Millised sinu päevad olümpial välja näevad? Mida sa teed?

See on minu kolmas olümpia. Esimene oli Tokyo, teine Peking. Kõik on erinevad olnud. Tokyos olin Reena [Pärnati] treeneri rollis, kuna tema põhitreener Siret [Luik] oli olümpial rahvusvahelise alaliidu töötajana. Käisin temaga kaasas, tegime trenni, võistlesime. Pekingis oli mul neli sportlast. Siin olen veel laiemas rollis. Rahvusvaheline olümpiakomitee tekitas igale riigile Welfare Officer’i (heaoluametnik – toim) akrediteeringu, millega antakse oluline sõnum, et sportlase füüsise kõrval on ka vaimne tervis oluline. Olümpia moto on küll „kõrgemale, kaugemale, kiiremini“, kuid me ei tahaks, et see tuleks inimeste vaimse tervise arvelt.

Mis ülesanded heaoluametniku positsiooniga kaasnevad?

Kui me juba olümpial oleme, siis väga intensiivselt sekkuda polegi vaja. Töötan nende sportlaste ja treeneritega, kellega mul nagunii koostöö on, teiste jaoks olen vajadusel olemas, nad teavad, kust mind leida. Pakun ka õhtuti aega kokku tulla, et teha stressi maandavaid harjutusi ja tutvustada teadveloleku praktikaid. Meil olemas ka nö „heade hetkede sein“, kuhu saab kirja panna väiksemaid ja suuremaid rõõme, häid soove üksteisele jne. See on saanud üsna populaarseks. Seega püüan arendada, et olümpiakülas oleks üldiselt hea kliima ja tiimitunne.