MÄRT IBRUS | USA valitsemise kepi all veel vähemalt neli aastat

Olümpiamängude korvpalliturniir on lõppenud. Oodatud ja oluline kogu maailma spordi kontekstis. Vaatamata klubikorvpalli domineerimisele on vähemalt sel turniiril oma tähendus ja tundub, et see ajas ei vähene. Atraktiivsed olid nii meeste kui naiste turniir. Ometi on enim kõneainet pakkunud just meeste heitlused ja mis seal salata, USA koondise kaks viimast mängu!

Veerandfinaalid olid veel sordiini all, kuigi Serbia pääses ehmatusega ja alistas viiekordse poolfinalisti, eelmiste mängude pronksimeeskonna Austraalia lisaajal. Veidi üllatav oli ka tugeva Kanada meeskonna allajäämine alagrupis üpris kahvatult startinud väljakuperemeeste prantslaste vastu.

Nii olid neli tugevamat selgunud. Võib öelda, et kõik olid väljas oma parima rivistusega. Sakslased kui maailmameistrid olid siiamaani esinenud igati kiiduväärselt. Kõik liinid toimisid. Serbial ja Prantsusmaal on valikuvõimalused laiemad, suured korvpallimaad, noorte talentide pealetung lai, tuli teha valikuid, keda üldse koondisse kaasata. Serblastel on pikem pink just tagamängijate osas, prantslastel pikkade osakonnas.

Joel Embiidile anti kaks aastat tagasi küll Prantsusmaa kodakondsus, neil oli lootus, et ta ühineb, ent ega mänguliselt see väga kerge ülesanne tegelikult polnuks. Tugevad tsentrid on ju ees, ka nt Euroliiga staar Vincent Poirier jäi olümpiakoondisest välja. Rahvuskoondistel on siiski oma keemia, aastatepikkune koostöö, see on järskude liigutustega kergelt haavatav.

Selgi turniiril oli meeskonna käivitamine, eeskätt toimiva koosluse leidmine veidi vaevaline. Lõppfaasis on aga kõik tiimid parimas seisus. Lahingud olid tõsised. Saksamaa tiivad said sedapuhku siiski rapsitud. Serbia sai oma viskekahurid auga töösse. Tõeline etendus anti just poolfinaalis USA vastu. Mängude mäng - nii kõlab läbi maailma pressi üksmeelne hinnang! Serbia eesotsas imemehe Nikola Jokićiga sai lõpuks kaela pronksmedalid, takkajärgi olid nad päris rahul.

Prantslased said oma võimaluse finaalis. Neljandat korda ameeriklaste vastu. Eelmisel olümpial olid nad alagrupis võitnud USA-d 83:76 ja katkestanud sellega jänkide 25-mängulise võitude seeria olümpiamängudel. Finaalis enam püssirohtu ei jätkunud, kuigi allajäämine oli vaid viis punkti.

Ega olümpiamängude finaalides suuri thrillereid polegi olnud peale ühe. 1972 mängiti viimast kolme sekundit kolm korda ümber ja Aleksandr Belov tõi NSV Liidu meeskonnale 51:50 võidu. Ameeriklased seda ei tunnista, küll aga seda, et ühes mängus võib kõike juhtuda. Seda ka näiteks aastal 2000, kui poolfinaalis alistati Leedu vaid kahe punktiga. Leedukatel on kirjas ka ajalooline võit sama vastase üle vaid neli aastat hiljem 94:90.

Ameeriklastel on nüüdseks kirjas 14 olümpiavõitu 17-lt turniirilt. Viis viimast turniirivõitu järjest. Ikka on räägitud järeletulemisest ja möödaminemisest. Hispaania andis nii 2008 kui 2012 tõesti samuti meeldejäävad lahingud, oli suurepärane vaatemäng. Ometi on troonivalitseja kindel.

Võime rääkida kohtunike tegevusest, mängu käigus võib ühtteist juhtuda, üks otsus siia või sinna, on lahtirebimisi ja eksimusi. Siiski otsustab kõik lõppmäng, viimased minutid. Lähtutakse momendi seisust, lõpulahendused on need, mis mängu otsustavad. Siin esitati aga meistrite poolt tõeline kontsert, vapustav etendus! Sellest räägitakse ja kirjutatakse veel pikki aastaid. Korvpallil on ees veel igati rõõmupakkuv ja vaimustav tulevik, on mida jälgida, seda üle maailma!