Eesti jäi Pariisi olümpial medalita. Kahtlemata leidub sel põrumisel rohkelt põhjusi, aga üks peamistest on raha ehk selle puudumine. Puudumine kõikjalt ja kõigilt.
Alustuseks lõik Rasmus Mägi intervjuust Õhtulehele. Mägi, muide, kes ei tea, on jooksnud 400 meetrit tõkkeid kolmes olümpiafinaalis ja näikse loogiline, et ta on Eesti kergejõustiku absoluutne tipp, kellesse tuleks panustada täiega ja kel ei tohiks millestki puudust tunda, aga...
„Nähes, milline on teiste finalistide eelarve ja elementaarsed võimalused, siis oleme pidanud kõvasti nuputama. Muu maailma tippsport liigub tohutul kiirusel. Loodetavasti õnnestub protsessi, kuidas oleme üritanud sel rongil järel joosta, rakendada ka teiste hüvanguks. Soovide nimekiri, kuhu saaksin panustada, et sealt lõikaks kasu nii mina kui tulevased sportlased, on päris suur,“ tõdes Mägi.
Nähes, milline on teiste finalistide eelarve ja elementaarsed võimalused, siis oleme pidanud kõvasti nuputama. Muu maailma tippsport liigub tohutul kiirusel.
Et siis mis mõttes? Taasiseseisvumise järgse Eesti parim jooksja, ainus, kes suutnud olümpial jõuda kaheksa sekka, kurdab, et rivaalide eelarve ja elementaarsed võimalused on tema jaoks kättesaamatud. Halloo, kosmos! Miks me Eestis arvame, et suudame säästueelarvega medaleid võita?
Mõistagi on maailmas näiteid, kui töö kõrvalt käivad sportlased saavad kõrgeid kohti või võidavad medaleid – meiegi vehklemise Tokyo olümpiakuld Julia Beljajeva töötas poole kohaga haiglaõena ja Pariisi parim, Nelli Differt, oli veel mõni aasta tagasi täiskohaga füsioterapeut, ent need on erandid. Olümpial võidavad medaleid kõrgelt tasustatud profid.
Eesti olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles andis oma intervjuus Delfile ridade vahelt mõista medalite jäämise tagamaadest, kuid kahjuks puhus jutuajamise käigus ilmselt tuul ja üks tema sõna lauses läks kaduma. „Ainuüksi vehklejad, kes pääsesid olümpiale ühe sportlasega, said peale Tokyot kolme aastaga miljoni,“ teatas Sukles. Sõna, mis tuules kaduma läks, oli „kõigest“. Pidanuks olema: „Said kolme aastaga kõigest miljoni.“
Tippsport on globaalne ja medal maksab kõikjal lääneriikides ühepalju, kui võtta keskmine hind. Ja vehklemine on individuaalsport ehk siis ei istuta neljakesi ühes paadis, vaid igaüks teeb omaette trenni, vehkleb enda eest, tal on oma treener ja taustajõud ning aeg-ajalt saadakse võistkonnavõistlusel kokku. Meil on kuus maailma tippu kuuluvat ja tiitlimedaleid võitnud vehklejat. Miljon jagatud kuuega võrdub 166 666 eurot. Jätame selle arvu meelde.
Pärast 1988. aasta olümpiapõrumist Calgary taliolümpial – esmakordselt jäi mängude korraldajariik kullata – otsustas Kanada, et nüüd tuleb asuda medaleid tootma. Pandi paika programm, riik eraldas kopsaka paki raha ning neli aastat hiljem Albertville’is oli pilt märksa kenam: kaks kulda, kolm hõbedat, kaks pronksi. Mängude lõpus klõbistasid raamatupidajad kompuutreid ja arvutasid välja: selleks, et oleks lootus võita medalit, tuleb sportlasesse panustada miljon. Jah, Kanada odavamat dollarit, aga ajad on muutunud, raha väärtus samuti, kuid suurusjärk on sama. Umbes miljon per sportlane nelja aasta jooksul, aga see ei tähenda veel medalit, vaid medalivõimalust.
Pariisi mängude finantsanalüüsiks pole vaja endal arvutusi teha, vaid lüüa lahti brittide BBC koduleht, kus on kõik rahanumbrid kenasti väljanäitusel. Et võrrelda Eesti sportlasi brittidega... Miks mitte. Jah, sealsed olümpiasportlased vaid muigavad, kui neile pakutaks palka 1400 naela miinus maksud kuus, nagu saavad meie B-kategooria sportlased. Teisalt treenivad neist enamus olümpiabaasides tasuta. Küsige ujuja Kregor Zirgilt, miks ta olümpiaks Tallinnas ei valmistunud? „Et Kalev Spas seal tunniks ajaks rada broneerida, tuleb letti lüüa 100 eurot,“ selgitas Zirk. Neli tundi päevas, kuus korda nädalas... See teeb 9600 eurot kuus! Ja me räägime ühest edukaimast, Pariisis seitsmenda koha saanud ja meeletult emotsioone pakkunud Eesti sportlasest, kel pole raha selleks, et kodumaal harjutada. Haloo, kosmos!
Aga nüüd arvude juurde.
* Brittide tippspordiüksus Team GB eelarve olümpiatsükli jooksul – ja ainult potentsiaalsete olümplaste kuludeks, noori sinna ei kaasata – oli 288 miljoni eurot. Ehk siis 880 000 eurot per olümplane. Seega Eesti vehklemises arvud enam-vähem klappisid. Miljoniga saamegi mängudele ühe sportlase, aga mitte kolme, pluss tiimi. Britid, kusjuures, kulutasid vehklemisele 2 miljonit eurot, kuid Pariisi ei pääsenud keegi.
* Kui vehklemine oli Eestis sedavõrd kõrgelt tasustatud, siis miks pidi Differti treener Helen-Nelis Naukas kolm kuud otsima sponsoreid, et otsustavatesse laagritesse kaasa võtta füsioterapeut? Kas selle finantseerimine poleks pidanud olema Team Estonia ülesanne?
Kui vehklemine oli Eestis sedavõrd kõrgelt tasustatud, siis miks pidi Differti treener Helen-Nelis Naukas kolm kuud otsima sponsoreid, et otsustavatesse laagritesse kaasa võtta füsioterapeut?
* Suurbritannia olümpiakomitee koostöös alaliitudega valivad Team GB-sse välja medalipotentsiaaliga sportlased ning sellest hetkest peale on atleedid täielikul riiklikul ülalpidamisel. Alaliidu ülesanne on kasvatada järgmisi tippe, mitte hoolitseda medalite eest.
* Team GB valib välja medalipotentsiaaliga alad, kuhu suunab suuremad summad. Nii sai sõudmine tsükli jooksul 26 miljonit eurot ehk 2,6 miljonit olümpiale jõudnud paatkonna kohta. Öelgu sõudeliidu rahvas, palju nemad said EOK-lt neljase ettevalmistusraha.
* Brittidel kujunes ühe medali keskmiseks hinnaks ca 4 miljonit eurot. Ehk siis Eesti pidanuks samuti midagi saama, ainult et meie Team Estonia raha hajub ära nende vahel, kes on veel noored või töö kõrvalt sporti tegevad atleedid või sportmängudele, kel pole uneski võimalust olümpiale pääseda. Tõsi, Team GB toetas samuti korv- ja võrkpalli, kuid vaid 0,7 protsendiga eelarvast. Palju meil?
Niisiis... Kui võtta arvud kokku, siis miljon eurot olümpiatsükli ja sportlase kohta on miinimum, et tekiks medalilootus.
Vaatame minevikku ja olevikku...
Mäletate Kristina Šmigun-Vähi tiimi kunagist eelarvet? 3,5 miljonit krooni aastas. Ehk siis 14 miljonit krooni (loe 900 000 eurot) nelja aasta kohta. Toonastes hindades. Ja medalid tulid.
Kahevõistleja Kristjan Ilvese aastane eelarve on umbes 350 000 eurot aastas ehk 1,4 miljonit olümpiatsükli kohta, ja medalid võivad tulla.
Kurlingupaari Marie Kaldvee – Harri Lill minimaalne vajaminev eelarve on 200 000 eurot aastas, siis oleks lootust jõuda olümpiale.
Tõde on alasti ja karm. Raha toodab medaleid. Kes tõid Tokyost kulla ja pronksi ning olid Pariisis Eesti parimad? Vehklejad. Meie kõige kõrgemini tasustatud sportlased. Kes tõid suvemängude eelmise medali, Rio pronksi? Aastate kaupa EOK palgal olevad sõudjad. Ja enne seda? Pea igavene EOK kategooria maadleja Heiki Nabi ja oma tiimi loonud (eelarvet ei tea) Gerd Kanter. Ja enne seda, Pekingis? Taas Kanter ja sõudjad.
Raha toodab medaleid. Kes tõid Tokyost kulla ja pronksi ning olid Pariisis Eesti parimad? Vehklejad. Meie kõige kõrgemini tasustatud sportlased.
Siit moraal: iga medalipotentsiaaliga sportlane peaks aastas saama Team Estonialt minimaalselt ja keskmiselt, alast lähtuvalt, 300 000 eurot igal aastal, siis on meil lootust võita Los Angeleses medal. Veelkord, iga sportlane, kuid alast lähtuvalt ehk siis vehklemisele (lugedes sisse ka päris tragid noored mehed) tuleks eraldada vähemalt miljon aastas, mitte tsükli jooksul. Ent garantiid see ei anna. Külvates C-kategooria toetusi 18 000 eurot aastas ei jõua me paraku kaugele. Näidake C-tasemel sportlast, kes on olümpiamedali võitnud...
Kui raha napib, siis tuleks see suunata õigesse kohta, mitte paisata kõikjale ja kõigile, aga ju oleme meie rikkad, britid aga vaesed. Team Estonia eelarve on 7 miljonit eurot aastas, jagades selle 300 000-ga saame 23. Ehk siis nõnda palju sportlasi peaks saama toetust. Ülejäänud? Midagi pole teha, elu on selline... Jõudku nende 23 sekka, ju alaliidud aitavad. Ainult et praegu on Team Estonias 290 sportlast pluss neli võistkonda. Ehk siis brittide arvutuste põhjal peaks Team Estonia aastane eelarve olema umbes 60 miljonit eurot, Los Angelese olümpiale jõuab ca 150 atleeti ning võidetakse 30 medalit. Annaks taevas, et nii läheks.
Mõistagi oli eelmine lõik irooniline. Ent Team Estonia ei saa olla heategevusprojekt, vaid selgelt ja ainult medalitele suunatud üksus.
