Esiteks alustame selles, et iga Pariisi pääsenud Eesti sportlane väärib olümpiapääsme teenimise eest hinnet 5+. Need inimesed on oma elualal paarikümne maailma parema tegija seas. Punkt. Kõva sõna ja müts maha. Igale OM-ile omaselt on kivi alt välja tulnud kibestunud kommentaatorid, kes räägivad olümpiaturismist ja rahalaristamisest. Proovime nüüd olla.

See klaviatuuri taga sportlasi paika panev ehitaja, laomees, autoremondilukksepp ja ametnik võiks mõelda, et ta kas ta ise on oma ametis maailma 1000 parema seas. Või 10 000 parema seas. No ei ole. Olümpiaturism on selles plaanis totter sõna. Aga...

Kuidagi peab viimased kolm nädalat kokku võtma ja hinded konkreetselt olümpiamängude sooritustele on selleks paslik lähenemine. Lähtume koolipoisilikult: 2 on mitterahuldav, 3 rahuldav, 4 hea, 5 väga hea ja 5+ suurepärane ehk siis medal. Alustagem tagantpoolt ettepoole...

2 My Relander ja Hobune Expert. Ei saanud takistussõidus tulemust kirja

Eks seda duot peab vaatama tervikuna. Kuna 25-aastase sportlase takistussõidus olümpiale jõudmine oli niigi Eesti spordiajaloo tegemine, siis ainuüksi parkuurist läbitulek oleks väärt rahuldavat hinnet. Ning 70 sportlase seas kellegi selja taha jätmine juba tipp-topp. Kui hobune Expert esimesest kolmest takistusest tuli üle, siis veetakistust loom ületada ei julgenud. Ühest küljest oli mure oodatav, sest Expert sarnastel veetakistustel pole saanud korralikult võistelda ega treenida, aga nulliring on nulliring. Los Angeleses uuesti ja paremini.