Helsingin Sanomat avaldas nelja Soome olümpiasportlase kirja: „Mõned sportlased nutsid võistluskülas ärevuse tõttu“

Neli Soome olümpiasportlast jagasid Soome väljaandele Helsingin Sanomatile oma seisukohti olümpiakomitee tegevuse ja võistkondliku juhtimise kohta Pariisi olümpiamängudel, kust riigi koondis saabus tagasi esmakordselt mitte ühegi medalita. Autorid on Helsingin Sanomati toimetusele teada ning väidetavalt esindavad nad kolme erinevat individuaalsporti. Delfi jagab tõlgitud kirja täismahus.

„Soome sportlaste ebaedu Pariisi olümpiamängudel on viimasel ajal palju arutatud ja teemat on kajastatud laialdaselt erinevates meediakanalites.

Üks vaatenurk näib olevat tahaplaanile jäänud ja see on Soome tippsportlase hääl.

On vaieldamatu, et mängud läksid suures pildis aia taha.

Erilisi pingutusi ei olnud näha, oma tavatasemest jäädi alla ja meeskonnas ei valitsenud võidurõõmu.

Meie, Soome olümpiakoondise liikmetena ja Pariisis meie riiki esindanud sportlastena, ei olnud meeskonna allajäämine tegelikult üllatav, sest lõppenud olümpiamängud on kahjuks vaid jäämäe tipp Soome tippspordi koguolukorras.

Hooletus ja kirglikkuse puudumine on Soome (individuaal)spordis olnud kohal juba aastaid, kuid nüüd tõstetakse pjedestaalile teisedki, mitte ainult sportlased.

Meid on aastaid süüdistatud Soome medalisaldos ja ebaedus, kuigi tegelikult on iga olümpiamängudele pääsenud soomlane võitleja. Iga Soome olümpiasportlane ja tema meeskond on võidelnud end maailma tippu vaatamata olemasolevale süsteemile, mitte selle toel.

Lõppenud olümpiamängud on kahjuks vaid jäämäe tipp Soome tippspordi koguolukorras. Pariisis kaebasid paljud sportlased ühtsuse puudumise üle ja rääkisid, et nad jäid olümpiakülla saabudes üksi. Osa isegi nii üksi, et sellest tekkinud ärevus ajas nad nutma.

Meeskonna juhtkond ei näinud vaeva sportlaste julgustamisega enne või pärast võistlust. Sportlased, kelle ala oli lõppenud ja kes oleksid võinud oma maa sportlasi toetada ja julgustada, saadeti kiiresti koju.

Sama oli näha ka võrreldes teiste riikidega mängude lõputseremoonial.

Mitmeid sportlasi häiris isegi juhtkonna kirglikkuse puudumine ja apaatia tippspordi ja sportlaste suhtes.

Individuaalsportlased teevad oma soorituse üksi ja on harjunud iseseisvalt maailmas ringi liikuma, kuid olümpiamängude mastaap ja nende ümber olevad meeskonnad muudavad olukorra teistsuguseks.

Võidukultuur ei kajastunud olümpiakomitee ega Pariisis olnud juhtkonna tegevuses. Näiteks Pariisis näis juhtkonnale ja personalile olulisem olema riigijuhtide, teiste oluliste külaliste või isegi oma perede lõbustamine.

Selle tulemusena tundsid mitmed sportlased, et nad jäid vajalikust abist ilma.

Olümpiakülas tundus, et erinevalt teistest riikidest, külastasid Soome meeskonna majutusruume poliitikud, ametnikud, koostööpartnerid või teised isikud, kes ei olnud seotud sportlaste võistlussooritustega.

See võiks olla vastuvõetav, kui see ei mõjutaks põhiliste asjade nagu näiteks tervishoiuteenuste kättesaadavust. Riigijuhtide toetus on tore, kuid sport peab jääma esikohale.

Praegune arutelu on hea algus. Kahjuks toimub tegelik ärkamine Soomes sageli liiga hilja, kui üldse.

Paljud andekad sportlased langevad välja, kuna süsteem ei ole piisavalt tugev, et raskustega toime tulla. Üksi jäänud sportlased alustavad uusi õpinguid või siirduvad tööle ja hakkavad enamasti tippspordile pühenduma alles pärast lõpetamist. Muidugi juhul, kui nad on üldse suutnud nii kaugele jõuda.

Paljudel sportlastel jääb seega väga vähe aega edu saavutamiseks.

Probleeme tundub olevat mitmel tasandil, kuigi paljud seotud inimesed on olnud rahul olümpiakomitee pädevuse ja selle tegevusega. Üks rahulolevatest oli näiteks meeskonna juht Leena Paavolainen, kes rääkis Pariisis suurepärastest õnnestumistest ja olümpiakomitee panusest.

See paneb meid mõtlema, kuidas mõistavad tippspordiga tegelevad inimesed tänapäeva tippspordi nõudmisi? Kuidas on võimalik, et nii paljude jaoks puudulikuks osutunud tegevus on mõne jaoks suurepärane?

Alade erinevused on kindlasti suured, kuid suurim probleem Soome tippspordis on see, et tehakse asju vana, ebaefektiivse meetodi järgi, kuid loodetakse erinevaid ja paremaid tulemusi.

Sellisel viisil jääb kahjuks märkamata, kui hästi asju võiks teha ja ka kui palju see nõuab. Rahvusvahelisel tasemel edu saavutamine nõuab pidevat ümberhindamist ja julgust muuta töömeetodeid, mis enam tulemusi ei anna.

Sellise töömeetodiga ei arene me edasi, vaid jääme teiste riikide taha järjest enam maha.

Süsteemi ei pea tingimata lammutama, kuid tuleb meeles pidada, et sportlane tuleb taas fookusesse seada. Kõik otsused ja strateegiad peavad olema üles ehitatud sellelt seisukohalt, mis toetaks kõige paremini sportlase arengut ja edu.

Ilma selle põhimõtteta jätkame vigade kordamist ja langeme rahvusvahelisest tipust aina kaugemale.“