ma ei jooksnud end energiast tühjaks ega saanud ka lihaskrampe. Võtsin plaanipäraselt umbes 60 grammi süsivesikuid tunnis ja tarbisin vedelikke elektrolüütidega. Valisin konservatiivse tempo, sest teadsin seda rada hästi ja ilm oli minu jaoks veidi liiga soe ja niiske. Tundsin end tugeva ja ettevalmistatuna. Minu pulss oli tavalisest madalam. Maratoni teine pool oli vaid 2 minutit aeglasem kui esimene, mida on vähe, arvestades, et veetsin sellest finišisirgel vähemalt 30 sekundit. Tegelikult tundsin end 41. kilomeetril isegi suhteliselt hästi.