DELFI PARIISIS | Jõudis oma aja ära oodata! Üks aegade paremaid finaale tõi Djokovicile puuduoleva olümpiatiitli
(100)
15 000 pealtvaatajat mahutav Philippe Chatrieri väljak möirgas segamini „Nole, Nole!“ ja „Novak! Novak!“, kui 37-aastane kõigi aegade tituleerituim meestennisist võttis kaks tundi ja 52 minutit kestnud finaalis selle, mis tal veel karjääri kuldsest slämmist puudu oli. Olümpiakulla.
Olümpia tenniseturniiridel on harva mängus nii palju, kui seekord Pariisis, Prantsuse tennisepühamus Roland Garrosis. Fännid ootasid finaaliks praeguse ajastu tulisemat vastasseisu ja selle nad ka said. Juulis toimunud Wimbledoni finaalis oli Alcaraz võtnud 3:0 võidu. See polnud kaugeltki revanš, mille Djokovic võttis, vaid kaalul oli hoopis midagi muud. 37-aastase vanamehe (tennise mõttes), 24-kordse suure slämmi võitja esimene olümpiakuld.
21-aastaselt võitis ta 2008. aastal Pekingis James Blake’i ees pronksi, 2012 Londonis kaotas poolfinaalis Andy Murrayle ja pronksimatšis Juan Martin Del Potrole. Argentiinlasele jäi ta alla ka 2016 Rio de Janeiros. Kolm aastat tagasi Tokyos komistas serblane poolfinaalis hilisema tšempioni Alexander Zverevi ja kolmanda koha matšis Pablo Carreno Busta üle.
Pärast luuravat esimest geimi täiskäigu saanud finaalis olid Djokovici võidunumbrid 7:6 (3), 7:6 (2). Vahet pole, kuidas otsustavad punktid tulid – kas läbi õnne või võimsate äralöökidega – kohalviibinutele ja televaatajatele jääb 4. august meelde ühe äraütlemata vinge lahingu poolest.
Olles viimaste aastatega heaks konkurendiks saanud 21-aastast Alcarazi emmanud ja matši eest tänanud, viskus Djokovic põlvili ja surus näo üheks pikaks minutiks saviliiva sisse – kusjuures viimati mängiti liivaväljakul olümpiatennist 1992. aastal Barcelonas –, seejärel istus rampväsinuna pingile ja kattis näo rätikuga, lahistades nutta nagu väike laps, kes just Pariisi lennujaama ema ära kaotas. Ainult et need nutuvapped tähendasid hoopis midagi muud. Ainult Djokovic ise teab, mida täpselt.
Esimesed kommentaarid peale finaali ja enne poodiumil kulla kaela saamist jagas Djokovic Eurospordile: „Tegin selle lõpuks ära – võitsin olümpiakulla 37-aastaselt. Võitsin selle ennekõike oma riigile. Mul on au mängida Serbia eest. Tean, et ka Carlos ja Rafa (Rafael Nadal – toim) armastavad Hispaania ja Andy [Murray] Suurbritannia ja Roger [Federer] Šveitsi nimel mängida. Zverev võitis Tokyos kulla Saksamaale. Sa näed nende kuttide reaktsioonist, et see on midagi erilist.“
Kolmel olümpial neljast poolfinaalis kaotanud Djokovic ütles, et sisendas endale kaks päeva tagasi itaallase Lorenzo Musetti vastu astudes, et rohkem seda ei juhtu: „Ütlesin endale: „Saame nüüd siit ringist läbi!“ Seepärast polnud ma ka täna mängu alguses närvis, sest olin kindlustanud juba medali. Loomulikult läksin ma kulla peale.“
Serblase sõnul sundis Alcaraz teda endast viimsedki jõuvarud ja tehnilise arsenali välja pigistama. „Ta muudkui tuli tagasi ja utsitas mind mängima oma parimat tennist. Oli õiglane, et mõlemad setid kiires lõppmängus lahenesid. Meil olid mõlemal oma võimalused teineteise servi murda, aga kui seda kõige rohkem vaja oli, leidsime üles suured servid ja löögid. Panin mängu kõik – oma südame, hinge, keha, perekonna.“
Matši jälgisid kohapealt ka mõned eestlased, Delfi andmetel näiteks Eesti tenniseliidu president Enn Pant, aga ka Saku Õlletehase juht Jaan Härms koos oma nelja sõbraga.
„Carlitos on veel noor ja küll tema aeg ka veel tuleb.“
„See oli vägev! Kui on võimalus oma silmaga näha Djokovici olümpia finaalis, tuleb see ära kasutada. Sellist hetke teist enam ei tule,“ sai Härms vaatemängust kustutamatu emotsiooni. „Mäng oli ka vingelt tasavägine ning võinuks kukkuda mõlemale poole. Arvan, et võitis see, kes natuke rohkem tahtis. Teiseks võitis kogemus. Carlitos on veel noor ja küll tema aeg ka veel tuleb. Tal tekib vähemalt kaks korda võimalus olümpiakuld võita. Täna läks niimoodi.“
Härms sai piletid Philippe Chatrieri areeni ühele keskmistest ridadest. Prantsusmaa lahtistel on ta suure tennisesõbrana varemgi korduvalt käinud, kuid harjumatuks pidas ta (nagu ka paljud teised pealtvaatajad) matšijärgse intervjuu ära jäämist. Suurtel slämmidel ollakse harjunud päevakangelase usutlust suurtest kõlaritest kuulama, kuid seekord viidi mängijad – esmalt kaotaja, siis võitja – otse väljaku ääres seisnud telekaamerate ette. Esimese intervjuu õigus oli Eurospordil, seejärel teistel telekompaniidel, kes selle privileegi eest hingehinda on maksnud.
Pariisi olümpial on Härms oma silmaga kaasa elanud ka Nelli Differti neljandale kohale vehklemisturniiril Grand palees ning dramaatilisele kümnevõistlusele Stade de France’il. Ees ootab teda veel üks korvpalli veerandfinaali külastus.
Tenniseprogrammi Roland Garrosis, mis järgmisel nädalal muutub poksiturniiri finaalide areeniks, lõpetab hetkel käimasolev naiste paarismängu finaal, mis võib tuua kuldmedali neutraalsetele tennisistidele Mirra Andrejevale ja Diana Shnaiderile. Nende finaalivastaseks on Itaalia duo Sara Errani – Jasmine Paolini. Pronksi võitsid hispaanlannad Sara Sorribes Tormo ja Cristina Bucsa.
Meeste paarismängu kuldmedalid riputati laupäeval austraallaste John Peersi ja Matt Ebdeni kaela. Hõbe kuulus ameeriklastele Rajeev Ramile ja Austin Krajicekile, pronks samuti USA paarile Taylor Fritz – Tommy Paul. Meesüksikmängu pronksi võitis Musetti, kes võitis kolmanda koha lahingus kanadalase Felix Felix Auger-Aliassime’i.
Meesüksikmängu pronksmedali viis koju Musetti, kes alistas laupäeva õhtul kanadalase Felix Auger-Aliassime’i 6:4, 1:6, 6:3.
Naisüksikmängus võidutses hiinlanna Qinwen Zheng (WTA 7.), teine oli horvaatlanna Donna Vekic (WTA 21.) ja kolmas poolatar Iga Swiatek (WTA 1.).
