Koloriitne vehklemistreener Helen Nelis-Naukas: kui hakati rääkima, et Haapsalus on vehklemisega kõik, siis mul plahvatas: „Ma teile näitan!“

Helen Nelis-Naukas usub ettemääratusse ja peab end isegi väikest viisi sensitiiviks. Saatus tahtis, et ta vehklemistreeneriks saaks ja järelikult pidi ka Pariisi olümpial Nelli Differti neljanda koha puhul saatuse käsi mängus olema.

Legendaarse Haapsalu treeneri ja Nelise vehklemisdünastia esindaja nime mainimine ei jäta kedagi külmaks. Sa kas armastad või vihkad teda, pooltoone ei ole. Helen Nelis-Naukasel on mõlemaid omajagu – nii sõpru kui ka vaenlasi.

Miks on nii, et koondislasi ja tiitlivõistluste medaliste tuleb Eestis vaid käputäie kogenud treenerite käe alt? Kas heaks treeneriks sünnitakse või kasvatakse? Miks peab vehklemisrahvas teineteisega alatasa sõdima? Kas Nelli Differt näitas Pariisi olümpia neljanda kohaga oma täit potentsiaali või jäi veel järgmiseks olümpiaks varu sisse? Nendele ja paljudele teistele küsimustele podcastis „Mis tunne on?“ Nelis-Naukasega vastuseid otsisimegi.

Mis tunne on nüüd, mõned nädalad pärast olümpiamänge. Kas sa näed unes Nelli Differti pronksimatši ja seda lisaaja torget?

No meelest ära see kindlasti ei lähe, aga suhtumine sellesse on muutunud. Ütlen tihti elus nii, et kui midagi positiivset või negatiivset juhtub, siis ju nii pidi minema. Kunagi ei tea, milleks see hea on. Kui Nelli arengut vaadata, siis see pole käinud raketina, kiiresti üles. See on läinud step by step ja olnud järjepidev. Kõigepealt tuli MM-i viies koht, siis EM-i pronks ja järelikult pidi järgmine verstapost olema olümpia neljas koht. Järgmine on siis olümpiakuld.