DELFI PARIISIS | Mis toimub olümpiafinaalis ujuva poja vanemate hinges? „Süda taob mis kole“

Pariisi olümpial Eesti rekordi ujunud ja finaalis seitsmenda koha saanud Kregor Zirgi vanemad valasid nii tribüünil kui ka poega hiljem emmates õnnepisaraid.

25-aastase Zirgi isa ja ema Kunnar ja Katrin olid 200 meetri liblikujumise finaalis karjääri paremuselt teise aja 1.54,55 ujunud ja seitsmendal kohal platseerunud poja üle ilmselgelt uhked. Uhkust oli põhjust tunda juba poolfinaalis püstitatud Eesti rekordi 1.54,22 üle, mis oli tema varasemast tippmargist koguni 1,26 sekundi võrra kiirem. Ning seda veel basseinis, mida ujumisvõistluste esimesest päevast alates on peetud aeglaseks.

Te olete näinud Kregorit nii tiitli-, tava- kui ka kodustel võistlustel, aga see siin on ikka midagi muud. Mis toimub sel hetkel ema ja isa sees, kui poeg olümpiafinaalis ujub?

Kunnar: See melu on tõesti hoopis teine, mille sarnast me pole varem kogenud. Süda taob nii mis kole.

Millised emotsioonid eilsest vägevast rekordujumisest jäid?

Kunnar: Eilne oli ikka klass omaette. Pisar oli silmas.

Milliste ootustega täna ujulasse tulite?

Kunnar: Meie oleks enne tänast starti tahtnud, et aeg oleks seisma jäänud. Olime eilse viienda kohaga rahul. Tänane seitsmes koht on samuti mega, kui vaadata kes ta kõrval kõik startisid - see on ikka maailma naba, selles pole küsimustki!

Kui palju aega läks, enne kui Kregoriga kohtusite?

Kunnar: Just natuke aega tagasi kohtusimegi (intervjuu toimus õhtuse ujumisprogrammi viimase ala järel, Zirk ujus sessioni teises stardis - G.L.).

Mis te talle ütlesite?

Katrin: Kallistasime.

Kunnar: Nutsime silmad märjaks ikka.

Kas sellistel hetkedel tulevad meelde ka tema ujuja teekonna algusajad, lapse trenni ja tagasi vedamised ja kõik see...?

Kunnar: Muidugi tuleb.

Katrin: Nüüd on tasumise tund. Preemia.

Kas sel teel raskeid hetki ka on olnud?

Kunnar: Nimetaks võibolla tema 16-aastaselt Inglismaale minekut. Mõtlesime, et kuidas me nii väikse lapse nii kaugele maale ära laseme. Aga ta on super inimene, saab nii hästi hakkama.

Oli siis pabistamist väärt? Sai ju hakkama.

Katrin: Kindlasti sai hakkama. Aga ikka muretsed, et alaealine... Mõtled, et kui midagi juhtub, mis siis saab.

Kunnar: Kui muidu minnakse välismaale ülikooli, siis tema läks sinna keskkooli.

Leon Marchand võitis täna kaks kulda - ühe Kregori alal ja teise 200 meetri rinnuliujumises. Poolfinaalis ei jäänud Kregor temast sugugi palju maha...

Kunnar: Ma ütleksin, et ta on nüüd veel näljasem. Siit on ainult hooga edasi minna! Kindlasti tuleb enne hinge tõmmata, ei saa ju lõputult niimoodi... Praegu on selleks hea aeg.

Kuidas te tänasele sessioonile piletid saite?

Kunnar: Finaalis ujuv sportlane saab osta ühe pileti - see oli meil teada. Teise saime Eesti olümpiakomitee abiga. Ei midagi keerulist. Oleks Eneli [Jefimova] edasi saanud, oleksime tema abi ära kasutanud. Mõtlesime, et äkki ei peagi EOK-d kiusama ja saame ise hakkama.

Kaua veel Pariisis olete?

Katrin: Reedel lähme ära. Hommikul käisime Louvre’i juures olümpiatuld vaatamas, homme lähme Versailles’ lossi.

Kunnar: Oleme ka varem siin käinud. Mingid asjad on juba nähtud. Triumfikaare peal katusel käisime ka eile.