KUULA | „Tõelised võitjad“: Toomas Murulo: hea kohtunik peab suutma alati selgelt mõelda
Paraspordi podcast’i „Tõelised võitjad“ Pariisi paralümpiamängude eelses saates on külas endine rahvusvahelise kategooria istevõrkpallikohtunik Toomas Murulo, kes mõistnud õigust ka paralümpiamängudel ning seejuures Londoni ja Tokyo mängude finaale. Teda küsitleb Indrek Petersoo.
Saates räägib Murulo oma teekonnast võrkpalli ja istevõrkpalli juurde ning senistest paralümpiakogemustest. Samuti mõtestab ta lahti hea kohtuniku olemuse.
„Kuivõrd meil on maast-madalast sisse süstitud neutraalsusprintsiipi ehk siis emotsioonide tagasi hoidmist, siis olenemata situatsiooni raskusest tuleb säilitada kaine pea ja mõelda selgelt - ei saa nii-öelda emotsioonitekitajaga kaasa minna. Küll tahetakse hirmsasti, et sa reageeriksid hästi või halvasti mängija käitumisele, aga sellisel juhul reageerid enamasti valesti. Aga situatsioone tuleb reeglitepõhiselt tõlgendada, kaine peaga otsustada ja sealt sealt tekib kindlus, aga kindluse aluseks on reeglite väga hea tundmine. Ilma reeglite, mängu lugemise ja õppimiseta ei jõua kohtunikud kaugele,“ arutles Murulo.
Paraspordi podcast „Tõelised võitjad“ valmib Delfi ja Eesti Paralümpiakomitee koostöös, saadet toetab Malta Ordu Sihtasustus Eestis.
Saate transkriptsioon vaegkuuljatele:
Indrek Petersoo: Tere taas, head kuulajad! Eetrisse jõuab järjekordne osa paraspordi podcastist Ttõelised võitjad, mis valmib Delfi ja Eesti Paralümpiakomitee koostöös. Podcasti toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Saatejuhiks täna Indrek Petersoo ja minu külaliseks Toomas Murulo - mees, kes on mõistnud õigust istevõrkpallikohtunikuna paraolümpiamängudel ja seda koguni kolmel korral. Tere tulemast!
Toomas Murulo: Tere tulemast!
Indrek Petersoo: Oleks hea kõigepealt saada natukene lähemalt tuttavaks, ka kindlasti meie kuulajad soovivad teada, et millise kandi mehi olete, kus sündinud, kus kasvanud ja kuidas üldse võrkpalli juurde jõudnud.
Toomas Murulo: Hetkel ma olen Tartu lähedal tegutsemas, siis sünnipäraselt olen pärnakas. Pärnu linnast. Võrkpalli algus sai kui nüüd päris esimest hetke mõelda, siis see oli Pärnu lastestaadionil, õues esimesed treeningud, kui kutsuti tänavalt, et poisid, tulge mängima. 1972. aastal alustasin ja näe – siiamaani! Jah, Pärnu 2. Keskkool, kus kohapeal ma õpinguid alustasin, seal sai kõigepealt tehtud. Treeneritest loomulikult Johannes Noormägi, kes Pärnu noori poisse on treeninud pikalt. Ja pärast keskkooli lõpu tegin juba TSIK-is kaks aastat, seal olin Eesti noortekoondise juures ja sealt siis liikusin juba Maaülikooli poole Tartusse ja seal kandis ma olen tänaseni.
Indrek Petersoo: Aga kas võrkpall oli kohe lapsepõlvearmastus või proovisite ka teisi spordialasid? Pärnu on ju teadupärast ka väga kõva jalgpallilinn.
Toomas Murulo: No jalgpallil lapsed tagusid aias niisama, nii-öelda toonaste majavalitsuste võistlustel sai ka jalgpalli taguda, aga nii-öelda treeningutel on käidud ikka võrkpallis, kuigi väga lühidalt sai käidud ka maadlustrennis, aga see lõppes kiirelt.
Indrek Petersoo: Mis võrkpalliväljakul teie põhiline positsioon oli?
Toomas Murulo: No ma olen algusest saadik olnud sidemängija.
Indrek Petersoo: Ja mida loete tagantjärele vaadates oma trumpideks, kõige tugevamateks mängijaomadusteks?
Toomas Murulo: Parim sidemängija omadus oli ja on see, mida laiema profiiliga sa oled, seda parem tulemus nagu tuleb. Ei olnud vahet, kumma käega aeg-ajalt rünnata, või selles suhtes, et need oskused kulusid alati marjaks ära.
Indrek Petersoo: Enne veel kui läheme päris võrkpallikohtuniku jutu juurde, mis on Teie eriala ja millega te igapäevaselt tööd teete?
Toomas Murulo: Ma lõpetasin Maaülikooli, tolleaegse EPA zooinseneeria valdkonnas. Siis me olime suunatud, ma olin ka Pärnumaalt suunatud, Jõõpres oli selline kohloos nagu Bolševik. Siis sai paar aastat seal oldud ja see oli 90-ndate alguses, taasiseseisvunud Eesti ajal sai nii-öelda taaselustatud kohalikud spordiklubid ja siis sai alustatud ka Audru spordiklubiga uuesti. Ma täpset aastat ei oska siin 1990-ndate algusest öelda. Aga no see spordiklubi tegutseb tänaseni.
Indrek Petersoo: Millal teist võrkpallikohtunik sai?
Toomas Murulo: No see oli enam-vähem siis, kui ma olin keskkooli, ülikooli, lõpetanud. Olin juba tööl ja ükskord Pärnust vana hea kolleeg, kuigi mu noorem kolleeg, ma pean ütlema, Mehis Merilaine, korraga ütles, et kuule, mul oleks kohtunikke vaja, et sa nagu jagad asja küll – tule, et meil on üks noorteturniir, aita vilistada. Noh, läksin, aitasin ja näe, mis juhtus.
Indrek Petersoo: Millised need tuleristsed tagantjärele meenutades olid? Nii mõnedki kohtunikud ju ikkagi on esimesed triibulised saanud päris karmid.
Toomas Murulo: No õnneks olid triibulised, jõuame veel rääkida, aga noh, noorte võistlusel toona nagu suuri, selliseid tagasilööke naljalt ei tule, küll aga on siis kui sa lähed kohe täiskasvanuid kuhugi vilistama, et siis võivad probleemid tekkida küll.
Indrek Petersoo: Aga esimene noorteturniir läks siis niimoodi, et ikkagi tahe õigust mõista jäi alles ja ajapikku suurenes?
Toomas Murulo: No just, et vaadati, et ei läinud ikkagi kehvemini. Ja siis sealt see areng ja tegutsemine alguse sai.
Indrek Petersoo: Millised järgmised väljakutsed olid? Kohalik liiga? Aga kui palju läks aega, et saada juba esimesed rahvusvahelised mängud?
Toomas Murulo: Rahvusvaheliste mängudeni läks veel aega, aga esimesed mängud, noh, loomulikult Eesti esiliiga ja sai käidud, Narvani ja kuhu iganes. Kuhu pasrasjagu vaja oli. Ja siin 90-ndate keskel juba Eesti meistriliiga tase, kus siis hakkasid sellised tõsisemat, nii-öelda närvi vajavad kohtumised pihta.
Indrek Petersoo. Kuidas sellega on? Kas kohtunikul oma tuttavate vastu noh, teadupärast võrkpallipere nagu spordipered ikka, on ju nii, et kõik kõike tunnevad, kellega oled rohkem semum, kellega võib-olla vähem, et ennast nüüd ka kohtunikuna ikkagi sellisel moel kehtestada, et kellegile mingisuguseid eeliseid ei anna või kellelegi vastu liiga karm ei ole, et kas see käib lihtsalt või vajab seega harjumist?
Toomas Murulo: Nojah, see on nii ja naa. Oleneb situatsioonist. Praegusel hetkel, kui ma olen juba nii-nii palju aastaid sellega tegelenud, siis loomulikult ei mõtle selle peale, et siis on juba selline nii-öelda sissetöötatud rada ja rutiin. Aga varasemalt – eks püüti küll, kui sul trennikaaslased mängisid, et siis neil võib-olla oli selline ootus, et äkki mõnes situatsioonis kaldud nagu nende poole, aga proovisin vähemalt seda mitte järgida ja vilistada ikka seda, mida näen.
Indrek Petersoo: Et Tom, et mis sa jamad, et oli sees või väljas!
Toomas Murulo: Jaa, see on hea, see seal on vist aegumatu väljend, et sees või väljas, et kohtunik näeb kindlasti teistmoodi nagu mängijad, see on igas mängus.
Indrek Petersoo: Aga mis hoidis ala juures ja mis andis jõudu edasi minna? Sest nagu me teame, elus ja ka kohtunikutöös on paremad ja halvemad päevad ning ka paremad ja halvemad mängud. Vahel tuleb kõik hästi välja, aga vahel noh, jääb ilmselt ka mõni olukord natukene hingele kriipima ja vahel tuleb ilmselt ka endale tunnistada, et jah, vist läks vähe viltu.
Toomas Murulo: Ega vot head kohtuniku lõpuks eristabki see, et kui sa tunnistad oma vigu ühe hetkel. Teatud olukorras oli kohtunikul selge siht silme ees, et no kui sa isegi vilistasid valesti, siis nii on. Et sa sai niisama lihtsalt ei muuda oma oma otsuseid. Kui sa teed seda liiga tihti mängu jooksul, siis vaadatakse, et midagi on lahti. Aga kui on väga konkreetne juhus ja sa leiad, et jah, see vile läks valesti, siis parandad selle ja läheb mäng edasi.
Indrek Petersoo: Kas on olnud ka hetki, kus olete tõesti mõne treeneri või mängija ees pärast tunnistanud, et jah, mis siin teha, selles olukorras eksisin?
Toomas Murulo: No eks neid diskussioone selliseid praegusel ajal võib-olla on isegi mõnede treeneritega rohkem. Et varem oli nagu nii, et treenerid püüdsid kohe peale mängu tohutud emotsioonid välja näidata, ega siis ei saanud diskussiooni tekkida. Et siis pidi nagu kaitsepositsiooni võtma, aga praegu arutades öeldut, võis olla küll, pole midagi teha. Me oleme ju ikka inimesed, ka meie oskame väga hästi eksida.
Indrek Petersoo: Aga kas te olite pigem selline pikema hoiakuga kohtunik, kes lasi natukene emotsioonidel võimust võtta? Või käis ikkagi see ärasaatmine või väga resoluutne otsus ka suhteliselt kiiresti mõne sellise emotsionaalsema treeneri või mängija osas?
Toomas Murulo: Eks see tuleb ajaga. Esialgu see kaardi näitamine, see tõstab kohtunikel vererõhku. Sa pead mingisuguseid barjääre sisemiselt ületama, et nüüd on see hetk, nüüd sa pead midagi näitama, sa pead reageerima. Ja alguses on sul väga raske, just alustajatel kohtunikel, noorematel tekib võimalus, et see mängudistsipliin võib käest minna, et sa õigel hetkel ei suuda nagu oma esimest kaarti näidata. Aga see on teatud mõttes selline raskeim emotsionaalne moment, aga kui sa oled sellest üle saanud juba aastatepikkuse kogemustega, siis siis sa reageerid juba vastavalt konkreetsele situatsioonile.
Indrek Petersoo: Millega teenib kohtunik mängijate ja treenerite austuse välja?
Toomas Murulo: Üks on kindel see, et vile on ühetaoline, et see ei kõigu seinast seina nagu, nagu me puudutasimegi – kui oled vea teinud, siis tunnista seda. Aga ka sellega, et kui on raskemad mängud, siis sa säilitad selle kaine pea mängu lõpuni ega lasku emotsioonidesse. Et sa teed oma tööd, siis treener, teades seda kõike, siis ta ei pööra kohtunikule tähelepanu. Ja nagu kõigile on teada, et see on kõige parem mäng, mis sa teinud oled, on siis, kui sind pole märgata.
Indrek Petersoo: Millised olid teie kõige suuremad mängud just tavavõrkpallis ja kõige olulisemad turniirid, kus oli võimalus õigust mõista?
Toomas Murulo: FIVB on suur organisatsioon, sinna nagu kohale saada ja ennast tõestada väikeriigi kohtunikul on väga raske. Seal ruulivad suurriigid, põhjuseks, et suured liigad on tugevamad liigad, sa saad praktikat rohkem tugevatele mängudele ja siis ei soovita nagu väiksemate riikide kohtunike väga ligi lasta. Seetõttu FIVB-s ma olen vilistanud, ütleme niimoodi, et neid kvalifikatsiooniturniire nii meestele kui naistele. CEF-is on natuke teine Euroopa-siseselt - seal mul õnnestus oma karjääri viimased viimased 10 aastat Meistrite Liigat või Champions League´i vilistada ja ka siis mõnel finaalturniiril viljad suhu saada. Ja kui siin Eestis näitekski oli neidude U19 finaalturniir siin Tartus, et siis õnnestus ka see finaal vilistada.
Indrek Petersoo: Missugused on kõige eredamalt meelde jäänud tavavõrkpallimängud, kus olete kohtunikuks olnud?
Toomas Murulo: Emotsionaalseid mänge on palju olnud, aga võib-olla enda jaoks sellised kõige huvitavamad mängud on need, maailma staarid mängivad ja sa näed nende talenti, et millisel tasemel on võimalik võrkpalli üldse mängida. Ja kui ma vilistasin eelkõige just klubivõistlusi Meistrite Liiga tasemel, siis neid staare oli siin päris palju seal väljakul ringi jooksmas ja noh, see emotsioon ja nii-öelda suhtlemine nende maailma tipptreeneritega. Osad, kes absoluutselt ei tee välja kohtunikest ja teised, kes tulevad peale mängu kohvilauda ja räägime veel, et 15 minutit juttu, et kuidas on ja mis on ja et see on päris hea, selline kogemus.
Indrek Peteroo: Keda selle teise kategooria inimestest, mängijat või treenerit, keda tõesti võiks selliste spordi hingedena esile tõsta võiksite välja tuua? Et silmapaistev figuur väljakul, aga samamoodi ka väljaspool väljakut suur isiksus.
Toomas Murulo: Kas sa mõtled nüüd Eestis või maailmas?
Indrek Petersoo: Nii üks kui teine.
Toomas Murulo: No üks ikoon, eks ole, FIBV-s on Giba, brasiillane, et ma olen teda kahjuks küll ainult korra vilistanud, siis kui ta Venemaal mängis Odintsovo ridades. Ma olen ka teine kord teda vilistanud, aga ta oli juba 40+ ja siis temast oli vähe nagu väljakumängija mõttes järgi jäänud. Siis ta mängis selles inglaste võistkonnas Inglismaal, nagu sinna määramise sain, siis teised kolleegid, kohtunikud siit Läti poole pealt natukene ironiseerisid, et kuule, kas oled nüüd jalgpallikohtunik, Inglismaal ju võrkpall ei ole. Ta mängis seal, aga ta oli show element. Ta käis ühel geimil väljakul ja tema show oli tegelikult peale mängu, kus oli kõigi fännidega ühes ruumis - kuivõrd võrkpalli tase kõige kõrgem ei olnud, siis eks nad jõid rohkem õlut seal. Et selline social nägu, see on tema töö ja tegelikult FIVB-s ta teeb täpselt samasugust tööd.
Indrek Petersoo: Jah, aga samas on võrkpalli populariseerimisel sellised endise aja ässad ju täiesti asendamatud.
Toomas Murulo: No just.
Indrek Petersoo: Aga kas Eestist ka võib välja tuua mõne sellise tõelise isiksuse, kellega on mõnus nii väljakul koos olla, väljaku kõrval, aga ka vabal ajal?
Toomas Muruo: No mängijatest, isiksusi on siin palju erinevaid. Võib-olla huvitav on see, et on ka, on ka üks mängija, keda ma olen väljakult diskvalifitseerunud omal ajal. Nüüd hiljem noh, nii-öelda tavaelus kui oleme kokku saanud, rääkinud, ega me räägime täiesti normaalselt ja asjalikku juttu. Lihtsalt mängu ajal jooksevad juhtmed kokku. Mart Elurist räägin, omaaegsest kuulsusest.
Indrek Petersoo: Aga kas on ka selliseid inimesi, kellega, nagu see kohtuniku ja mängija või kohtuniku treeneri vahekord on natuke suhted krussi ajanud? Või on mõnda aega kellegi peale kuskilt või teie peale natuke kauna kantud, et kuidas sa ikka niimoodi võisid?
Toomas Murulo: No ega vaata, selle koha pealt ei taheta alati sõna võtta, kes see siis täpselt on, aga midagi ei ole parata. Kui sellest samast Eluri diskvalifitseerimist alustada sai, et siis üks oli nagu juba küpsenud mängija. Ja siis see noormees toona noormees, praegune tunnustatud noortetreener, Tatrik, ega nad said mõlemad tolles mängus kaarte ja nemad olid siis selle pahupoole staarid selles konkreetses mängus. Ja kahjuks on Tatrik selle käitumise võtnud üle ka nüüd treeneriametis - kas noortetreenerina või ka mujal, et ta on väga sapine kõigi kohtunike suunas. Ja ma arvan, tema tema käes on rekord väljakult ärasaatmise osas., eriti just noorteturniiridel.
Indrek Petersoo: Jah, see on väga oluline tähelepanek: loomulikult emotsioonid käivad mängu juurde, vahel on mängud väga tulised, kõik on inimesed – mõni krõbedam sõna, mõni emotsioon, žest, see on ju tore, aga kust see piir jookseb, kust ei tohiks üle minna?
Toomas Murulo: Kui tänaseid neid ülekandeid kuulad, et siis kõik ootavad, et väike emotsioon ikka …
Indrek Petersoo: See ei ole ju paha!
Toomas Murulo: See ei ole paha, aga on suur vahe, kui see emotsioon on mängu kohta, oma mängu suhtes või see emotsioon on pahatahtlik kohtuniku vastase suhtes. Ja kohtunik peab seal vahet tegema ja kohe reageerima.
Indrek Petersoo: Jah, niimoodi see on ja, ja siis neid inetuid intsidente on võimalik ka rohkem ära hoida. Aga tuleme istevõrkpalli juurde - kuidas ta esimest korda istevõrkpalliga kokku puutusite?
Toomas Murulo: No sinna tõi mind Signe Falkenberg kui nad korraldasid 1997. aastal Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri siin Tallinnas ja toona ma olin kohtunikke koolikoolitustega just alustanud ja sellega tegelenud ja siis neil oli vaja nagu piirikohtunikke, sekretäre, et see organisatsiooniline pool kellelegi õlule nagu anda ja siis ta kutsus, et kuule, selline võistlus, see on võrkpall – tule, aita oma kolleegid nagu paika sättida ja siis muuseas ütles, et kuule, siin sama turniiri ajal käib ka üks selline kursus, rahvusvaheline kohtuniku kursus, et sa võiksid Eesti poole pealt ka seal osaleda. Nii et mul oli ühe turniiriga tegelikult kaks ametit.
Indrek Petersoo: Ja sõrm sai antud?
Toomas Murulo: Jah, sõrm sai antud, sest kursuse ma lõpetasin edukalt. Võistlus läks korda, noh, Eesti võistkonnad, kus me siin väga suurde tippu kohe-kohe alguses jõuame, kuigi me olime siin Nõukogude Liidu ajal olnud kohalikult nagu suured tegijad, aga rahvusvaheliselt me ikka vaatasime, kuidas need suured asjad mängivad.
Indrek Petersoo: Aga milline emotsioon või milline mulje istevõrkpallis algusest jäi? Et ta on ikkagi suures osas ju nagu võrkpall ikka, aga samas peab arvestama, et liikumist on seal vähem ja ta on ikkagi teistsugune spordiala.
Toomas Murulo: Ta on teistsugune, mida kohtuniku poole pealt siin jälgida, on see, et tehnika kui selline pallipuutetehnika, see on kõik sama. Aga kuivõrd plats on väiksem, võrk on madalam, pall liigub kiiremini. Kui harrastajad mängivad siin Eestis on hästi selline vaoshoitud ja selline rahulik mäng, siis maailma tippvõistkondadel käib see niivõrd kiiresti ja kuivõrd on esimene ja teine kohtunik ja teine kohtunik peab olema enamasti just vastuvõtja poole peal, siis võite näha, kuidas teine kohtunik jookseb ühelt poolt teisele poole, et jõuda järgi selle palli liikumisele, see on hoopis teine kiirust kui tavavõrkpallis.
Indrek Petersoo: Kas seda on raskem või kergem vilistada, kui nii võib küsida?
Toomas Murulo: Seda on raskem vilistada kui sa täpselt ei tea, millised liigutused nüüd järgnevad. Sest seal on ka reeglite erisusi tavavõrkpalliga. Et kui võrk sahiseb, siis tavavõrkpallis tehakse suurt kisa, see on viga kui ei ole aktsioonis tehtud selline asi, aga istevõrkpallis on võrgupuude ainult selle võrgu ülemine tross. Ja sellest lähtuvalt siis kui sa lähed võrkpallis nagu istevõrkpalli või vastupidi, siis sa pead seda silmas pidama, et sellist olulist olulist nüanssi ei lase nagu läbi.
Indrek Petersoo: Kui kaua läks aega, et istevõrkpalliga nii-öelda sina peale saada kohtunikuna?
Toomas Murulo: Noo, see võttis aega. Kõigepealt see turniir - kui ta ära lõppes, ega tegelikult tuli oodata päris pikalt järgmist turniiri. Sest et noori tuli küll peale, aga vanad olid juba olemas, turniire on vähem kui tavavõrkpallis. Ja ei saanud konkreetseid määramisi viis aastat. See on väga pikka aega, see on tavavõrkpallis kui rahvusvahelise kategooria kursustele lähed ja sealt edukalt läbi saad, et siis on sul tegelikult see periood on kolm aastat, mille jooksul sa pead oma allkirjad kätte saama. Aga seal ei saanud isegi ühtegi määramist selle aja jooksul. Et see tähendab seda, et noh, väiksem organisatsioon ilmselt, on ka vajakajäämisi ja mulle tundub, et need vajakajäämised on siiamaani.
Indrek Petersoo: Aga kus see jää murdmine lõpuks toimus ja õnnestus jalg ukse vahele saada?
Toomas Murulo: No eks seal ole, nad näevad sinu praktilist tegevust, et sa pead olema nagu, kui siin sinna minna, siis oled juba rahvuskategooria kohtunik omal maal. Sul on reeglitega, integratsiooniga probleeme ei ole, sul on keel suus, ei ole sellega probleeme, inglise keel on töökeel. Ja see nii-öelda see kindlustunne - ega ametnikud määravad olulistele, kõige valusamatele mängudele neid kohtunikke, kelle peale nad on kindlad ja mul hakkas neid mänge kogunema. Näiteks MM-il, ühelgi istepalli MM-il ma ei ole vilistanud kõrgemat mängu kui poolfinaal. Aga seal need olid kõige olulisemad mängud, kui olid need olümpia, olümpiakvalifikatsioonid või maailmameistrivõistlused. Poolfinaalides olid kõige valusamad andmised, sest et seal on medalid mängus. Aga siis nii-öelda päris tipp tipp nii-öelda finaali finaalidesse läksid siis need, kes siis hakkasid karjääri lõpetama ja kellele oli siis vaja anda selline au teha üks või teine vile.
Indrek Petersoo: Teie paraolümpiamängude debüüt oli 2012 London. Kas oli suur üllatus ja hea meel ka, kui kutse postkasti potsatas?
Toomas Murulo: No ikka, sest et see ju esimene kord. Ja eks palju mõtteid käis peast läbi, et ju siis ma olin seal selleks ajaks jõudnud sellisele nii-öelda küpsusastmele, et kutsuti,
Indrek Petersoo: Kui palju Londonis mänge usaldati?
Toomas Murulo: Ma nüüd täpselt mänge ei tea, aga esimese hooga arvates, ma arvan, et ega seal paraolümpiamängudel palju mänge otseselt ju ei ole. Ma arvan, et ma sain neli, võib-olla viis mängu.
Indrek Petersoo: Ja nende hulgas finaali?
Toomas Murulo: Nende hulgas meeste finaal, teise kohtunikuna.
Indrek Petersoo: Kas see, kes otsustab finaali, selgub kohapeal või need otsused on varem tehtud?
Toomas Murulo: Kui mina sellest aru sain, siis seal otsus tehti kohapeal ja seal oli kaalumine. Ja siis ma ei hakka nimesid nimetama, kelle vahel seal kaaluti, aga põhimõtteliselt mulle usaldati siis finaali teine kohtunik ja siis kelle vahel kaaluti, siis tema volistas pronksimängu esimesena. Need lihtsalt seal selles vahes, aga kindlasti valik tehakse nende vahel - kas nüüd just lõpetavate kohtunike vahel ja siis nende kohtunike tippude eliitide vahel.
Indrek Petersoo: Millisena need Londoni paraolümpiamängud tänaseks on meelde jäänud?
Toomas Murulo: No nad olid minu jaoks väga pompöössed. Eks selles suhtes on ka hea variant, et ma olen aru saanud, et olümpial ja paraolümpial on vahe see olnud, et olümpia puhul on alati tee kõik ametnikud olümpiakülast väljas ööbinud. Aga paraolümpial oli kuni viimase viimase ajani, olid ka ametnikud olümpiakulla sees. Seda möllu kohapeal näha oli eriti muljetavaldav, mismoodi see kaadervärk seal kõik töötab selles ja mängul kõik piletid välja müüdud, see ongi kõige suurem show toimus istevõrkpalli ümber. Kui seal tuhanded pealtvaatajad, skaneerivad, see ei ole tavaline tavavõistlustel istevõrkpallis. London pingutas, et et kohad täis müüa.
Indrek Petersoo: Neli aastat hiljem Rio de Janeiros olite taas kohal. Mis nendest paraolümpiamängudest on kõige eredamalt meelde jäänud?
Toomas Murulo: Noh, see juba teine turniir, noh, teistsugune korraldus muidugi. Seal oli
mäletamist mööda isegi spordihall, kus nagu võisteldi, see oli meie sealt olümpiaküla servast kiviviske kaugusel. Et ma tegelikult liikusime oma majutuskohast spordisaali 10-15 minutit jalgsi. See võib olla vahe võrreldes teiste suuremate distantsidega. Aga võistluse tase oli endiselt tugev, samad ässad olid kohal. Kui me nimetame siin riike, siis Iraan ja Bosnia, kes meestest omavahel kulda jaganud on ja siin naistel on Hiina ja Ameerika Ühendriigid on siis omavahel kõvasti mõõtu võtnud aastate lõikes.
Indrek Petersoo: Ja teie seni viimased mängud olid siis Tokyo paraolümpiamängud 2021?
Toomas Murulo: No just. See oli totaalselt erinev võrreldes varasematega. No üks oli see, et me majutusime, mitte olümpiakülas, sest et noh, olümpiaküla oligi linnas Tokyos kesklinna poole, aga meie asusime natukene äärelinna pool. Ja pealtvaatajad ei lastud, tühjad saalid, mõned üksikud ametnikud said seda näha. See oli nagu selline tagasihoidlik mäng ja ka minu jaoks täiesti harjumatu, et me ei saanud seal vilet puhuda, vaid me pidime kasutama elektroonilist vilet ja seda näpuga vajutama.
Indrek Petersoo: Miks see hea oli, et koroona ei leviks?
Toomas Murulo: Meil olid maskid ees.
Indrek Petersoo: Jah, see on küll päris omalaadi kogemus. Aga korraldusliku poole pealt, kuidas Tokyo mängud tagantjärele meenuvad?
Toomas Murulo: Jaapanlased on väga-väga perfektsed ja korraldus saab öelda ainult viis pluss. Nad oskavad korraldada asju. Et probleeme ei olnud mitte kunagi. Aga see on võib-olla keelekoha pealt ütles, kui need kolm, kolme paraolümpia meenutades, siis Londonis on inglise keeles kõik, selles suhtes on arusaadav, aga Rios need inimesed, kes sind aitasid a ranspordiga, ega neist enamus ei osanud ju keelt. Kui täpselt ei osanud käte selgeks teha asja, siis nad kasutasid oma telefoniäppe, et portugali keelt ja inglise keelt tõlkida.
Indrek Petersoo: Kuidas paraolümpiamängud kohtuniku silma läbi paistavad? Kui vara tuleb teade, et inimene on määratud, kuidas see eelprotsess kulgeb? Mis kohapeal toimub, kui palju pärast tuleb raporteid kirjutada või midagi muud sellist teha?
Toomas Murulo: No võistlusele määrataks umbes 10 kuud. See on siis nagu aasta ette peaaegu. Sa saad selle informatsiooni juba kätte ja hakatakse informatsiooni jagama. Akrediteerimisprotsessid eri riikides on väga pikale pikaldased ja sinna tuleb palju dokumente täita ja ette saata kui siin veel COVID oli, siis olid seal omad trikid juures. Aga kui oled juba kohapeal, siis see protsess on nagu sama nagu teistel võistlustel - saad oma mängust teada, mida sa vilistama pead, eelmisel õhtul.
Indrek Petersoo: Ja pead olema kogu aeg valmis?
Toomas Murulo: Jah, See on distsipliini variant ka, et sa ei tule sinna puhkusele, vaid sul on ikka eesmärk sellel reisil.
Indrek Petersoo: Kas on ka mingisugune tsükkel, et kui mäng on vilistatud, kas järgneb kindlasti vaba päev või võivad olla seal mängud kahel päeval järjest, siis üks päev vaba, on see ka kuidagi välja arvestatud?
Toomas Murulo: Ei, seda otseselt ei ole, et võib-olla siin on ... Kui sellistel suurtel turniiridel, sul on ikka üks mäng päevas, aga kui me siin kas või Euroopaski siin tegutseme, siis meil on ikka mitu-mitu mängu tegutseda kas esimese või teise kohtunikuna ja või ka veel reservkohtunikuna, et siis sa viibid spordisaalis tunduvalt kauem. Aga nüüd, kui ma olen juba teise poole peal, kus ma ise ise määran kohtunikke nendele nendele mängudele, et siis proovime jälgida seda, et me seda kohtunikku liiga eelnevalt ära väsita kuni ta lõpuks esimese kohtunikuna vilistama hakkab. Et kui esimene kohtunik näiteks oled sa päeva esimeses mängus, siis sa oled näiteks reserv hiljem. Mitte vastupidi, sest minu jaoks on need ajad möödas, et kui sai rahvaturniiri vilistatud, terve päev otsa vilet suust ära ei saanud. Et need on sellised rasked variandid, mida rahvusvaheliselt kindlasti ei aktsepteerita.
Indrek Petersoo: Kas paraolümpiamängudel on jätkuvalt niimoodi, et kohtunikud elavad samamoodi paraolümpiakülas koos teiste sportlastega või on see tänaseks muutunud?
Toomas Murulo: Tokyoga muutus. Et see oli eelnevalt kokku lepitud juba, et ma ei tea, kas kuskile kellelegi ei meeldinud Rio ruumide plastmassist mööbel või midagi muud, aga jah, Tokyoks otsustati, et on väljapool.
Indrek Petersoo: No minule kui hakata seda mõtet edasi mõtlema, tundub, et kui kohtunikud on olümpiakülas, võistkonnad olümpiakülas, aeg-ajalt kuskilt kohtutakse, kui juba kohtutakse, siis võib-olla hakatakse ka natuke siukst mesijuttu rääkima - et võib-olla isegi on parem, kui kohtunikud on eraldi. Või kuidas sellega teie silmade läbi on?
Toomas Murulo: No FIVB-s või CEV-is on nagu kirjutamata reeglid juba kirjas, et juba mängijad ja kohtunikud majutatakse erinevatesse hotellidesse, et hoida juba kohe alguses see kontakt võimalikult miinimumi peal. No muidugi ka see, et kui sa oled võistlusele määratud, et siis sa ei tohi seal hõisata oma koduvõistkonna, oma oma riigi võistkonna eest ja sa ei tohi kandlega oma riigi sümboolikat. Et sa pead kandma siis ametniku sümboolikat, sest sa oled sellel turniiril ametnik.
Indrek Petersoo: Aga paraolümpiamängudel, kas on ka tulnud selliseid hetki ette, et mõne võistkonna delegaat või treener on sellise noh, natuke teistsuguse jutuga tulnud niimoodi lõunalauas ligi?
Toomas Murulo: Ei ole. See on hea, sest tulles siit nõukogude süsteemist, siis meil ida pool erinevates riikides katsetati tunduvalt tihemini.
Indrek Petersoo: Aga teile ei ole selliseid ahvatlevaid ettepanekuid kunagi tehtud?
Toomas Murulo: Ettepanekud on ikka tehtud, aga need ei ole vastu võetud.
Indrek Petersoo: Aga kas olete teadlik mõnest juhtumist, kus keegi on ka kohtunikest näiteks läinud libedale teele, pärast on asi välja tulnud ja paksu pahandust kui palju? Jalgpallis selliseid juhtumeid on ju olnud, just erinevates liigades ja mis siin salata, tänapäeval ka see kihlveosaatan, on üha jõhkramalt võtnud nii mängijad kui ka kohtunike enda haardesse.
Toomas Murulo: No mul on üks, mida ma teada saanud, konkreetne juhus Venemaa meistrivõistluste finaalist, kus tegelikult see konkreetne kohtunik võeti pihtide vahele kuivõrd FSB juht Patrušev oli ka võrkpalliföderatsiooni juht ja ta andis käsu soosida ühte võistkonda. Ja siis nimetas ilmselt välja ka tasu selle eest. Aga see oli tema karjääri viimane vile, sest peale seda järgnesid kõik need protseduurid nagu tavaliselt - nähti, et ei olnud objektiivne, tegi selliseid viled, selliseid otsuseid. See võistkond, kes nende tähtsate organite poole halvates pidi võitma, see võitis. Et kohtunik sai ilmselt oma tasu kätte ja lahkus areenilt, aga ta mustati lõpuks.
Indrek Petersoo: Kui vaadata veel paraolümpiamängudel, kus te olete õigust mõistnud, kui palju protsentuaalselt olete vilistanud meeste ja kui palju naiste mänge?
Toomas Murulo: Need raskemad võitlused on olnud meeste poolel kindlasti. Aga määramistes proovitakse seda tasakaalu nagu hoida, et vilistad nii mehi kui naisi.
Indrek Petersoo; Kumb teile hingelähedasem on ja kumba raskem vilistada?
Toomas Murulo: Naiste mängu on lihtsam sellepärast vilistada, et pall liigub aeglasemalt. Seal on küll murdosa sekundist, aga ta liigub aeglasemalt. Mehed proovivad oma liigutustega rohkem nii-öelda edu saavutada. Istevõrkpallis sa pead istuma ja nad kipuvad väga sealt maast lahti tõusma. Ja see on erinevus, mida kohtunikud peavad jälgima, see on inglise keeles lifting. Et sa pead seda jälgima, et mis situatsioonides see on viga ja millal see ei ole. On ka selline variant olemas, et seda rohkem jälgida. Pall on kiirem, seda raskem on kindlasti meeste mängul istuda.
Indrek Petersoo: Kas te oskate välja tuua ühe kõige meeldejäävama mängu just nendelt paraolümpiamängudelt, kus te olete kohtunikuna olnud, mis siiamaani veel võib-olla natukene paneb südame kiiremini põksuma?
Toomas Murulo: Nojah, võib-olla see tähehetk oli Tokyo, kus ma sain finaali esimesena vilistada. Aga võib-olla kõige pingelisem minu jaoks oli vilistada Londoni finaali teisena. Sest et siis Iraan oli vist olnud eelmine tšeempion, Iraan ja Bosnia, ja seal oli väga-väga tuline tuline heitlus. Ja sellist konkreetset diskussiooni, no kuivõrd bosnialased oskavad inglise keelt, siis nad oskavad inglise keeles midagi rääkida, iraanlased seda väga palju ei tee, ainult treeneri kaudu, üldjuhul. Aga jah, see oli raske mäng, meile mõlemale - Saksa kolleeg oli esimene kohtunik. Võib-olla see mäng.
Indrek Petersoo: Kas kohtunikud saavad olümpia või paraolümpiaturniiride järgselt ka tagasisidet, näpunäiteid, nõuandeid?
Toomas Murulo: Otsest vormi nagu ei ole. Kindlasti igat mängu hinnatakse, kohtunike vaatlejaid on kohapeal, nad annavad selle esimese tagasiside kohe peale mängu. Ja siis lõpuks need raportid koondatakse ja tehakse maailma kohtunike toimkonnale üldraport kohtuniku kohta, et kuidas nad hakkama said, kuidas käitusid, see info nagu jookseb kokku. Mis tast edasi saab, ma veel ei tea, sest sinna ei ole mind juurde lastud.
Indrek Petersoo: Selge värk! Sportlased tihtilugu ütlevad, et võistlused ja medalid on kõik tore, aga võib-olla isegi veel olulisem on tunda ennast selles suures maailmas sportlaste peres ühe väikese osalisena, et olümpiamängude, paraolümpiamängude feeling või see mõnus tunne, mis on võistluspaikades, olümpiakülas, on midagi erakordset. Kas ka kohtunikud tunnevad, et nad on selline üks suur pere, tõsi, sportlastest natuke eraldi, aga me oleme siin, vajame ühte asja, me oleme üks võimas vinge kogukond?
Toomas Murulo: See on eriliselt hea ja edasiviiv tunne, et esiteks see, et sa oled osutunud väljavalituks, sest seal on 14-15 kohtunikku, mida üle maailma iga kord määratakse, see ei ole suur arv meie ja et sa sinna pääsed, see on juba esimene tunnustus ja seal kohapeal olles ega kohtunikud on hea selline sõbralik kokkuhoidev kogukond, et nad saavad hästi läbi.
Indrek Petersoo: Kas olümpiamängudel vilistamine, õigusemõistmine on eelkõige ikkagi missioon, võimalus osaleda maailma kõige suuremad spordipeol on olümpiamängud, paraolümpiamängud või on see ka finantsiliselt ikkagi selline äratasuv ettevõtmine?
Toomas Murulo: Oi, võrkpallis ei saa sellest äratasumisest eriti midagi rääkida. Noh, suurriikides, küll tean just Ameerika Ühendriikides, kus mõned kohtunikud on nii-öelda elukutselised kohtunikud, kes sõidavadki ringi pidevalt ja erinevates osariikides eri turniire vilistavad. Aga no meil on see mõeldamatu ja see väike kompensatsioon, mis paraolümpial on veidi suurem kui maailmameistrivõistlustel, rääkimata Euroopa meistrivõistlustest, kus tegelikult on need, ütleme siis päevatasud on veetud niivõrd miinimumini, et tegelikult on see vabatahtliku töö.
Indrek Petersoo: Aga nüüd on ees seismas Pariisi paraolümpiamängud, algavad need juba augusti lõpus. Millised on teie ülesanded seekord?
Toomas Murulo: No seekord esmakordselt ma olen siis jah, kohtunike vaatleja, kes siis hindab kohtunike hakkamasaamist ja vastutan siis selle poole pealt. See on uus amet, ütleme niimoodi.
Indrek Petersoo: Väga tore, selliseid kogenud mehi on vaja. Aga lõpetuseks veel ka natukene teise kandi pealt, kui palju kohtunikul jääb aega, et käia ringi, vaadata teiste spordialade võistlusi, miks mitte mõnda Eesti sportlast minna vaatama ja kas on ka meeles mõni selline kõige südamesse minev spordiemotsioon mõnelt teised spordialalt, mis ei ole võrkpalliga seotud, aga kus on võimalus olnud käia ja paraolümpial natukene ringi vaadata?
Toomas Murulo: Me oleme suhteliselt kitsalt ühe ala peale suunatud. Me oleme saanud aeg-ajalt võimaluse minna vaatama, sest väga on istevõrkpall lähestikku paravehklemisega. Et ma olen paravehkimist läinud. Tokyos õnnestus korra näha ka goal balli. See on minu arust täiesti müstika, et kui vile käis, siis ka publikul öeldi, et „vaikus“ - kõik kuulasid seda palli helinat, kus see pall veereb. Et see täiesti täiesti uus kogemus, mida ma pole varem kogenud ega näinud. Päris huviga vaatasin, et kuidas seda mängu on võimalik mängida.
Indrek Petersoo: Et peab ütlema, et paraolümpiamängudel tõesti ka olen ise saanud käia ühe korra kaasas meediaesindajana, et see avab ikkagi inimvõimete absoluutsed piirid, et see, mida me seal näeme, mida me seal kogeme, no see on teinekord täiesti vapustav ja suur-suur tunnustus nende inimeste ees, kes vaatamata oma probleemidele füüsilistele puuetele on ennast sellisele tasemele suutnud viia.
Toomas Murulo: See on täiesti, noh ... Müts maha on lihtne öelda selle kohta, aga see on võimas.
Indrek Petersoo: Kuidas meie istevõrkpallil täna teie pilgu läbi läheb?
Toomas Murulo: Eestis siis jah?
Indrek Petersoo: Eestis ja järgmine küsimus on muidugi see, et kas ühel ilusal päeval on võimalik olukord, et eestlased mängivad paraolümpiamängudel?
Toomas Murulo: See on selline kahe otsaga asi. Istevõrkpall on amputantide mäng eelkõige ja siis ambutraadid tulevad kas siis liikumispuudega, kas siis sünnipäraselt, neil on mingi õnnetus juhtunud või siis sõja tagajärjel. Ja me keegi ei soovi, et Eesti kusagilt väga sõdiks. Jah, meil on Invictuse meeskond toimetanud, nad on sõjaveteranid. Tänu sellele on Eestis ka selline istepallivõistkond, kes käib siin Euroopas, Pronksliigat on käinud siin iga aasta mängimas, aga jah, suuremates riikides, kus on nii-öelda mängijate valik nagu tavavõrkpalliski suurem. Me teame, et Bosnias on istevõrkpalli liigad, Iraanis liigad, Brasiilias on liigad. Et need on suured tipud, kes arenevad ja toimetavad, aga samas mõned, Venemaa nüüd ei mängi, neil oli üks võistkond nii mehi kui naisi, Ameerika ühendriikidel, neil on üks võistkond, ainult neil ei ole liigat, Kanadal sama. Et need riigid, kus hästi palju mängitakse seda konkreetset mängu, neil on oma turniirid, mispärast nad on maailma tipus. Hiina süsteemi ma ei tea, aga nad on naistest tipus, kuid mehed ei ole sinna jõudnud – see on jälle huvitav variant. Et seal on palju just sõdadega seoses tekkinud neid mängijaid ja eks ta omal ajal 1948. aastal see istevõrkpall tekkiski veteranidest tegelikult.
Indrek Petersoo: Kas teil just istevõrkpallikohtunikutöö perspektiivis ka juba mantlipärijaid sirgub, kellest ka võiksid ühel hetkel saada paraolümpiamängude kohtunikud siitsamast Eestist?
Toomas Murulo: No meil on üks rahvusvahelise kategooria kohtunik Rauno, perekonnanimega Murulo. Et ta on ka meie liiga kohtunik, rahvuskategooria kohtunik, vilistab ka praegu olulisi mänge.
Indrek Petersoo: Julgen arvata, et tegemist on teie sugulasega?
Toomas Murulo: Jah, tegu on minu pojaga.
Indrek Petersoo: Väga meeldiv, et isalt pojale selline teatepulk üle antakse ja see, et Eestis ikkagi tulevad uued kohtunikud peale, on väga tore. Aga kui mõni noor võrkpallikohtunik tunneb huvi nüüd natukene rohkem meie tänase vestluse tulemused selle järgi, et võib-olla ka proovida istevõrkpallis kätt, miks mitte ühel hetkel ka paraolümpiamängudel õigust mõista, siis mis oleks teie soovitus algajale istevõrkpallikohtunikele, kes seab kõrgeid sihte ja miks ka mitte?
Toomas Murulo: Jah, meil need alustajad õnneks mõned on, vat kui meil siin mõned turniirid siin Eestis toimuvad siin aasta alguses, aasta lõpus, siis on siin ka nooremaid kohtunikke läbi käinud ja tegutsenud. Ma loodan, et ühel päeval neid nii-öelda need kohtunike kandidaate tekib juurde. Aga eks see ole ka selles kinni, et riikides, kus on omad võistkonnad, on neid lihtsam juurde tekitada. Ainult kohtunikud selles riigis, kus üldse võistkonda ei ole, siis ega neil puudub praktika. Ja nad ei jõua ka kaugemale tänu sellele.
Indrek Petersoo: Ja lõpetuseks legendaarne küsimus, mis teeb kohtunikust hea kohtuniku?
Toomas Murulo: Nojah, see on selline. Sellele lõpu küsimusele võib nüüd siis filosofeerima jäädagi vastusena. Kuivõrd meil on maast madalast sisse süstitud neutraalsusprintsiipi ehk siis emotsioonide tagasi hoidmisest sealhulgas, siis olenemata aktsiooni raskusest või situatsiooni raskusest tuleb säilitada kaine pea ja mõelda selgelt, et ei saa nii-öelda selle emotsioonitekitajaga kaasa minna. Küll tahetakse hirmsasti, et sa reageeriksid hästi-halvasti tema käitumisele, paljuski sellisel juhul sa reageerid valesti. Aga situatsioone tuleb reeglite põhiselt, kaine peaga otsustada ja sealt sealt tekib see kindlus, aga kindluse aluseks on reeglite väga hea tundmine. Ilma reeglite, lugemise ja õppimiseta ei jõua kohtunikud kaugele.
Indrek Petersoo: Toomas Murulo, suur aitäh selle tänase vestluse eest! Soovin teile, teie lähedastele ja kõikidele, kes on teie ümber kõike, kõike head ja palju edu Pariisi paraolümpiamängudeks, mis juba õige pea algavad, seda siis juba uues rollis!
Toomas Murulo: Suur tänu, aitäh kutsumast!
Indrek Petersoo: Head kuulajad, selline oli seekordne saade sarjast „Tõelised võitjad“, räägime paraspordist. Saate tootmist korraldavad Delfi ja Eesti Paraolümpiakomitee ning toetab Malta Ordu Sihtasutus Eestis. Stuudios oli külas Toomas Murulo ja saatejuhiks Indrek Petersoo. Uute kohtumisteni!
