Jalgrattasseltsid on eestlaste jaoks ühed esimesed olulisemad spordiseltsid, mis 19. sajandi lõpus loodi modernse ühiskonna märgina. Erinevatelt leedulastest ja lätlastest eestlased oma jalgratturiga olümpiamängudele enne II maailmasõda ei jõudnud. Esimene eestlane olümpiamängudel oli Nikolai Matvejev, kes osales NSV Liidu meeskonnaga 4000 meetri meeskondlikus jälitussõidus 1952. aastal Helsingis (kokkuvõttes 14. koht).

Eestlaste esimeseks olümpiavõitjaks jalgrattasõidus tuli tartlane Aavo Pikkuus. 21-aastasena oli ta osaline NSV Liidu 100 kilomeetri meeskonnasõidu kuldmedali võidus 1976. aastal Montrealis.

Sel perioodil oli amatöörsportlaste võistlustele eelkõige keskenduvale Nõukogude Liidule saada oma sportlastele treenimiseks ja võistlemiseks Lääne firma varustust. Tippjalgratturite seas sai 1970. aastate algusest alates koostööpartneriks Itaalia firma Colnago.

Ernesto Colnago 1952. aastal Milano lähistel asutatud firma nägi selles võimalust teha endale reklaami ning tõsta oma usaldusväärsust. Eestis igatahes omandas ta erilise staatuse, nii et 1983. aasta jalgratturitest rääkivas Raul Tammeti telemängufilmis olid just Colnago rattad need, mis markeerisid tõelist jalgrattamaailma tippmaailma.

Aavo Pikkuus

Aavo Pikkuus on spordimuuseumisse säilitamiseks andnud oma Colnago jalgratta, millega ta muuhulgas osales Montreali olümpiamängudel grupisõidus, kus saavutas 44. koha. Nagu ikka, on ka see jalgratas kasutamise käigus teinud muudatusi. Kui originaalraami juures on pidurid originaalid, siis vahetatud on kahvel, pedaalid ja kett. Dünamo sportlasena on selle ratta juures all isegi spordiühingu tehases valminud Aavo Pikkuusi nimelised rehvid.

Aavo Pikkuus
Aavo Pikkuusi ratta sadul koos autorgammiga.