Viimastel aastatel on ridamisi maailma tuntumad spordijalanõude tootjad teatanud, et loobuvad kängurunaha kasutamisest oma toodangus. Selle kukkurlooma nahka on eriti heaks materjaliks peetud just oma tugevuse ja vastupidavuse tõttu.
Nii on aastakümneid maailma tippjalgpallurite kui ka kergejõustiklaste jalas olnud just selle looma nahast jalanõud.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogudes on kängurunahksetest esemetest kõige kuulsamad kümnevõistleja Heino Lipu naelikud. Jalatsid on valmistatud Soomes, OY Urheilutarpeita (hilisem Karhu kaubamärk) poolt. Teise maailmasõja ajal 1942. aastal muretsetud jalavarjud olid tõusva sporditähe Lipu esimesed tõsised naelikud üldse. Heino Lipp ise on meenutanud: „Mäletan, polnud naelkingi. Ühed väikesed Tartus sain, aga nendest hiljem jalad valutasid. Kurtsin seda Lossmanile (1920. aasta olümpiahõbe maratonis), tookordsele spordijuhile. Tema andis Johannes Villemsonile korralduse ja olingi uute naelkingade omanik. Kängurunahksed! Kaua veel paikasin ja õmblesin neid…“ Kümnevõistlejana vajas muidugi Lipp teiste alade tegemiseks (nagu heited jne) ka muid jalanõusid juurde.
Kodumaale treenima ja sportima jäänud Heino Lipp kahjuks olümpiamängudele võistlema vaatamata oma võimetele ei pääsenud. Tema olümpiatund saabus alles 1992. aastal suveolümpiamängudel Barcelonas, kus ta oli Eesti delegatsiooni lipukandja.
Heino Lipu kängurunahast naelikud
Heino Lipp hüppamas kaugust 1950. aastal Eesti meistrivõistlustel. (fotograaf Gunnar Vaidla)
Eesti delegatsiooni lipukandja Heino Lipp ja 2-kordne olümpiavõitja Erika Salumäe Barcelona suveolümpiamängudel 1992. aastal