MARTINSONI OLÜMPIABLOGI | Kas Rasmus Mägi oli ajaloo viimane Eesti olümpiajooksja, sest tema „mantlipärijad“ lasevad seasörki?
(645)
Eesti jooksjatel on ainuüksi olümpianormini minna ja minna ehk siis kes on Rasmus Mägi mantlipärija ja jõuab järgmisena spordipeol kaheksa sekka?
Rasmus Mägi võis Pariisis teha Eesti spordi kahetsusväärset ajalugu ehk olla meie viimane jooksja, kes jõuab olümpial finaali ehk kaheksa parema sekka. Või kui veelgi karmimaks minna: äkki oli 400 meetri tõketemees Mägi viimane Eesti jooksja, kes üleüldse olümpiale pääses? Sest kui vaadata Maarjamaa jooksjate taset, siis Mägi on ainus, kes võiks nelja aasta pärast Los Angeleses startida, kui ta sinnamaani vastu peab.
Eesti kergejõustik on mutta vajunud. Pole heitjaid ega tõukajaid, on vaid kümnevõistlus, Mägi ja kõrgushüppaja Elisabeth Pihela (kes silma ei paistnud), kui Pariisi seltskond kokku võtta. Paraku on Mägi ainus, kes meie jooksukultuuri edasi kannab. Sportlasi justkui oleks, treenerid teevad tööd ja saavad palka, ainult ei tooda midagi. Ehk siis Erki Noole väljendit kasutades käib seasörk, olümpialootust pole kellelgi, isegi õhkõrna mitte.
Erki Noole väljendit kasutades käib seasörk, olümpialootust pole peale Rasmus Mägi kellelgi, isegi õhkõrna mitte.
Lätil oli Pariisis stardis kaks naisjooksjat (400 ja 5000 m), Leedul samuti kaks naist (400 ja 800 m), Soomel kokku suisa tosin, aga meil vaid 32-aastane Mägi... Mantlipärijat tal pole ning saapad, kuhu tuleks astuda – kolm olümpiat finaalis – on nii suured, et sinna mahuks ära kõik ülejäänud Eesti jooksjad ning ruumi jääks veel teist samapalju üle.
Õigupoolest polnud ükski Eesti jooksja ligilähedalgi sellele, et Pariisi pääseda, mida siis rääkimata kohast kahesa seas. Et pilt oleks selgem, siis siinkohal on kokku võetud kõik alad, kus Eesti jooksjad on olümpial startinud. Võrdlus mineviku ja Pariisi olümpianormiga (Los Angelesse jõudmiseks on ilmselt vaja märksa paremat tulemust) pole ilus, kui pehmelt väljenduda.
Mehed
100 m: Karl Erik Nazarov hellitas lootusi pääseda Pariisi rankingu süsteemi kaudu, aga mida ta seal teinuks? Nazarovi tänavuse parima, 10.31-ga, poleks eeljooksudelegi jõutud, Eesti rekordiga 10,16 saanuks ehk poolfinaali, kui tuhandikud klappinuks. Pariisi olümpianorm: 10,00.
110 m/tj: Ateena olümpial 2004 ei jõudnud Tarmo Jallai kuhugi, aeg oli kõigest 13,77, mis andis 37. koha. Nüüd paneks Jallai eestikatel kõigile pika puuga, sest kulla hind oli tänavu 13,92. Pariisi olümpianorm: 13,27.
200 m: Marek Niit jäi Londoni olümpial ajaga 20,82 pidama eeljooksu. Praegu oleks ta staar, sest Eesti hooaja mark on 21,27. Pariisi olümpianorm: 20,16.
400 m/tj: Rasmus Mägi ruulib täiega ja kui tahaks ehk paneks sama rütmiga edasi, oleks ilmselt ka nelja aasta pärast Los Angeleses stardis. Kas tal on mantlipärijaid? On, niivõrd-kuivõrd, ent neil on Mägini veel viis-kuus sekundit minna. Ehk siis mantlipärijaid ei ole.
400 m: Kui Mägi keskendunuks siledale maale, võinuks ta ehk selgi alal Pariisi pääseda. Tema hooaja parim on 45,51, olümpianorm aga 45,00. Hooaja edetabeli teine koht kuulub kümnevõistlejale Johannes Ermile, aga parimal päris veerandmaileril jäi olümpiakohast puudu kalender ehk 2,26 sekundit.
800 m: Midagi pole teha, kuus kümnendit tagasi ajaga 1.49,1 Tokyos 18. koha saanud Rein Tölp teeninuks tänavustel eestikatel kõigest pronksi, kaotust olnuks vähem kui sekund. Ainult et Pariisi olümpianorm on 1.44,70.
1500 m: Tiidrek Nurme jäi 2008. aasta Pekingi olümpial küll pidama eeljooksu, ent juhtis seda ühel hetkel ja püstitas Eesti rekordi 3.38,59. Tänastel meestel on selleni minna 10 sekundi kanti. Pariisi olümpianorm: 3.33,50.
3000 m/tj: Kaur Kivistik sai Rio olümpial ajaga 8.44,25 koha neljandas kümnes, proovis maratoni, naases takistusjooksu manu, sai tänavu aprillis kirja 9.08,32, kuid tegi siis tervisemurede tõttu tippspordiga lõpparve. Järgmise mehe aeg on olnud tänavu 9.21,36. Pariisi olümpianorm 8.15,00.
10 000 m: Enn Sellik, 1980. aasta Moskva olümpia kaheksas, saaks tänapäeval Eesti meistrivõistlustel jooksu vahele tassi kohvigi juua ja võidaks ikka. Tema aeg oli 28.13,72, tänavune eestikate kuld võideti ajaga 30.17,93. Pariisi olümpianorm: 27.00,00.
5000 m: Montreali olümpial 11. koha saanud (sest läks oma poolfinaalis kaasa hullumeelse tempoga ja jooksis end tühjaks) Sellik, aeg 13.36,72, pidanuks sel aastal pisut muretsema, sest maratoonar Tiidrek Nurme on üsna kannul, „kõigest“ 36 sekundi kaugusel. Pariisi olümpianorm: 13.05,00 ehk siis Eesti parimal 5000 meetri jooksjal on sinna üle minuti minna.
Maraton: Antwerpeni olümpial 104 aastat tagasi hõbeda võitnud Jüri Lossmann oleks tänavuse hooaja Eesti edetabelis ajaga 2:32.48 suisa neljas ja see ütleb mõndagi. Kiiremini on sel aastal maratoni läbinud Leonid Latsepov, aga tema 2:13.38 jääb Pariisi olümpianormist (2:08.10) maha enam kui viie minutiga. Eesti rekord kuulub ajaga 2:08.53 Pavel Loskutovile aastast 2002. Nurme lootis starti pääseda reitingu alusel, aga norm osutus liiga lihtsaks, selle ületasid kõik, kes tahtsid Pariisi jõuda. Nurme ei jõudnud.
Naised
100 m/tj: Naiste tõkkesprindis olla meil ääretult tihe konkurents. Ongi. Ainult et nende aegadega – Eesti hooaja parim on 13,22 – pole olümpial midagi peale hakata, sest viimasena viis poolfinaali 12,89. Olümpianorm: 12,77.
400 m: Egle Uljas jõudis Ateenas 2004 poolfinaali, püstitades tänini kehtiva Eesti rekordi 51,91. Praegustel naistel on selleni üle kahe sekundi minna. Pariisi olümpianorm: 50,95.
800 m: Kuus kümnendit tagasi Tokyo olümpial kuuenda koha saanud Laine Erik ei pea muretsema, tema toonast aega 2.05,1 ei löö keegi. Marielle Kleemeieri aeg on tänavu 2.06,73, järgmine kaotab talle enam kui neli sekundit. Pariisi olümpianorm: 1.59,30.
Maraton: Jane Salumäe Eesti rekord 2:27.04 viiks peaaegu olümpiale, puudu jääks 14 sekundit, kuid see mark on joostud 27 aastat tagasi. Praegusi parimaid naismaratoonareid lahutab Salumäest veidi alla kümne minuti.
***
Kes tuhandeid ei korja, see miljoneid ei saa. Duplantise aus ülestunnistus, miks ta ületab maailmarekordeid sentimeetri kaupa
Pariisi olümpial teivashüppes maailmarekordi ületanud Armand Duplantis kaotas sellega kümneid tuhandeid eurosid.
Tore on olla maailma parim kergejõustiklane ja ajast sedavõrd ees, et noppida maailmarekordeid nagu sügisel pohli, kui enesetunne vähegi lubab. Jutt käib mõistagi Ameerika-Rootsi teivashüppajast Armand „Mondo“ Duplantisest, kes võitis Pariisi olümpial järjekordse kulla, ja, üllatus-üllatus, taas ilmarekordiga, mis on nüüd 6.25.
Duplantis on uuema põlve atleet, teab, kuidas käituda. Tema eelkäija, Sergei Bubka, ei jaganud asja ja parandas maailmarekordit esmalt kolme, siis kuue, siis paar korda kahe sentimeetri võrra... Aga ju polnud maailm siis materiaalne. Nüüd on.
Täitsin elu unistuse ehk hüppasin maailmarekordi kergejõutiku suurimal võistlusel – olümpial.
Duplantis ajab asju ühe sentimeetri kaupa. Alustuseks 6.17, nüüd 6.25 ehk üheksa maailmarekordit. Asjatundjad on analüüsinud Duplantise hüppeid ja jõudnud järelduseni, et ta saaks üle latist, mis on tõstetud kõrgusele 6.35, kui tahaks, aga mees ei taha.
Samas... Kui hoog on sees ja 6.25 ületatud, hüppaks eh ka järgmist kõrgust. Aga ei, sel pole mõtet, sest las taksomeeter tiksub.
Heategevus Pariisi olümpial
Tegelikult tegi Duplantis Pariisi olümpia finaalis niigi heategevust ja loobus teadlikult umbes Kümnetest tuandetest eurodest selle nimel, et publikut rekordiga rõõmustada.
Niisiis räägime rahast. Täpseid summasid ei tea keegi, kuid Rootsi meedia väitel täieneb Duplantise pangaarve aastas umbes nelja miljoni euro võrra. Tulu toovad sponsorite ja riigi toetused, stardimaksud, võidupreemiad ning lisatasu maailmarekordi eest. Ent siin on üks aga.
Igal võistlusel, kus Duplantis osaleb, sõlmib ta korraldajatega lepingu, milline on rekordi hind. Ja siin tuleb pisut kalkuleerida, kas ületada tipptulemust märkiv latt nüüd või nädal hiljem, kui makstakse 100 000 eurot rohkem.
Kasulik on rekord püstitada MM-il või EM-il, sest siis laob rahvusvaheline alaliit World Athletics (WA) hoobilt 100 000 dollarit pihku ja sponsoritelt tuleb umbes kaks korda sama palju lisaks. Olümpial ülemäära kõrgele hüpata ei maksa, sest WA tasustab väljaspool nende tiitlivõistlusi püstitatud rekordeid kõigest 50 000 dollariga ning võistluste korraldaja ROK kehitab tipptulemuse peale vaid õlgu. Samas kui su pangaarve on piisavalt punnis, võib teinekord näputäiest rahast loobuda.
Ent miks mitte minna MM-il või mõnel miitingul täispangale ja ületada maailmarekordit sentimeetri haaval paar-kolm korda. Raha on raha ja mis arvel, see arvel. Ent siin peitub konks – kõik, nii WA, korraldajad kui sponsorid premeerivad vaid ühte rekordit per võistlus. Ehk siis järgmine kõrgus oleks pro bono ehk tasuta, heategevuseks.
„Täitsin elu unistuse ehk hüppasin maailmarekordi kergejõutiku suurimal võistlusel – olümpial,“ hõiskas Duplantis.
Finantsajakiri Wall Street Journal läks aga materiaalseks, küsides, kas Duplantis ületab rekordeis setimeetri haaval seepärast, et teenida rohkem raha? Duplantis oli õnneks aus ja vastas: „Valetaksin, kui väidaksin midagi muud.“.’
***
Sport on terviseks! Naismaadleja nälgis, oli joomata, pumpas end verest pooltühjaks, sattus haiglasse, aga kaotas ikka medali. Luumurd toonuks hõbeda
Räägitakse, et sport olla tervist turgutav. Kindlasti, kui teed päevas tunnikese kepikõndi, mitte ei kavatse maadluses olümpiamedalit võita.
Kui mõni aasta tagasi, mil olümpia maadlusturniir toimus vaid ühel päeval, oli vaja õiges kaalus olla eelmisel õhtul enne matile astumist. Nüüd aga ka päev hiljem, kui toimuvad medalimatšid. Ning see sai indialannale Vinesh Phogatile saatuslikuks.
Selgitus, miks raskejõustiklased ei võiks võistelda selles kaalus, milles tavaelus on, vajaks kui mitte raamatut, siis pikemat esseed. Aga säärane on ala spetsiifika. Kahel eelmisel olümpial medalist napilt ilma jäänud Phogatiga on aga erilugu – seni võistles ta kuni 53-kiloste kategoorias, kuid ühtäkki kerkis Indias sellesse kaalu tõsine konkurent Antim Panghal, kes võitis MM-il pronksi ja teenis sellega olümpiapääsme. Phogatil oli kaks võimalust: kas loobuda unistusest või asuda võistlema kuni 50-kiloste seas. 29-aastane maadleja valis teise variandi ja kärpis tavaelu kaalu seitsme kilo võrra.
Takkajärgi tarkusena pidanuks Phogat „kukkuma“ puruks väikese sõrme, sest vigastuse tõttu ärajäänud finaal toonuks talle hõbemedali.
Pariisi olümpia maadlusturniiri esimesel päeval oli kõik ilus – vaagad näitasid kaalumisel 49,900 kilo, Phogat võitis kolm matši ja jõudis järgmisel päeval peetavasse finaali. Ainult et ilus oli kõik õhtuse kaalumiseni – Phogat oli päevaga juurde võtnud 2,2 kilo, mis tuli tosina tunniga maha võtta. Aga mida sa võtad, kui oled niigi tühi.
Kaalukaotus teeb pildituks
Niisiis seisis maadlejal olümpiamedali vahel 2,2 kilo, sest reeglites on selgelt kirjas – sportlane, kelle kaal ei vasta normidele diskvalifitseeritakse ja ta jääb kõigest ilma. Takkajärgi tarkusena pidanuks Phogat „kukkuma“ puruks väikese sõrme, sest vigastuse tõttu ärajäänud finaal toonuks talle hõbemedali. Ent indialanna otsustas üritada viimseni, et ehk pääseb matile ja võidab kulla.
***
Vahelepõikeks... Siinkirjutaja on paaril korral oma silmaga näinud maadlejate kaalulangetamise tagajärgi. Judoka Martin Padar saabus 2001. aastal Moskva turniirile kolmekiloses ülekaalus. Selleks, et õhtul vaagad õigesti näitaksid, pani ta selga kõik riided, mis kaasas olid, peale õhukindla kiledressi, kaela ümber käterätiku ning asus hotelli koridoris edasi-tagasi jooksma. Ja jooksma, ja jooksma. Siis veel saun, kile seljas. Kaal läks lõpuks paika, kuid pilt kadus Padaril eest – söögilauda talutati judoka kahe mehe vahel, sest jalgu ta alla ei võtnud.
Kreeka-rooma maadleja Ardo Arusaar saabus Rio de Janeiro olümpiale kolm kilo ülekaalus. Ja sõi kaks päeva enne kaalumist vaid salatit, kuigi teised atleedid lasid samas kõrval steikidel hea maitsta. Pärast kaalumist algas vastupidine protsess, mis polnud vähem jõhker – selle asemel, et seapraadi haugata ja paar kannu õlut peale valada, näksis Arusaar banaani ja rüüpas lonkshaaval vett. „Magu on nende päevadega kokku tõmbunud,“ selgitas Arusaar. „Söömine on alguses mao meelitamine kergesti seeditava toiduga, kuni kõht tööle hakkab. Banaan sobib hästi.“
***
Aga nüüd taas Phogat. Järgmise tosina tunni jooksul sõi ta vaid ühe suutäie ning joomise asemel niisutas suud. Ei maganud silmatäitki, vaid sportis „tervislikult“ – pani paksud rõivad selga, väntas veloergomeetrit, lippas jooksurajal ning tegi sparringpartneriga matil harjutusi. Aga ei midagi. Eks igaüks või proovida, kui lihtne on 12 tunniga võtta maha viis protsenti kehakaalust.
Heakene küll, annad vere ära, sind kantakse kaalule ning sealt naastes pumbatakse veri tagasi, aga ei tohi.
Enne otsustavat hetke, kui kaalu oli ikka liiast, läks Phogat ekstreemseks – ajas esmalt maha oma kaunid juuksed, aga see päästis vähe. Järgnes uskumatult karm, kuid nii Rahvusvahelise maadlusliidu kui olümpiakomitee arvates täiesti legaalne tegevus – Phogat lasi veenist välja verd, et kehakaalu veelgi kärpida. Aga ikka ei midagi, kaalule astudes oli ülemäära 150 grammi, mis tähendas, et indialanna diskvalifitseeriti ja talle jäid tühjad pihud.
Verd võib võtta, aga mitte lisada
Tõsi, üks võimalus jäi Phogatil siiski kasutamata – ta võinuks ju veel 150 grammi verd ära anda, ainult et see olnuks eluohtlik. Taas said otsustavaks reeglid. Heakene küll, annad vere ära, sind kantakse kaalule ning sealt naastes pumbatakse veri tagasi, aga ei tohi, seda keelab Rahvusvahelise antidopingu agentuuri WADA koodeks. Verd välja võtta võib, see on OK, kuid tagasi panna mitte.
Pole ilmselt ime, et Phogat sattus pärast kõike seda „tervislikku“ sportimist haiglasse, kus ta elule turgutati.
Niisiis jäi Phogat ausalt välja teenitud olümpiamedalist ilma – finaali jõudis ta ju täiesti määrustepäraselt, õiges kaalus olles. Ent India andis asja Rahvusvahelisse spordikohtusse (CAS), pidades juhtunut ebaõiglaseks.
Selge see, et Phogat peab medali kaela saama, ent samas... Kas tippsport peab olema nõnda jõhker ja „tervislik“?
***’
Coubertaine’i idee – olümpia olgu vaid meestele – ei teostunud. Aga kas on vaja vägisi naiste-meeste võrdsust taga ajada? Ja miks on naised võrdsemad?
Kui olümpiamängude taaslooja parun Pierre de Coubertain teaks hauas, mis olümpial toimub, pöörleks ta vurrina sedavõrd, et paiskuks peagi teisel pool maakera välja. Naised olümpial, osalemas meeste aladel...
Coubertani üks idee, miks on vaja taastada olümpiamängud, peitus soovis tugevdada valgete meeste füüsilisi võimeid. Naised ei haakunud olümpiaga kuidagi. Coubertain suutis kuidagiviisi taluda, et õrnem sugu osaleb spordipeol aristokraatlikel aladel – tennises, golfis, vibulaskmises – aga mitte enamat.
Naised arvasid aga teisiti. 1922. aastal korraldati Pariisis esimesed naiste olümpiamängud, kus osales 77 atleeti 13 spordialal, peamiselt kergejõustikus. Nähtu jättis paruni hinge sügava jälje. „See on kõige tülgastavam vaatepilt, mida inimsilmad on näinud,“ kirjeldas ta naiste sporditegemist ning andis teada, et olümpia jäägu ainult meestele.
See on kõige tülgastavam vaatepilt, mida inimsilmad on näinud.
Paraku mida aeg edasi, seda enam õrnemat sugu olümpiale kaasati, kuni Pariis 2024 sai välja hõisata: meil on meeste-naiste vahekord 50:50. Sedavõrd olid mängude korraldajad siiski ausad ja julgesid tunnistada, et täpsed arvud saavad selgeks alles pärast olümpia lõppu, kui on teada, kes startisid, kes mitte.
Kas võrdne on tegelikult võrdne?
Kui arvestada, et mehed teevad sporti oluliselt rohkem kui naised, oli Pariisi mängude korraldajatel Exeli tabelit paika saada küllaltki keeruline. Asja rikkus seegi, et islamimaades on õrnema soo sport põlu all, atleedid peavad kandma vastavat riietust, aga kuidas sa hidžaabis või nikaabis ujud või veepalli mängid. Nii ei osalegi Iraagi eest ainsatki naist, Iraanil on vahekord 41:11 meeste kasuks ning ega Eestigi islamiriigile seisuga 16:8 suurt alla jää. Õnneks päästavad asja suured riigid – näiteks Austraalia lähetas Pariisi naisi 51 võrra rohkem kui mehi.
Aga nüüd asjast... Ehk kuidas mehi võrdsuse nimel diskrimineeritakse.
Esiteks mõne naisõiguslaste organisatsiooni idee, mis loodetavasti iial käiku ei lähe. Nimelt pakuti välja, et võrdsed peavad olema ka riikide koondised. Ehk siis kui Iraagi eest naised ei võistle, ei tohi ka võistelda mehed. Eestis tulnuks selle süsteemi järgi Pariisi mängudest kõrvale jätta kaheksa meest.
Teiseks... Kõigele vaatamata huvitab telekanaleid rohkem meeste sport ja kuna aeg pole kumm, mida lõpmatuseni venitada, jäävad naiste lahingud varju. Sestap nihutatigi Pariisis paljud õrnema soo võistlused parimale eetriajale, et äkki näidatakse.
Kolmandaks. Nii mõnigi ala võib olümpialt kaduda, sest naised seda suurt ei harrasta. Mõne aasta eest seisis kaalukausil kahevõistlus – see taheti 2026. aasta Milano-Cortina talimängudelt välja visata. Miks? Sest kahevõistlus on ainus talispordiala, mida harrastavad suuresti vaid mehed. Naised pole lihtsalt olümpiakõlbulikud, neid ei saa ka maailma karika etappidel 30 kokku. Niisiis leiti lahendus: meeste kahevõistlus tuleb olümpiaprogrammist välja heita, siis on võrdsus majas. Seekord ala pääses, kuid kas see ka 2030. aasta mängude kavas on, sõltub naistest.
Neljandaks. Mehed peavad joonduma naiste järgi. Seni jagasid mehed käimises medaleid nii 20 kui ka 50 km distantsil, naised ainult lühemal võistlusmaal. 2017. aasta Londoni MM-il saabus lõpuks pariteet, õrnem sugu sai samuti õiguse kõndida poolsada kilomeetrit, ent starti tuli ainult seitse naist, kellest lõpetas ajalimiidi piires kõigest neli. Pärast Doha MM-i, kus naiskäijad finišeerisid 50 km distantsil mitmeminutiliste vahedega, inimkatsed lõpetati. Sellega sai otsa ka 1932. aasta olümpiamängudest kavas olnud kuulus meeste 50 km käimine ja see asendati 35 km distantsiga. Ehk kui naistele käib võistlusmaa üle jõu, tuleb meesteltki kilomeetreid kärpida, sest valitsema peab võrdsus. Olümpial on nii meestel kui naistel kavas 20 km käimisdistants ja 35 km on segateatevõistlus.
Juba kiputakse minema meie kultusala ehk mitmevõistluse kallale, mis on kergejõustiku programmis ainus ebavõrdne ala – naistel on seitsme-, meestel kümnevõistlus. Nii ju ei saa!
Viiendaks. Juba kiputakse minema meie kultusala ehk mitmevõistluse kallale, mis on kergejõustiku programmis ainus ebavõrdne ala – naistel on seitsme-, meestel kümnevõistlus. Nii ju ei saa! Enam kui kümme aastat küpseb kergejõustiku alaliidul plaan mitmevõistlus võrdsustada. Aga mitte nii, et hakaku nüüd naised samuti kümnevõistlema. Nimelt on teivashüpe ja kettaheide liiga tehnilised ja neil naistel, kes juba võistlevad, läheks nende omandamiseks paar-kolm aastat. Seega tuleb asi ajada lihtsamaks: teivashüpe ja kettaheide meeste kümnevõistlusest maha võtta, et alles jääks kaheksavõistlus.
Kuuendaks. Kaht ala, mis kuuluvad vaid naistele – iluvõimlemist ja kujundujumist – et puututa. Tõsi, nüüd võib reeglite järgi kujundujumise võistkonna kaheksa liikme seal olla kaks meest. Aga miks ainult kaks? Ja miks võib? Kas ei peaks olema võrdsus – neli ja neli?
***
Kuidas prantslase võimas ja silmapaistev meheau Pariisi olümpial üleilma kuulsaks sai
Sotsiaalmeedia ei väärtusta seda, kuidas teivashüppes maailmarekordiga kuld võidetakse, vaid peenist, millega latt alla tuuakse.
Pariisi olümpiamänge edastavad telemehed said enne mänge täpse juhise, mida näidata, kuidas näidata ja millele mitte mingil juhul kaameraid suunata ja fokuseerida. Jutt puudutas intiimseid piirkondi, ja just õrnemal sool. Vale on esitleda seksuaalsust sportlikkuse asemel. Ei mingeid kaadreid rindadest, säärtest ja tagumikest, kuigi just selle taustal näitavad rannavõrkpallurid sõrmedega ründekombinatsiooni.
Ja siis, justkui tühjast, saab olümpia kuulsaimaks objektiks mitte Eiffeli torni kõrval paiknev rannavõrkpalli väljak (mis on iseenesest võrratu vaatepilt, kui pildile kaasata ka torn), vaid Prantsusmaa teivashüppaja Anthony Ammirati seesamune.
Soome tuntud äri- ja spordimees ja Aleksi Valavuori säutsus välja põletava küsimuse, millele palus meestel vastata, kumma valiksid, kas: 1. suured munad ja lati mahaajamise või 2. väiksed munad ja ületamise?
Kvalifikatsioonivõistlusel oli Ammiratil kasutada kõrgusel 5.70 kolmas katse: saad üle, oled finaalis. Kusjuures kodupublik ootas Ammaratilt isegi medalit, sest 22-aastane atleet isikliku rekordiga 5.81 on nii juunioride maailma- kui Euroopa meister. Paraku...
Ammirati oli kõrguse kenasti ületanud, kui alla tulles haakus seesamunne lati taha ja tõi selle alla. Ilmselt oli ka valus. Kaamerad jäädvustasid juhtunu piinliku täpsusega kogu põrkumises ja hilisemas värisemises, ja telekanalid, nagu ikka, esitasid seda aegluubis. Reporterid läksid üleilma näost punaseks, nagu sotsiaalmeedias välja toodi, ega kirjeldanud, miks latt alla tuli. Lihtsalt oli kontakt ja kõik.
Vaata kuvatõmmist lati mahaajamisest siit.
Seevastu näoraamatus ja X-is toimus hetk hiljem plahvatus – videot keriti ette ja taha ning kommenteeriti hoogsalt. Sõna võtsid kõik. Ühed tundsid prantslasele kaasa, teised kadestasid...
Ei tuuninud varustust
Meie põhjanaabrid võtsid teema jõuliselt üles. Soome tuntud äri- ja spordimees ja Aleksi Valavuori säutsus välja põletava küsimuse, millele palus meestel vastata, kumma valiksid, kas: 1. suured munad ja lati mahaajamise või 2. väiksed munad ja ületamise?
No kellelt võis Valavuori veel kommentaare küsida, kui mitte suusatajalt Remi Lindholmilt, kes on kahel võistlusel kurtnud, et tema mehelikkus külmus ära „Mõistagi valiksin esimese variandi,“ kuulutas Lindholm.
Kaks päeva pärast võistlust tunnistas Ammirati, et tegi vea: „Ma ei tuuninud oma varustust piisavalt.“ See tähendas seda, et ta ei pannud jalga liibuvaid alukaid.
Ammiratit on kogu maailm täis. LGBTQIA+ kogukond valis tema hüppe Pariisi olümpia viie kõige seksikama hetke sekka ja üks täiskasvanute kanal pakkus mehele 250 000 dollari, kui too esitleb liiget, mis purustas olümpiaunistuse.
Ja nii see tänapäeva (sotsiaal)meedia ruulib. Tähtis pole see, kuidas sa kõrguse ületad, vaid millega lati alla ajad. Armand Duplantis pole olümpiakulla ja maailmarekordiga 6.25 saanud pooltki sedavõrd tähelepanu, kui kaotaja suur objekt.
Võimalik vaid Venemaal... Naiste rinnuliujumise Pariisi olümpiavõitjad tühistati, kullad teenis Tšikunjova
Venemaal on asjad äärmiselt lihtsad – alaliit ja rahvuslik olümpiakomitee saab määrata, kellele kuulub olümpiakuld.
Pariisis krooniti naiste rinnuliujumise olümpiavõitjaiks 100 meetris LAV-i ujuja Tatjana Smith (Eneli Jefimova sai seitsmenda koha) ja poole pikemal võistlusmaal ameeriklanna Kate Douglass. Aga ei, see kõik on vale.
Pariisi olümpiale pääsesid üksikud Venemaa sportlased, kellele rahvusvahelised alaliidud ja Rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK) andis eriloa. Nende sekka ei kuulunud paraku Jevgenija Tšikunjova. Aga mis Venemaal sellest, Tšikunjova kuulutati kodumaal kahekordseks olümpiavõitjaks, sest 19-aastane neiu olla oluliselt parem kui ülejäänud maailm kokku.
Neli miljonit preemiat
Tšikunjova ujus äsja lõppenud Venamaa karikavõistlustel Jekaterinburgis 100 m rinnuli 0,02 sekundit kiiremini, kui Smith olümpial, kusjuures tema enesetunne polevat olnud kõige parem. Veidi varem oli venelanna Balti mere karikal Kaliningradis näidanud 200 meetris kiiremat aega kui Pariisi olümpiavõitja ja lisaks on tema käes ala maailmarekord 2023. aasta aprillist.
Seega on kõik selge, Tšikunjova on maailma parim ning järgmisel neljal aastal esitletakse teda Venemaal kui kahekordset Pariisi olümpiavõitjat, kinnitas meie idanaabrite alaliidu president Vladimir Salnikov, Moskva olümpiamängude kuld.
Venemaa meedia on ühisel seisukohal – kui Tšikunjova saanuks osaleda Pariisi olümpial, naasnuks ta koju kaks kulda kaelas. Seega röövisid temalt medalid lääne imperialistid, kes ei lubanud starti Venemaa sportlasi, kuigi riik peab kaitsesõda fašistliku Ukraina vastu.
Et kõik oleks õiglane, kandis Venemaa spordikomitee Tšikunjova pangaarvele neli miljonit rubla ehk 43 000 eurot, nagu on riiklikult ette nähtud kahe olümpiavõidu eest.
Niisiis on Pariisi olümpia kummalgi naiste rinnuliujumise distantsil kaks kullavõitjat, üks rahvusvaheliseks, teine Venemaal sisemiseks kasutamiseks.
***
Nagu põdrad autotulede valguses. Soome valmistub katastroofiks – kas tõesti jäädakse esmakordselt olümpiamedalita?
Soome staarajakirjanik kirjeldab omade esinemist Pariisi olümpial kui põtrade käitumist autotulede valgel.
Kõik Soome väljaanded on andnud hoiatuse – kohe on meie kuulsusrikas sport täiega sealsamuses. Et umbes sama, kui meie ilmaguru Kairo Kiitsak soovitab autod mäele viia (sest hakkab uputama) või katused madratsitega katta (sest hakkavad sadama kanamunasuurused raheterad).
Alustuseks kirjeldavad meie põhjanaabrid ajalugu ehk kust tullakse: sada aastat tagasi Pariisis oli Soome 14 kulla, 13 hõbeda ja 10 pronksiga medalitabeli teine Prantsusmaa järel. Ja kokku on olümpiatelt võidetud 480 medalit. Aga nüüd ootab esimest korda ajaloos nulliring.
Järgmiseks võrreldakse Soomet teiste põhjamaadega ja nutetakse silmad peast – Norra ja Rootsi nopivad medaleid kui kultuurmustikaid, aga soomlased, näe, on õnnelikud kui pronksigi saavad. Eestiga millegipärast end joonele ei panda, ju oleks piinlik, sest Rios jäime viiki – mõlemal kesine pronks – kuid Tokyos panime pika puuga: kuld ja pronks Soome kahe pronksi vastu.
Vahelepõikeks... Soome meedia tunnistas, et Rios jäid nad ellu tänu kohtuniku lahkusele. Ainus pronks saadi siis, kui naistepoksi veerandfinaalis leidis kaks arbiitrit, et Mira Potkonen on vastasest parem, kaks, et kehvem, aga viienda skoor oli viigis, kuid õhkõrna paremusega soomlannale.
Perkele ja perkele
Soome spordiajakirjanikele ja fännidele peab südamest kaasa tundma, sest Pariisis on läinud kõik nii puu taha, kui võimalik. Kes ei saa vigastada enne võistlust, saab viimast soojenduskatset tehes. Latti pole keegi ületanud, kuid selle alt end läbi kaevanud küll. Lootus oli naispurjetajatel, nad võitsid sõidu ja tõusid medalimängu, kuid paraku dikvalifitseeriti ja mäng sai läbi. Kogu riik hoidis laupäeva õhtul pöidlaid peos, et äkki Pihla Kaivo-oja paneb türklannale veerandfinaalis ära, et saaks pronksigi. Lootusetu, üritus, kui vastas on valitsev Euroopa meister ehk siis 0:5.
„Mis aga juhtub siis, kui Kaiva-oja viies koht jääbki Soome paremaks,“ tahtis Helsinkin Sanomate legendaarne ajakirjanik Pekka Holopainen teada. „Nii võibki minna, sest soomlased on üksteise järel esinenud Pariisis kui põdrad autotulede valguses.“
Kogu meedia tõdeb, et reaalseid medalikandidaate alles enam pole, aga ehk leidub üllataja? Purjeklassi Nacra 17 duo püsib kolmandal kohal, kuid sõidetud on vaid kolm sõitu, kaks naisvasaraheitjat pääses finaali, odaviskaja alles stardib, nagu kaks maadlejat ja rulatüdruk...
Ent kui Soome peaks tõesti jääma medalita, nõutakse kogu kohaliku olümpiakomitee vallandamist alates presidendist lõpetades koristajaga ja samaga uut algust.
Eestil seevastu probleeme pole, mahlamütside ehk medalita riikide turniiril püsime kindlalt Soomest eespool tänu Nelli Differti neljandale kohale ja kõik on rahul ning õnnelikud.
***
Kas Ermil oli medal võtta? Ehk kuidas üks ala unistuse purustab
Teinuks Johannes Erm Pariisi olümpia kümnevõistluse teivashüppes oma ära, võidelnuks ta medali eest. Nüüd ähvardavad teda õudusunenäod.
Hiljuti sai kolleegidega vaieldud, et millal on sportlasel medal võtta – see on kandikul, siruta vaid käsi. Vaidlus jäi viiki, arvamused lahknesid.
Siit küsimus, kas kümnevõistlejal Johannes Erimil oli Pariisis medal teivashüppega laual? Nagu öeldakse, et ühe alaga võita ei saa, küll aga kaotada ja nii ta läks.
Erm sai üle vaid 4.60-st ehk tema jaoks naljakõrgusest. 4.80 tuli kolmel korral alla – mees kerkis pilve piirile, aga kolistas maandudes latti. Nii kolm korda. Jah, suured rivaalid ebaõnnestusid teivashüppes samuti, aga mis meil neist?
Oleks Erm oma enam-vähem ära teinud ehk alistanud 5.00, oleks ta virtuaalses seisus paarkümmend punkti pronksist ja hõbedast maas, aga nüüd venis kaotus 150 punktini. Ent hüpanuks Erm 5.30 ehk sama hästi kui Janek Õiglane – isiklikku kümnevõistluse marki tulnuks parandada vaid 10 cm, Õiglane parandas 20 cm – olnuks tal medal üsna kindel ja kuld võimalik.
Kõrvalt on hea rääkida, aga teisalt ei pea kiibitsejad medali kaotusega elama. Paari kuu pärast on meil juhtunu meelest läinud, sest uued sündmused valguvad peale. Ent sportlane...
Pariisi olümpia avapäeval jäi Nelli Differt pronksimatšis alla ungarlanna Eszter Muharile, kes tegi lisaajal otsustava torke. Neli päeva hiljem rääkis ta Delfile, et kaotus närib teda. „Loomulikult elan uuesti neid emotsioone läbi. Melus olles ei tule valu meelde, aga õhtul enne magamaminekut silmi kinni pannes näen endiselt, kuidas oleksin võinud teha viimase torke. Kaotus kripeldab ikka veel tohutult. Ma ei taha sellele mõelda, sest minevikku ei saa muuta, aga ikkagi tuleb mõte, et kuidas oleks võinud torgata. Luhtunud unistus medalist teeb kurvaks. See on elu.“
Ja kõik see jääb kummitama ka Ermi – kerkid lati kohale, aga... Tippsport on karm.
P.S. Annaks taevas, et see postitus on eksitav ja Erm veab veel end medalile.
***
4 põhjust, miks Pariisi olümpia on ajaloo halvim. Miks peab olema sugude võrdsus, kui võrdust pole, tõstma esile seksuaalsust ja kahjustama loodust?
Tänapäeva maailm on kohati arusaamatu, sest tõstab esile seda, mis viib meid hukatusse.
Noor kolleeg avaldas Delfis suurepärase artikli „4 põhjust, miks Pariisi olümpia on ajaloo parim: LGBTQ ja keskkonnahoid kuulutavad tulevikku“. Lugu on suurepärane seetõttu, et peegeldab noore põlvkonna elukogematust ja arusaamu, mida kujundab tik-toki kiirmeedia. Pole süüvimist, läbimõtlemist ega taustainfot. Kõiki neid punkte võiks kirjeldada hoopis vastupidi: 4 põhjust, miks Pariisi olümpia on ajaloo halvim. Kurb on aga see, et eksiteele viidud tik-tok noored hakkavad kujundama meie tulevikku.
Siinkohal vastaks noorele kolleegile punktide kaupa ja eks lugeja otsustab, mis on õige.
Naisi on meestega võrdselt
Pariisi olümpial on esmakordselt võrdsus majas, atleetidest on pooled mehed, pooled naised. Ent kas see on õige ja õiglane? Mõnes järgmises postituses peatuks sel teemal pikemalt, seega siinkohal lühidalt.
Miks peab olümpial mehi ja naisi võrdselt, kui õrnem sugu harrastab sporti põhjusel või teisel oluliselt vähem? Et siis ajame numbrid vägisi paika?
Paljudel spordialadel – tennis, ujumine kergejõustik, riistvõimlemine jne... – on võrdsus tõesti olemas ning 50:50 süsteem igati õiglane. Aga... Üks paremaid näiteid on jalgratta maantee grupisõit, kus ebaõiglus ehk meestevastane vägivald kõikjalt välja pritsib.
Kolm aastat tagasi Tokyo olümpial startis maantee grupisõidule 128 meest ja 67 naist (lõpetajaid oli vastaval 95 ja 48). Pariisis on asi võrdne, või õigemini naiste kasuks 93:90. Miks? Sest numbrid tuli paika ajada. Kas maailmas on üleüldse 93 naisratturit, kes suudaks olümpiadistantsi läbida? Vahet pole, tähtis on tasakaal ehk siis kärbime mehi (mitmed, kes võinuks medalijagamisel kaasa rääkida, vaatavad olümpiat telerist) ja lisame naisi.
Naisi millegipärast ei paelu maanteesõit samavõrd kui mehi ja me ei saa õrnemat sugu piitsaga sadulasse ajada. Tänavustel Eesti meistrivõistlustel osales 44 mees- ja 16 naisratturit ning nõnda on igal pool maailmas. Ehk siis maanteed sõidab 66% mehi ja 33% naisi, kui jämedalt arvutada. Seega miks peaks olema olümpial suhe 50:50?
Kui sugudevaheline tasakaal on sedavõrd tähtis, nagu noor kolleeg arvab – „Selline areng väga positiivne ning tore on näha, et naised pääsevad spordis üha enam esile ja ühtlasi tunnevad ennast piisavalt mugavalt, et kaasa teha valdkonnas, milles on ajaloos suuresti domineerinud mehed.“ – siis laiendame seda kõigis valdkondades siinsamas Eestis. Kui meil on kaks õrnemast soost teerullijuhti, kuid mehi 20, siis vallandame neist 18, et oleks võrdne. Ja teeme sama ka õpetajatega – naispedagooge tohib olla sama palju kui mehi. On see mõistlik? Edumeelne? Jätkusuutlik?
Seksuaalvähemuste esiletõstmine
Esiteks, miks peaks seksuaalsuse järgi kedagi esile tõstma? Aga teiseks... Mis on Eesti ja Euroopa ja ehk ka kogu maailma suurim probleem? Jätkusuutlikus. Vähene sündimus. Halvima stsenaariumi järgi on eestlased kui rahvus saja aasta pärast välja surnud. Ja kuidas seksuaalvähemused asja parandavad?
Äkki peaks esile tõstma sportlasi, kes on loonud pere? Naisi, kes on sünnitanud ja suurde sporti naasnud? Ning mehi, kes suudavad sport tehes kasvatada kahte-kolme-nelja last? Kas mitte nemad ei peaks olema prožektorite valguses?
Rohelisem kui kunagi varem
Tõsi, Pariisi olümpia on rohelisem kui iial. Aga näiliselt. Rohepesu töötab ning toob keskkonnale ja loodusele märgatavat kahju.
1. Kui paljudel mängudel – Sidney, Ateena, London, Peking – rajati olümpiapark, kus toimus suurem osa võistlustest ning olümpiaküla asus sealsamas lähedal, siis võisid sportlased tõesti piltlikult öeldes tõuksidega starti saabuda. Pariisis on võistluspaigad pillutud üle hiigelsuure linna, kuhu sõidab buss kümneid minuteid, paisates õhu saastet. Kliimasõbralik? Kahtlemata mitte.
2. Olümpiakülas otsustati loobuda konditsioneeridest, et olla loodussõbralikum. Tulemus: selleks, et elada inimlikes tingimustes, võtsid olümpiakoondised kaasa oma kliimaseadmed, ja kümnete kaupa. Esmalt tuli need osta ja hiljem prügimäele saata, sest kellel neid enam vaja on? Teiseks oli vaja konditsioneere transportida, paisates õhtu saastet ja neid sisse lülitades tarbida liigset elektrienergiat. Kliimasõbralik? Kahtlemata mitte.
3. Voodid ja madratsid on olümpiakülas valmistatud papist ja kes teab millest ehk taaskasutavast materjalist. Et hurraa! Sugugi mitte, sest meditsiiniteadlaste sõnul tekitavad jäigad magamispinnad sportlastele vaegusi ja vigastusi, mille ravimiseks läheb arstidel ja füsioterapeutidel tunde tööd. Inimsõbralik? Kahtlemata mitte.
4. Olümpiaküla kokad otsustasid olla kliimasõbralikud ning pakkuda võimalikult palju taimset toitu. Kord polnud saada kana, siis muna, siis liha. Sportlased olid hädas ning nende kokkuvõttev sõnum kõlas: ma kulutan päevas 5000-6000 kalorit ja pean selle tagasi sööma, aga liha pole, on vaid kapsas.
Tulemus: paljud koondised võtsid kaasa oma kokad ja toiduained, et atleedid saaksid seda, mida neil vaja. Kõigeks selleks kulus hulk energiat ja tekkis saastet – olümpiaküla köögid huugavad nagu ikka, kuid nüüd kulutatakse kas koondise köökides energiat. Kliimasõbralik? Kahtlemata mitte.
5. Võttes eelnevaid punkte kokku, otsustasid paljud koondised olümpiakülast välja kolida ja hotellidesse majutuda. Nii tegid ka näiteks Eesti laskurid. Ehk siis olümpiakülas seisavad ruumid tühja, kuid hotellides põleb energiat. Kliimasõbralik? Kahtlemata mitte.
Seine’i jõgi lõpuks puhtaks?
Õnneks on noor kolleeg lisanud selle punkti lõppu küsimärgi. Ju ta on viibinud jõe ääres ja hoomanud, et sel on kummaline omadus voolata. Siit küsimus: kuidas on võimalik saada puhtaks jõe mõnekilomeetrilist lõiku, kui ülalt räppa aina peale tuleb? Kas poleks olnud targem 1,4 miljardit eurot, mis Seine’i „puhastamisele“ kululus, suunata näiteks kodutute pariislaste abistamiseks?
Lõpetuseks...
Noor kolleeg hõikab finaaliks: „Saab väita, et kohad, mis on palju kriitikat saanud, on parim osa olümpiast. LGBTQ ja keskkonnahoid kuuluvad tulevikku!“
Nojah... Kui keskkonnahoid ei tooks sedavõrd palju kahju kui Pariisi olümpial ja LGBTQ taastoodaks inimkonda, oleks kõik õige.
***
Olümpial on naistepeks lubatud? MM-il meheks tunnistatu tagus itaallanna veriseks ja too andis 46 sekundiga alla. Maailm on raevus
Poksimine, kui mees tümitab naist, võib olla eluohtlik. ROK-i arvates on kõik korras.
Kui alžeerlanna Imane Khelifi ja itaallanna Angela Carini poksimatšist oli möödunud 46 sekundit, tõstis viimane käed ja hõikas kohtunikule: „Ei, ei ei!“ ehk andis alla. Carini vajus põlvili, nina verine, ja puhkes nutma.
„Ma olen hingelt võitleja, kuid mõistus käskis alistuda,“ selgitas Carini pärast matši. „Olen poksinud maailma parimatega ja teinud sparringut meestega, kuid mitte iial pole mind nii kõvasti löödud. Ma ei suutnud pärast tabamusi enam hingata.“
Minu unistused on purustatud ja see oli ROK-i tahe.
Carini pole suvaline tüdruk tänavalt, vaid tal on ette näidata nii MM-i kui EM-i hõbe, kuid Pariisis sai ta aru, et tervis on ohus. Vastasega ta kätt ei surunud. „Minu unistused on purustatud ja see oli ROK-i tahe,“ sõnas Carini.
Mees või naine?
Ühes eelmises blogipostituses sai kirjutatud kahest naispoksijast, kes tunnistati mullusel MM-il testide põhjal meheks ja kõrvaldati võistlustelt. Pariisis on nad kohal, sest poksiturniiri korraldava Rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) reeglid erinevad poksiliidu (IBA) omadest.
Nii Khelifil (-66 kg) kui Taiwani poksija (-57 kg) Lin Yu-Tingil on meestele omane XY kromosoomide kombinatsioon. Lisaks ei vastanud Khelifi testosteroonitase reeglitele ehk oli naise kohta liiga kõrge ning ka Yu-Ting põrus biokeemilises analüüsis. ROK leidis aga, et kui nende passis on kirjas naine, siis on nad naised.
Carini valus allajäämine pani sotsiaalmeedia möllama. Sõna võtsid ka kuulsused.
Harry Potteri sarja looja K.J. Rowlings säutsus X-is: „Mehe naeratus, kes teab, et teda kaitseb naistevihkajatest spordiorganisatsioon; kes naudib naise ahastust, kellele ta just rusikaga näkku lõi ja eluunistuse purustas.“
Riley Gaines, kellest sai võitleja naiste õiguste eest spordis pärast seda, kui mehena sündinud ujuja Lia Thomas ta pika puuga USA ülikoolide meistrivõistlustel alistas: „Pärast 46 sekundit ja paari mehe tabamust näkku kaotas Carini võitluse. Kutsuge mind hulluks, aga naised ei taha meesterahva käest rusikaga näkku saada, kui maailm vaatab ja aplodeerib. See oli õigustatud meeste vägivald naiste vastu.“
Kutsuge mind hulluks, aga naised ei taha meesterahva käest rusikaga näkku saada, kui maailm vaatab ja aplodeerib.
Itaalia peaminister Giorgia Meloni: „Arvan, et meeste geneetiliste omadustega sportlasi ei tohiks naiste võistlustele lubada. Minu vaatenurgast ei olnud see tasavägine võitlus.“
Miljardär Elon Musk: „Mehed ei peaks kuuluma naiste sporti.“
ROK jäi kõigele vaatamata jäigalt oma seisukohale ja süüdistas hoopis poksiliitu, et „naised“ MM-ilt kõrvaldati. „Nagu ka varasematel olümpiamängudel, määratakse sportlaste sugu passi alusel,“ oli kirjas ROKI ametlikus avalduses. „Oleme näinud eksitavaid sõnumeid kahe naissportlase kohta, kes võistlevad Pariisi olümpiamängudel. Nad on juba aastaid võistelnud rahvusvahelistel poksivõistlustel naiste arvestuses. Praegune agressioon nende kahe sportlase vastu põhineb täielikult IBA meelevaldsel otsusel, mis võeti vastu ilma tõsiste uuringutega.“
Niisiis on meeskromosoomide ja kõrgema testosteroonitasemega isikud ROK-i silmis naised. Mis edasi?
***
Kui hüsteerilised ujumisreporterid välja arvata, on Kanal 2 ülekanded Pariisist enam-vähem
Eesti olümpiakommentaarides on pärle, kuid ka asjatundmatute pioneerijuhtide karjatusi.
Kui pole 26 aastat olümpiamänge telerist ja eestimaiste kommentaaridega vaadanud, siis ei oska justkui midagi oodata. Et on, nagu on, ugrimaine. Tegelikult pole väga hull, on nii mõndagi aplausiväärt, aga tekib ka küsimusi. Õnneks lahendab lõpuks kõik probleemid Go3 kanali olümpiaprogramm, kust saab pildi igast võistluspaigast.
Õigupoolest saab Go3 kanal üsnagi palju tuld ja seda alljärgnevatel põhjusel.
* Purjetamisvõistluste esimesel päeval näitas Kanal 2 millegipärast tuulevaikuses ulpivaid seilajaid ja multifilme. Miks? Olümpia oli samal ajal täis ägedaid võistlusi. Miks ei lastud neist ainsatki eetrisse? Kommentaatorit polnud? No taeva pärast, laske siis niisama, vaid taustaheliga. Igal juhul parem kui multikad. Tegelikult avaneb siin just erakanalite ja ETV vahel erinevus. Tarmo Tiisler ja mõni teine temasugune proff suudaksid kommenteerida normaalsel tasemel kõiki olümpiaalasid, aga amatöörid mitte.
Purjetamisvõistluste esimesel päeval näitas Kanal 2 millegipärast tuulevaikuses ulpivaid seilajaid ja multifilme. Miks?
* Hing ihkas näha meeste riistvõimlemise mitmevõistluse finaali, aga paraku näidati samal ajal miskit uudistesaadet. On meil olümpia või mitte? Õnneks Go3 päästis.
* Olümpia on pungil kõiksugust ägedat: lauatennis, vibulaskmine, laskmine, vehklemine... No mida iganes. Miks ei näidata publikule kõigi nende finaale ega medalimatše, vaid keskendutakse miskile pallimängu alagrupilahingule, mille tulemus pole lõppkokkuvõttes oluline? Võiks ju teha lülitusi näiteks vehklemisele, kui on käsil kullamatši viimane periood, või laskmise viimasele vaatusele või vibulaskmise finaalile või lauatennise Rootsi poisikese viimasele kahele geimile, kus ta alistab hiinlase, maailma esinumbri. Just see on äge, mitte suvalise võrkpallimatši esimene geim. Pange ekraanile kas või topeltpilt, kui keegi ihkab fantastilise lauatennise asemel nautida võrkpalli. Õnneks Go3 päästab.
Nüüd kommentaatoritest. Kuna suuresti on oldud Go3 režiimil, siis pole kogemusi palju. Olümpiastuudiost ei tea näiteks midagi, sest miks jälgida mittevõistlemist, kui on võistlemist, aga...
Elagu sportvõimlemise höörid!
Kohati tuleb aplodeerida. Riistvõimlemise kommentaarid on äärmiselt asjatundlikud ja toovad meelde kunagised peda päevad, kui sai kangil hööre teha ja rõngastel välja mõelda element Andrianovi poolrist. Vaataja saab kenasti aimu, milline element sooritati ja kui puhtalt, miks võeti pool punkti või punkt maha ja miks need, kes poole võistluse peal juhivad, lõpuks ei võida. Aplaus.
Sulgpallgi oli suurepärane. Kaks asjatundjat ei paisanud välja asjatuid emotsioone – et jou, Eesti rahvas, suuname nüüd kogu energia Kristin Kuubale –, vaid kommenteerisid toimuvat realistlikult, tuues välja kõik, miks meite oma vastasele alla jäi ja maailma tippudest maas on. Pilt sai täpne ja selge.
Aga siis, kui Kuuba matš läbi, hüppas ei tea kust ekraanile püstolreporter ning hakkas kirjeldama lõppenud mängu kui suurepärast lahingut. Oot... Millist mängu ta silmas pidas? Ega ometi Kuuba matši indialanna P. V. Sindhuga, mis lõppes 5:21, 10:21? Kus seal võitlus oli? Kes pidas lahingut kellega?
Judo. Aus kommentaar, meie mees Klen-Kristofer Kaljulaid sai võidetud matšis kiita, aga jaapanlase vastu kiiresti kaotatud matšis mitte just laita, kuid tõdeti, et tase pole see. Ja siis kargab välja püstolreporter ning tänab heade elamuste eest. Tänab keda? Jaapanlast? Mis meil temast? Elamused, kui oma poole minutiga tappa saab, ei olnud head.
Võis siis vehklemine. Nelli Differt oli igati tubli, jõudis pronksimatši, kuid kaotas otsustavale torkele. Ja siis hakkasid kommentaatorid hõiskama, et neljas koht pole mingil juhul jama, vaid tulemus on ülivinge. Kui Differt telekaamerate ette astus, andist ta teada oma arvamuse: „Neljas koht on jama!“ Keda siis uskuda, kommentaatoreid või sportlast?
Ja lõpetuseks...
Sai jalutatud toimetuses ringi ning kolm inimest, keda on raske pidada spordifännideks, tulid küsima, mida arvata Kanal 2 olümpiakommentaaridest. Ala, mida taheti lahata, oli kõigil üks: ujumine.
Aktiivsed pioneerijuhid
Keegi ei saanud aru, miks hõiskavad kommentaatorid kui kunagised aktiivsed pioneerijuhid, ja tühja. Et plaksutagem nüüd käsi ja suunakem kogu energia meie omadele...
Tegelikult oligi asi hüsteeriline ja vinklist väljas. Kui Eneli Jefimova finaalis seitsmendaks jäi, kostis kommentaatoritelt vähemalt kümme korda hinnang: „Super!“ Mis oli super? Aeg? Koht, kui mindi medalit võitma? Jefimova ise oli pisut pettunud. Jah, finaali jõudmine oli super, aga mitte finaal ise.
Telekommentaatoritelt ootab vaataja eelkõige pädevust ja ausust. Ehk siis juttu, nagu asjad on, mitte hüsteerilist ülevoolavust.
Kregor Zirgi finaali – samuti seitsmes koht – kirjeldati kui mitte lihtsalt fenomenaalset, vaid superfenomenaalset. Miks? Zirk oli fenomenaalne poolfinaalis, kui ületas isikliku ja Eesti rekordi 1,24 sekundiga, aga mitte finaalis. Seal oli ta igati tubli. Õnneks ei pea Kanal 2 nelja aasta pärast Los Angeleses ujumist kommenteerima, sest mis juhtuks, kui Zirk võidaks medali – ja miks ka mitte. Seitsmes koht oli superfenomenaalne, mis oleks näiteks hõbe? Hüper-super-mega...?
Telekommentaatoritelt ootab vaataja eelkõige pädevust ja ausust. Ehk siis juttu, nagu asjad on, mitte hüsteerilist ülevoolavust, mis jätab narri mulje ja toob kahju kõigile. Kui külvame sportlased üle kiitustega seitsmendate kohtade eest... Siinkohal tahaks loota, et meie atleedid ei hakka õhus hõljuma ega arvama, et nad on juba superfenomenaalsed, vaid keskenduvad tööle, sest fenomenaalsus, paraku, väljendub medalites.
***
Mis toimub? Poksi MM-il tunnistati kaks naist meesteks. Olümpial on nad taas naised. Miks? Sest passis on nii märgitud
Tähtis pole see, et sul on mehe kromosoomid. Kui passis on kirjas, et sa oled naine, siis oled naine.
Maailm on läinud sedavõrd segaseks, et hoolimata teaduse, bioloogia ja meditsiini arengust ei suudeta enam tuvastada, kas tegu on naise või mehega. Kui Schrödingeri kass võis olla korraga nii elus kui ka surnud, siis nii on ka inimesega – ta võib olla nii mees kui ka naine.
Mullusel poksi MM-il jõudis alžeerlanna Imane Khelif kuni 66-kiloste naiste seas finaali ja Taiwani sportlane (kuni 57 kg) Lin Yu-Ting võitis pronksi, kuid mõlemad diskvalifitseeriti. Põhjus: analüüsides tuvastati, et nad on mehed. Naistel on teatavasti XX-kromosoomid, meestel aga XY. Ja just XY-kombinatsioon leitigi nii Khelifi kui ka Yu-Tingi DNA-st ehk siis rahvusvahelisele poksiliidule IBA-le oli asi selge – tegu on meestega. Lisaks ei vastanud Khelifi testosteroonitase reeglitele ehk oli naise kohta liiga kõrge ning ka Yu-Ting põrus biokeemilises analüüsis.
Kui Schrödingeri kass võis olla korraga nii elus kui ka surnud, siis nii on ka inimesega – ta võib olla nii mees kui ka naine.
Aga nüüd... Pariisi olümpiamängudel on Khelif ja Yu-Ting kenasti poksiringis ja õrnema soo esindajatena. Ehk siis aasta tagasi olid nad mehed, nüüd on ühtäkki naised.
Põhjus peitub selles, et rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK) ja IBA on teineteisega vaenujalal ning Pariisis ei korralda võistlusi alaliit nagu tavaks, vaid ROK-i loodud Boxing Unit. Ning IBA ja ROK-i reeglid sugude määratlemisel on erinevad.
Kummalisel kombel on Pariisi olümpiamängude infolehel kenasti kirjas, et Khelif ja Yu-Ting kõrvaldati poksi MM-ilt, kuna ei läbinud sootesti, aga ometi...
Pikas ja lohisevas selgituses teatas ROK, et Boxing Unit kasutas oma reegleid välja töötades lähtealuseks Tokyo 2020 poksireegleid, et minimeerida mõju sportlaste ettevalmistusele ja tagada järjepidevus ja muu säärane blä-blä, millest tavainimene aru ei saa.
Seevastu ROK-i legendaarne pressiesindaja Mark Adams, kes suudab rääkida musta nii valgeks, siniseks, kollaseks kui ka roosaks, võttis asja lihtsalt ja löövalt kokku: „Kõik, kes võistlevad Pariisis naiste kategoorias, vastavad sookriteeriumidele. Nende passis on märgitud, et nad on naised, ja nii see on – nad on naised.“
Varem oli soo tuvastamine komplitseeritum. Naised pidid enne võistlusi ilmuma komisjoni ette ja püksid alla laskma. Kui miskit rippus, tuli jääda võistlustelt kõrvale.
Ehk siis ROK-i jaoks on asi lihtne ja selge – löö lahti pass ja vaata, mis seal kirjas. Varem, nii paar kümnendit tagasi, oli soo tuvastamine komplitseeritum. Naised pidid enne võistlusi ilmuma komisjoni ette ja püksid alla laskma. Kui miskit rippus, tuli jääda võistlustelt kõrvale. See süsteem kaotati, sest oli naistele häiriv. Nüüdsed reeglid häirivad pole – mees võib panna passi kirja, et on naine, ja voilà!
Arstid räägivad küll, et kui naised lähevad poksiringis kokku meestega, on see eluohtlik, sest maskuliinsetes löökides on 180% rohkem jõudu kui feminiinsetes, ent ROK-i elud ei huvita, tähtis on märge passis.
Lõpetuseks... Mehhiko poksija Brianda Tamara kirjeldas Khelifiga peetud matši nõnda: „Jumal tänatud, et sel päeval eluga ringist välja sain, ja on hea, et lõpuks aru saadi, et minu vastane on mees.“
Aga ei saadud. Mehed Khelif ja Yu-Ting asuvad naistega poksima Pariisi olümpial neljapäeval.
***
Pariisi olümpiavõitja finišeeris stardipaigast 1237 kilomeetrit eemal ja teisi kummalisi fakte 1900. aasta mängudest
Olümpiamängude traditsioon võinuks otsa saada 1900. aastal, mil spordivõistlused täitsid tsirkuse rolli.
Spordiajaloolased on ühisel seisukohal: nüüdisaegsed olümpiamängud, mis algasid 1896. aastal Ateenas, saanuks peaaegu oma otsa Pariisis 1900. aastal. Nimelt ei suutnud üleilmsele spordipeole alusepanija parun Pierre de Coubertin enamat, kui pookida mängud Prantsuasmaa pealinnas toimunud maailmanäituse kõrvalprogrammiks. Et külastajad saaksid tõsise asja ehk tehnikasaavutuste nautimise ja muu säärase kõrval ka pisut tsirkust. Ja miks palgata kloune, karutaltsutajaid, tuleneelajaid ja akrobaate, kui kehakultuurlased rahva meelt lahutavad.
Kuna kõigile maailmanäituse külalistele taheti pakkuda midagi, venitati olümpiaprogramm ülipikaks – avamine toimus 14. mail ja viimase võistluse finiš oli 28. oktoobril. 997 osalenud atleedist olid 75% prantslased, kes võitsid ka enamiku medaleid. Coubertin tunnistas hiljem, et oli äärmiselt üllatunud, kui olümpiamängud pärast Pariisi komejanti jätkusid.
Pariisi olümpia kiskus tõesti kohati koomiliseks ja absurdseks, seega siinkohal näputäis toonaseid sündmusi, mida tänavustel mängudel ei kohta.
Parun Pierre de Coubertin tunnistas hiljem, et oli äärmiselt üllatunud, kui olümpiamängud pärast Pariisi komejanti jätkusid.
* Üks võistlusaladest oli õhupallisõit. Võisteldi maandumise täpsuses, lennu kõrguses (kulla sai 8417 meetrini kerkinud atleet) ja pikkuses. Olümpiatšempion Henry de La Vaulx maandus Pariisist 1237 km kaugusel nüüdsel Ukraina, toonasel Venemaa alal, kus ta pandi ööpäevaks soolaputkasse, sest tema passist puudus märge piiriületuse kohta. Sportlased pidid ise vaatama, kuidas tagasi saavad.
* Köieveo finaali eel jäi üks Taani ja Šveitsi ühistiimi sportlane haigeks, sestap leiti jämedam taani ajakirjanik, kes tõbise koha täitis ja eneselegi ootamatult olümpiavõitjaks tuli.
* Hollandi kahepaat arvas enne finaali, et nende roolimees kaalub liiga palju, ja nad tõmbasid endaga publiku seast kaasa kõhetu Prantsuse poisi ning sõudsid kullale. Olümpiavõitjast roolimehe nime ei teata tänini.
* Austraalia sprinter Stan Rowley kirjeldas 1900. aasta olümpiat kui ehedat huumorit, olles selle parim näide, sest võitis medalid kahele riigile. 60 meetri jooksus pronksile tulnud Rowley tõttas appi Suurbritannia 5000 meetri maastikujooksu meeskonnale. Määravaks said kohapunktid. Kuna kaks britti lõpetasid esimese ja teisena, pidi Rowley vaid finišisse jõudma, seega ta lõpetas jooksmise ning hakkas jalutama. Kohtunikud tüdinesid ootamisest ning määrasid Rowleyle viimase koha, mis tõi kaasa olümpiavõidu.
* Mitu sportlast said alles hiljem teada, et nad krooniti olümpiavõitjaks, golfis esikoha teeninud Margaret Abbott suisa suri seda teadmata. Abbott ja tema ema Mary nägid kuulutust, et Pariisi lähistel korraldatakse naistele golfiturniir „Prix de la ville de Compiegne“, ning nad otsustasid osaleda. Margaret Abbot võitis, talle ulatati auhinnaks portselanist vaas, tema ema oli viies. Ajaloolased tuvastasid alles 1972. aastal, et naiste golf oli Pariisis ametlik olümpiaala, kuid Abbott lahkus meie seast 1955. aastal ega teadnuki, et on USA esimene õrnemast soost olümpiatšempion.
* 400 m tõkkejooksus asusid võistlejate teel takistuseks üheksameetrised üle raja asetatud telefonipostid ja lõpusirgel oli veetakistus.
* Jahilaskmises tuli tabada õhku visatud elusaid tuvisid. Võisteldi kahel alal – ühel tuli maksta 20, teisel 200 fraki stardimaksu. Odavama ala võitja tappis 22, kallima ala tšempion 21 lindu.
* Ujumisvõistlused toimusid Seine’i jõel ning kavas oli takistusujumine, kus sportlastel tuli ronida üle paatide ja sukelduda nende alt läbi.
* Ratsutamises olid kavas pikkushüpped. Itaallasel Gian Giorgio Trissinost oleks peaaegu saanud ainus atleet, kes võitnud ühtedel võistlustel kaks medalit. Ühe hobusega tuli ta kullale, teisega sai neljanda koha.
* Vehklemise floretis ei selgunud edasipääsejad mitte võitude, vaid stiili järgi. Nii jäid medalimatšidest eemale vehklejad, kes polnud kaotanud ainsatki matši.
* Meeste tennise üksikmängu poolfinaalis andis neljakordne Wimbledoni võitja Reginald Doherty loobumisvõidu vennale, viiekordsele Wimbledoni tšempionile Laurence’ile, sest nad olla kokku leppinud, et pisiturniiridel omavahel ei mängi. Küll aga triumfeerisid vennad paarismängus.
* Peale tänapäevaste olümpiaalade võisteldi Pariisi 1900. aasta mängudel baski pelotas, kriketis, kroketis, polos, köieveos, õngitsemises, õhupallisõidus, boccia’s, kahurilaskmises, lohelennutamises, tuletõrjespordis, vetelpäästes, sõjaväelistes harjutustes, autospordis, mootorrattasõidus, veemotos ja tuvide võistulendamises.
***
Kümme potentsiaalset olümpiamedalilisti, kellest riik pole iial kuulnud. Ehk parem üks pronks kui supelda unustusse kaduvas kullas
Eesti loeb kõikvõimalikud potentsiaalsed medalivõitjad üksipulgi üles, olgu nende võimalus kasvõi 1%, suured riigid aga...
Maarjamaa on olümpiaspordiusku ehk siis marginaalsed alad on esmatähtsad. Miks? Sest seal on meil võimalus midagi võita, olla maailma parim, olgugi et harrastajate põld pole just lai. Aga ikkagi – eestimaalsel on medal kaelas ja see on tähtis.
Islandlased on meeskonnaspordiusku. Jah, ühest küljest toob see lapsed palliplatsile, kindlustab parimatele hea äraelamise, aga lõpuks ei võida riik midagi. Islandi jalgpallikoondis pääses 2018. aastal MM-ile ja jäi pidama alagruppi, 2016. aasta EM-il jõuti veerandfinaali. Igati äge, tribüünid möllasid, kohal oli enamik riigi 300 000 riigi elanikust, aga mida lõppkokkuvõttes võideti?
Islandi jalgpallikoondis pääses 2018. aastal MM-ile ja jäi pidama alagruppi, 2016. aasta EM-il jõuti veerandfinaali, aga mida lõppkokkuvõttes võideti?
Mitu korda on Island saanud lippude lehvides riigi peaväljakul võitjate auks hõisata? Kord kindlasti, kui Pekingi olümpial käsipallimeeskond hõbeda võitis, aga edasi? Island on ajaloo jooksul olümpiamängudel teeninud kaks hõbedat ja kaks pronksi, kuid ei ühtegi kulda.
Andku igaüks hinnang: kas parem on jalgpallikoondise aastatetagune EM-i veerandfinaal, MM-ile pääsemine ja neli kahvatut olümpiamedalit või 14 olümpiakulda, 11 hõbedat ja 19 pronksi, lisaks Ott Tänaku ralli MM-tiitel ja Kristin Tattari vägiteod kettagolfis?
Aga nüüd artikli pealkirja juurde. Selle pani üks Suurbritannia ajalehti nädalapäevad enne Pariisi olümpia algust – „Kümme potentsiaalset Pariisi olümpiamedalivõitjat, kellest sa pole iial kuulnud“. Ja nii suures riigis nii ongi. Olümpiasport on kõhetu ega huvita kedagi. Mängude järel saavad kullavõitjad 15 minutit kuulsust ja siis kaovad pildilt, kui see pole nende teab mitmes olümpiatriumf ja kui neid ei lööda rüütliks, mille puhul kestab tähelepanu pisut kauem.
Pigem loota pronksi kui supelda keset kulda
Eesti luges Pariisi olümpial kokku 13 medalivõimalust, kraapis kokku viimsedki riismed ja on õnnelik, kui ükski neist, ükskõik mis värvi ketas kaelas, koju naaseb. Temast saab kangelane. Meil on Kristjan Palusalu, Erki Nool, Gerd Kanter, Jüri Jaanson, Tõnu Endrekson, Kelly Sildaru, Erika Salumäe, vennad Tõnisted, Jüri Tamm, Tammerti Sass, Allar Levandi, Kristina Šmigun-Vähi, Jaak Mae, Heiki Nabi, epeenaiskond, Katrina Lehis ja veel mitu tippsportlast. Kõigil neil on koht meie ajaloos. Ent kes mäletab 1988. aastal Suurbritannias pronksi kaela saanud sportlast?
Tee, mis tahad, aga kuidagi mõnusam on pisikese Eesti spordifännina oodata seda ühte medalit kui supelda keset kulla ja karra tulva, milles pole võimalik orienteeruda.
Kaks kümnendit tagasi Ateena olümpial sai poole kõrvaga kuulatud ühe suure riigi ajakirjanike hommikust koosolekut, kus arutati, millistele võistlustele minna. „Sinna ei tasu, üle pronksi sealt ei saa,“ kuulutas boss. Ehk siis too vaene sportlane, pronksmedal kaelas, löntsis areenilt minema ilma, et temast oleks väljagi tehtud.
Eestil seda muret pole, et medalivõitja tähelepanuta jääb, meil on igaüks, kel kõlisev kaelas, Suur Sportlane, keda kantakse kätel. Ja nii on parem ja õigem.
***
Telekommentaatori raske elu: kuulutad tõde, saad kinga, avaldad arvamust naistest, saad kinga...
Tänapäevase telerekommentaatori elu on karm. Igat sõna, mida ütled, võidakse tõlgendada isemoodi ja tulemuseks on vallandamine.
Esimene, kes Pariisi olümpialt minema löödi, oli Poola halloomees Przemysław Babiarz, kes mängude avamisel, kui oli kõlanud John Lennoni legendaarne laul „Imagine“, kuulutas: „Kahjuks on see nägemus kommunismist.“
Järgmisel päeval pidi Babiarz leidma teise töö. „Vastastikune mõistmine, sallivus, leppimine – need pole mitte ainult olümpiamängude põhiideed, vaid ka uue Poola televisiooni standardite alus ning nende teistviisi tõlgendamine pole õigustatud,“ kirjutas telekanal ajakirjaniku vallandamist põhjendades.
Meil peaks olema tore Briti sotsialism, see võiks meile sobida.
Paraku ei süüvinud Poola televisiooni juhtkond tausta, vaid tulistas puusalt. Tänapäevani vaieldakse, tõde leidmata, mida tahtis Lennon oma lauluga öelda. Pole piire, pole usku, pole riike, kõik on üks... Kommunistid mõistagi kuulutasid, et see on nende manifest, kuid Lennon ise teatas, et tegu on lauluga sotsialismi kiituseks.
Lennon on laulu kohta öelnud: „Maailmas ei ole tõelist kommunistlikku riiki, te peate mõistma, et see sotsialism, millest ma räägin, ei ole nagu tobe venelaste või hiinlaste oma. Meil peaks olema tore Briti sotsialism, see võiks meile sobida.“
Jah, me võime vaielda, kas Lennon kirjeldas „Imagine’is“ kommunismi või sotsialismi, kuid igal juhul ühte neist ja nüüd vallandada ajakirjanik seepärast, et ta pakkus välja kahest versioonist ühe... No ei tundu õige.
Seksistlik sõnum
Aga eks see peegelda tänapäevast tõejärgset ühiskonda, kus argumenteerida ei saa, vaid maailmas on paika seatud üks tõde: Lennoni laul peegeldab kõike muud kui sotsialismi ja kommunismi, öelgu ta ise, mida tahes. Aga ei peegelda ju.
Järgmiseks vallandati Eurosporti telekanali ujumiskommentaator Bob Ballard, kes oli postil olnud ligi neli kümnendit. Põhjus? Pärast naiste 4 × 100 meetri vabaujumise finaali, mille võitis Austraalia, kuulutas Ballard otse-eetris: „Noh, nüüd siis viimaks naised lõpetavad. Teate ju küll, millised nad on… Viidavad aega, meigivad end...“
Ballardi kaaskommentaator Lizzie Simmonds teatas kohe, et Ballardi sõnum oli seksistlik ja ennekuulmatu, mille peale Ballard vaid naeris. Aga mitte kaua, sest Eurosport teatas, et vallandas Ballardi päevapealt.
Kõik maailma kirikud olid avapidustustest häiritud – miks mõnitada ja alandada kristlust?
Tegelikult valitseb kaksikmoraal. Pariisi olümpiamängude avamisel esitati iroonilist kujutelma Piiblis kirjeldatud pühast söömaajast – taustaks oli kuraditosin LGBTIQA+ esindajat, esiplaanil puuviljakandikul lebav siniseks värvitud poolpaljas paks härrasmees.
Kõik maailma kirikud olid etteastest häiritud – miks mõnitada ja alandada kristlust? Avatseremoonia korraldajad vabandasid, et olid ehk pisut üle võlli läinud, kuid kedagi ei vallandatud. Samas kaotasid töö need, kes teadsid laulust „Imagine“ pisut rohkem kui tavainimesed või teatasid, et naised lähevad end meikima...
Tänapäeva telekommentaatoril on targem suu kinni hoida, siis jääb töö alles.
***
Eesti ja Pariisi olümpia on 1,5 miljardiga miinuses. Ja kui poliitik essus ujub, ei pea seda tegema teised
Pariisi olümpia kulutas 1,5 miljardit eurot, et muuta Seine’i jõgi ühes lõigus julgavabaks.
Kui Eesti otsib superstaari, kes suudaks eelarvesse leida poolteist miljardit eurot, siis Prantsusmaa ehk olümpiat korraldava riigi pealinn ei otsi, vaid kehitab õlgu – kui poolteist miljardit voolas vette, siis voolas.
Eestis tõmmatakse raha leidmiseks rahva rihmad pingule, Prantsusmaal on seevastu meie jaoks suur summa kui köömes, ei löö rahakotilt tolmugi lahti. Aga siiski, miks raha tühja pilduda?
Ühel hetkel tekkis prantslaste peas jabur mõte, et kupataks triatlonistid ja avaveeujujad Seine’i jõkke võistlema. Ühest küljest miks ka mitte, ent teisalt on Seine’is kehtinud sada aastat ujumiskeeld. Kes jõkke hüppab, saab kopsaka trahvi. Miks? Sest vesi on räpane ja haigusi tekitavaid baktereid täis, mistap pole tark Prantsusmaa tervishoiusüsteemi koormata, ujudes julkade vahel ja oodates, kuni mõni neist hambusse satub.
Niisiis tuli mängude korraldajatel idee muuta loodusseadusi ja teha üks jõeosa puhtaks. Üldiselt peaks vesi jõgedes voolama ülemjooksult suudme poole ja ülalt tulev räpp jõudma kõikjale, aga ju Seine’i puhul see ei kehti. Niisiis pandi tööle kemikaalid ja puhastusseadmed ning kulutati 1,5 miljardit eurot, et mõnekilomeetrine lõik voolavast veest ujutavaks muuta. Tulemus?
Üldiselt peaks vesi jõgedes voolama ülemjooksult suudme poole ja ülalt tulev räpp jõudma kõikjale, aga ju Seine’i puhul see ei kehti.
Reedel, kui mängud avati, tabas Pariisi paduvihm ning tänavate räpp valgus Seine’i. Seejärel tulid kontrollid ja leidsid, et vees on ülemäära kolibaktereid, neid, mis soolestikus elavad ning mida inimene ja loomad end kergendades väljutavad.
Triatlonis osalejad pidid pühapäeval saama Seine’is treenida, kuid ei saa, sest essubaktereid on liiast. Siiski olid korraldajad üsna veendunud, et 48 tunniga – naiste triatloni start on teisipäeval, meeste oma kolmapäeval – kaovad kolibakterid kuhugi ära. Ja kui siis ei kao, kaovad nad kolm ööpäeva hiljem, mil on võistlustele planeeritud varuajad. Ning lõpuks, kui julgad ikka ulbivad, muudetakse triatlon duatloniks ehk ujumine jäetakse ära ning avaveeujumine viiakse mujale.
Ometi jääb küsimus: isegi kui Seine’is õige pea ujuda saab, siis miks ei võinuks võistlusi kohe viia puhtamasse vette ja säästa 1,5 miljardit eurot? Kui Prantsusmaal on säärane summa üle, võinuks selle eest osta Ukrainale mürske või aidata tuhandeid kodutuid, kes Pariisi olümpia eel kokku korjati ja linnast välja saadeti.
Muide, Pariisi linnapea Anne Hidalgo käis kümmekond päeva tagasi Seine’is ujumas, näitamaks, et vesi on puhas. Tema jaoks ehk küll, sest kõhutõve saabudes töötab ta kodust, istudes seal, kus ikka sel puhul istutakse, ja palk jookseb. Sportlaste tervisele ja karjäärile võib aga tõbi panna tõsise põntsu. Eks see ole poliitikute arusaam asjast, ka Kaja Kallas teatas, et milleks pensionäre toetada, tema pensionil olevad vanemad ei vaja riigilt midagi.
***
Neljanda koha needus. Kaaberma kuulus lause (loe ja vaata, kuidas see sündis) elab kahjurõõmsalt edasi
Nelli Differt kinnitas, et Kaido Kaaberma 32 aastat tagasi öeldud lause on tõene: „Neljas koht on jama!“
Kui Nelli Differt pärast Pariisi epeeturniiri pronksimatši kätega peast haaras ja pisaratesse langes, lõhkes tuhandete Eesti spordifännide, aga eelkõige tema enda ja treener Helen Nelis-Naukase süda. Mis meil, põeme pisut ja elu läheb edasi, kuid Differt ja Nelis-Naukas peavad kaotusevalu elu lõpuni kandma. Olla kolmanda perioodi poole peal 12:10 ungarlanna Eszter Muhari vastu ees, aga kaotada lisaajal otsustava torkega...
Paraku nii läks, on varemgi läinud ja läheb ka tulevikus, et keegi teine tantsib rõõmutantsu, medal kaelas, kuid meie oma lahkub olümpialt, näppude vahel vaid musta pesu kott (see võrkpallur Renee Teppani tabav lause saab ilmselt sama kuulsaks kui vehkleja Kaido Kaaberma legendaarne hõige, seega tuleks kiiresti võtta patent).
See kuradi neljas koht on ikka jama, raisk!
Nii Differt kui ka Nelis-Naukas taaskuulutasid pärast võistlust seda igavikku minevat tõdemust: „Neljas koht on jama!“ Noorem põlvkond ehk ei tea, kuidas see lause sündis, seega pilk ajalukku.
Ei saa öelda, et Eesti olümplaste neljandate kohtade needus sai alguse Kaabermast. Kui vaadata tulemusi, oleme ülinapilt jäänud ilma 21 olümpiapronksist. Esimene õnnetu oli kreeka-rooma maadleja Albert Kusnets sada aastat tagasi Pariisi olümpial ja sealt see riburadapidi läks kuni Differtini välja.
Samas polnud Kaaberma ka taasiseseisvumise järel esimene, kes pronksita jäi. Selsamal päeval, 1. augustil 1992 Barcelonas lõpetas meie sõudmise kahepaat Priit Tasane ja Roman Lutoškin finaalsõidu 0,52 sekundit pronksist maas. Õhtul oli Kaaberma kord kaotada medal.
Kaotust pudelisse ei vala
Epeevehklemises oli toona teine süsteem, läbi miinusringi sai tõusta tagasi medaliheitlusse ning veheldi kolm perioodi, iga viie torkeni. Poolfinaalis kaotas Kaaberma prantslasele Éric Sreckile 0:2 ja pronksimatšis tuli talle miinusringi kaudu taas vastu Prantsuse epeevehkleja Jean-Michel Henry, kellele meie mees oli juba 2:1 tuule alla teinud. Ent seekord oli õnn Gallia mehe poolel, Kaaberma võitis küll esimese perioodi 5:2, kuid kaotas järgmised 2:5 ja 3:5 ning oligi kõik.
Kuulus lause, mis elab kauem kui mälestus mõnest olümpiapronksist, sündis Tallinna lennujaamas, kuhu Kaaberma jõudis pisut ärasätitud olekus. Telemees Marko Kaljuveer suskas talle mikrofoni nina alla ja küsis, kas ta ootas säärast vastuvõttu. „Ei oodanud, raisk. See kuradi neljas koht on ikka jama, raisk!“ vastas Kaaberma.
Kas Kaaberma oli koduteel tujuparandust pruukinud? „Tuju oli Tallinna jõudes endiselt kehv,“ tunnistas Kaaberma mõni aasta tagasi usutluses siinkirjutajale. „Kaotust pudelisse ei vala. Kui valu kaob, siis hommikuni, misjärel on enesetunne veelgi hullem. Aga jah, lennukis pakuti šampanjat...“
Patenteerinuks Kaaberma kuulsa lause ära, oleks tal, arvestades, kui tihti meedia seda kasutab, neljas pensionisammas olemas.
„No kus sa selle peale tuled, et patent võtta. Ning kes see ikka maksma hakkab,“ muigas Kaaberma. „Samas olen selle kunagise lause pärast ka tümitada saanud. Pärast Rio de Janeiro olümpiat läks mõnitamiseks, kui Eesti epeenaiskond neljandaks jäi ja ma peatreenerina ütlesin, et see on hea tulemus. Oligi. Tähtis on kontekst – mõni läheb teadlikult neljandat kohta püüdma, sest see on tema maksimum (viidates kiiruisutaja Saskia Alusalu Pyeongchangi ühisstardiga sõidule), teine jääb medalist ilma. Sportlane peab ise hindama, kas neljas koht on jama või mitte. Minul oli, epeenaiskonnal mitte.“
Tegelikult peaks Eesti vabariigi põhiseadusesse kirjutama, et neljas koht on jama, muidu võib keegi (nagu Differti matši kommentaatoritelt kuuldi) vastupidist arvata. Uskugem suuri sportlasi.
***
Miks EOK president Sõõrumaa paljukiidetud olümpiavormi ei kanna? Kas ta on vana ja kottriideusku?
Urmas Sõõrumaa kinnitas, et käiks Eesti olümpiavormis hommikust õhtuni, aga ei käi.
Kui Eesti olümplaste Pariisi vorm avalikuks sai, kõlas kriitikat paremalt ja vasakult. Et teksariided on nagu 1980ndate koolivorm, iganenud disain, suvistes oludes ebafunktsionaalne ja neis rõivis ei kõlba moepealinna minna.
Eesti olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa tegi kriitikutel kõrvad tuliseks ja tampis nad maa alla.
See, kellele kollektsioon ei meeldi, on ise kottriietega ringi käiv vanem generatsioon.
„See, kellele kollektsioon ei meeldi, on ise kottriietega ringi käiv vanem generatsioon. Need, kes rõivaesitlusele kohale viitsisid tulla, nägid ja said katsuda seda kangast, andsid ainult positiivset tagasisidet. Seal ei olnud ühtegi inimest, kes oleks öelnud, et ei meeldi. Vastupidi, see on väga praktiline ja isiklikult käiksin nendega kogu olümpiaaja ja vabal ajal ka,“ vahendab Sõõrumaa, et varasemad paraadriided on olnud pigem sellised, et käid nendega avamisel ära ja siis riputad need kuskile kappi. „Näiteks Allar Raja ja Ksenija Balta, kes reklaamides osalesid, olid keeldunud neid riideid seljast ära võtmast.“
Räägitakse, et tark juht palub teistel joonduda oma tegude, kehv aga sõnade järgi (säärased olid Nõukogude armee politrukid, kes kuulutasid kommunismi).
Veelkord... „Isiklikult käiksin nendega [Pariisi olümpiariietega] kogu olümpiaaja ja vabal ajal ka,“ kuulutas Sõõrumaa.
Ja siis pilt vehklemisvõistlustelt. Istub tema koos EOK peasekretäri Siim Suklesega ja ei mingit olümpiavormi. Ei poolesäärepükse (vanem, kottriideid eelistav põlvkond ütleb nende kohta „ trussikud“), ei praktilist teksatagi...
Kui usutav on, et EOK presidendile ei eraldatud olümpiavormi? Ja kui tõesti ei eraldatud, siis võiks ta ju avada rahakotirauad, soetada vormi ning näidata, et mees oma sõnu ei söö. Paraku...
Niisiis jääb seni, kuni Sõõrumaa ja teised EOK suured ninad olümpiavormis avalikkuse ette ei ilmu, peale kriitikute hinnang: need särgid-püksid kandmiseks ei kõlba, vaid on sunnitud olümplastele selga.
***
Miks sadas Pariisi mängude avamisel vihma, kes oli too sinine taat ja kas läänemaailm on võimeline olümpiat korraldama?
Avatseremoonia suurim apsakas oli paduvihm, aga see on demokraatliku riigi tunnus.
Pariisi olümpiamängude avatseremoonia oli iseenesest äge, vähemalt kodus tugitoolist vaadates. Need, kes pidid kohapeal paduvihma käes ligunema ja olid lõpuks kui märjad koerad, on ehk eriarvamusel.
Vahelepõikeks fakt, mida te ei pea teadma: Pariisi olümpial 1900 oli üks võistlusala puudlite pügamine – et mitmele koerale jõuab kahe tunni jooksul juuksuriteenust pakkuda. Võitis Avril Lafoule, kes pügas ära 17 puudlit. Pealtvaatajaid oli üritusel 6000.
Avapidustuste algus ja delegatsioonide paadisõit koos vahepaladega tundus veidi veniv ning Lady Gaga roosa etteaste oli justkui kesise külamuusiku tähehetk Celine Dioni võrratu lõpulaulu kõrval, aga seevastu finaal tõi kananaha ihule alates sellest, kui raudhobune mööda vett, ratsaniku turjal olümpialipp lehvimas, Eiffeli poole kappama asus. Võimas!
Samas oli piinlikke äpardusi. Ühele tüübile oli antud teha üksainus töö – kinnitada olümpialipp õigetpidi masti. Kas see aas on üleval või teine. Ja näe, ei läinud täppi. Õnneks nägid õiged inimesed ära, et asjaga on puusse pandud – nii vähemalt tundus –, ning lülitasid lipumastist õhupuhurid, mis pidid plagu lehvima panema, lihtsalt välja. Ja nii ta seal rippus.
Ja muidugi hõisata Lõuna-Korea delegatsiooni rambivalgusse saabudes välja, et tegu on Põhja-Koreaga, on omaette oskus. Kas Prantsusmaal geograafiat üleüldse õpetatakse? Eestil läks hästi, me polnud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
Eestil läks hästi, me polnud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
Küsimusi tekitas ka priske poolpaljas sinine taat, kes ühtäkki keset suurt liuda ekraanile ilmus, ümber puuviljad ja lillevanikud. Olnuks tal õun suus ning kartulid ja hapukapsad ümber, siis selge, onu kujutab seapraadi, aga nüüd? Tuleb välja, et tegu oli veini- ja viljakusjumala Dionysosega, kes oli end üsna värviliseks joonud.
Ja viimaks... Miks peaks Pariisis olümpiatule süütama kaks superstaari Teddy Riner ja Marie-José Pérec, kes mõlemad on sündinud Kariibi mere saarel Guadeloupel, mille Prantsusmaa okupeeris 1648. aastal? Ju see oli mingi sõnum prantslastele ja maailmale.
Lõpuks sadu, mis rikkus nii mõnegi tuju ja paar klaverit, sest vaevalt Steinway või mõni sarnane tippinstrument paduvihmas paremaks läheb. Eestilgi läksid asjad untsu, sest maailm ei näinud kaunist teksariidest 1980ndate koolivormi, mis meie sportlastele selga anti – paadis seisjad olid vihmakuued ülle tõmmanud. Õnneks või kahjuks? Aga mis kõige hullem: tänavalt voolab vihmavesi, haarates kaasa kogu sodi ja räpa, otse Seine’i jõkke, kus peaksid peagi alustama triatlonistid ujumisdistantsi.
Vihm on vihm, looduse vastu ei saa, öeldakse... Aga saab.
Paar päeva tagasi sai vesteldud ühe Pariisi olümpiakülas viibiva persooniga ja uuritud, kuidas asjad kulgevad. Ei kulge, vastati. Bussid liiguvad, kuidas juhtub, juhid ei tea, kuhu sõita, sööklas on kaos, järjekorrad pikad, kord pole kana, siis pole muna ja lõpuks pole üldse midagi. Lisame siia otsa avapidustuste piletite skannimise süsteemi rikke, mistõttu ei pääsenud 1500 eurot maksva pileti ostnud õigel ajal tribüünidele, ja terroriakti raudteel, mistap rongid ei liigu...
Kas keegi kujutaks ette, et Hiinas terroriseeritakse raudteed, kana saaks sööklas otsa või lipuheiskaja ei teaks, kumb aas on üleval, kumb all?
„Kas läänemaailm on üleüldse võimeline tänapäeval olümpiat korraldama?“ küsis vestluspartner. Ja õigustatult, kui meenutada näiteks Pekingi olümpiaid, kus toimis kõik täiuslikult, ainsagi probleemita. Kas keegi kujutaks ette, et Hiinas terroriseeritakse raudteed, kana saaks sööklas otsa või lipuheiskaja ei teaks, kumb aas on üleval, kumb all?
Ent mis puutub siia vihm? Väga otseselt. Valinguid oli oodata nii Moskva mängude avamisel 1980 kui Pekingis 2008. Paraku ei tulnud piiskagi, paistis päike. Miks? Sest linnade kohale kogunevaid vihmapilvi pritsiti lennukitelt hõbejodiidi ja muude kemikaalidega ning need valgusid tühjaks. Jah, eemal uputas, aga õiges kohas paistis päike. Hiinas ja Venemaal ja veel paljudes riikides on lihtne – pealik annab käsu, et sadu ei tohi olla, ja see täidetakse. Demokraatlikes riikides nii paraku ei ole – vihmatõrje pole eelarves ette nähtud, lenduritel on tunnid täis ja puhkeaeg jne... Samas elaks pigem vihmas kui Venemaal.
***
Pikk ja veniv nagu setu küla... Miks ajakirjanikud mängude avamiselt viilivad ja saadavad tulle kollanokad?
Olümpia avatseremoonia on pikk ja veniv nagu tosin setu küla ühtejutti, kuid märgatavalt tüütum kui neid pidi sõita.
Olümpiamängude avapidustus peaks ju olema äge ja saad seda jälgida otse, tribüünil, maksmata tuhandeeurose pilet eest, tuleks olla ju kaelani võis?
Mängude avapidu ongi äge, aga vaid teatud osas. Ent kui pead selle pisku eest tundide kaupa tühja istuma, pole asi seda väärt.
Ja siis algab avatseremoonia kõige õudsam osa – riikide sissemarss.
Ehk siis tuled kohale kolm tundi enne sündmuse algust ja istud ebamugaval toolil oma tagumiku kangeks enne, kui asi pihtagi hakkab. Ja siis see algab... Esmalt on kohalik triangel, mida televaatajad ei näe, laulud ja tantsud... Siis algab üleilmne kultuuriprogramm, kus esitatakse sulle ajalugu läbi lõõritamise ja keerutamise, millest muhvigi aru ei saa, sest kommentaari ei kuule. Vahele mõni tsirkusenumber, kus keegi ripub kuskil kõrgel ja nii edasi. Värve on palju, muusika kena, aga üldiselt tüütu.
Mõni hingesoojendav hetk siiski on, kui Pink Floydi siga üle staadioni lendab ning The Beatlesi laul ja Mike Oldfieldi „Tubular Bells“ kõlab või Briti kuninganna Elisabeth II koos James Bondiga lennukist välja hüppab ja staadionile maandub – seda kõike sai näha Londoni mängude avamisel, kus kultuuriruum oli meile omane. Kreeka tantsud, Brasiilia samba ja Hiina misiganes väga ei eruta.
Ja siis algab avatseremoonia kõige õudsam osa – riikide sissemarss. Tulevad ja tulevad, otsa ei saa – nagu kaks tosinat setu küla ühtejutti. Märksa ägedam on sõita mööda Setomaa teed, kestab sama kaua. Kodus teleri ääres saab vähemalt lapsi harida, maakaardi ette võtta ja kõik need riigid üles leida. Kui leiab.
Varem või hiljem muutud zombiks
Olümpialipu sissetoomine ja mastitõmbamine ning tule süütamine on tõesti meeliliigutavad, aga on vaid kübe ses pikas õhtus.
Heakene küll, vaatad selle pika tseremoonia ära, jõuad tunde ja tunde pärast kohapeale laekumist hotellituppa ja oleks sellega kõik, kuid ei ole. Järgmise päeva varahommikul pead olema bussi peal, et tööle minna. Ja kui ööund napib, oled varsti zombi. Tõsi, zombiks muutuvad ajakirjanikud nii ehk naa, teisel nädalal liiguvad autopiloodil, kuid seda hullu aega tuleks igati edasi lükata.
Nii väldivadki kogenud ajakirjanikud olümpiamängude avapidu ja on kehtestanud reegli, et seda peab kajastama olümpiakollanokk või mõni noorem kolleeg, neil rohkem energiat. Tähtis on sport, mitte tants ja trall. Mängude lõpetamisel, kui töö on tehtud, käib meedia tihemini.
***
Üle 26 aasta taas teleri ees. Teadmatus. Kuhu klikata, kust vaadata, mida vaadata...
Üle tosina olümpia taas spordi suursündmust telerist vaatav Jaan Martinson annab blogis teada, mida näeb, arvab ja tunneb.
Aeg on teinud spiraali ja taas sealmaal, et silmad tuleb liimida olümpiamängude ajal teleriekraani külge. Viimati juhtus see aastal 1998, mil Kristina Šmigun-Vähi läbis Nagano suusarajal 30 km ühe käega (rahvuslik vigastus sai alguse tema lõhutud rangluust) ning Jaak Mae ja Andrus Veerpalu andsid kuuenda ja kaheksanda kohaga märku, et midagi on tulemas. Tuligi, ehkki Veerpalu rühkis Maest ette. Ei tea, miks?
Siinkirjutaja esimesed olümpiamälestused on pärit aastast 1964, kui Ants Antson end Innsbruckis kullale uisutas. Telepildist on mälestused ähmased – no mida nelja-aasteselt oodata –, küll aga on meeles see, et väike sõrm pidi suus olema nagu isal, et ärevust leevendada, ja järgmised nädalad sai parkettpõrandal villasokkides ühest toast teise uisutatud nagu Antson, üks käsi selja taga.
Nähtud on kõik Eesti olümpiamedalid sel millenniumil peale kahe.
Kõik järgmised olümpiad sai igal võimalusel teleri ees istutud (mõni teatab, et istub teleri taha, aga sealt ei näe midagi, kontrollitud), kuni töö viis 2000. aastal Sydney olümpiale ja sealt edasi kuni Pekingini välja.
Nähtud on kõik Eesti olümpiamedalid sel millenniumil peale kahe – Rios tuli olla vehklemissaalis ja loota epeenaiskonna edu, ent samal ajal sõudis neljapaat välja pronksi. Teine nägemata medal oli Kelly Sildaru pargisõidu pronks Pekingi talimängudel. Ülesanded olid sel päeval teised ja las nooremad menetlevad ala, millest ätid suurt aru ei saa. Et miks peab suuskadel sõitma mööda käsipuid, mille eesmärk on pakkuda pensionäridele tuge libedaga trepist laskumisel, ja miks peab õhulennul suuskadest kinni hoidma – see mõttetu grab. Kujutage ette suusahüppajat, kel peab olema haare suuskadest, või kiirlaskujat trampliinist tulles... Ebaloomulik ja ebamõistlik.
Niisiis taas teleri ees (mitte taga). Aga miks mitte Pariisis? Sest enam ei jõua, vanust on liialt. Hommikuvalgest hilisõhtuni kütta artikleid ja sõeluda mööda võistlusi, kusjuures Pariisis on distantsid pikad... Hotellist sõita kõikvõimalike transpordivahenditega võistluspaika kaks tundi (laskjate puhul kuus tundi) ja tagasi... Las noored sebivad.
Millal näeb reklaame?
Vahelepõikeks... Üks kord on selle 26 aasta jooksul siiski Eesti telekanalilt olümpiat jälgitud – 2006. aastal Pekingis meeste grupisõitu. Kuna oli kogemustest ette teada, et ajakirjanikele edastatud pildilt pole võimalik eestlasi jalgratturite grupist tuvastada, tuli loota meie ekspertidele, neil teravam silm. Jah, Eesti teleülekanne oli väljamaal blokeeritud, kuid mitte siis, kui läksid ETV kanalile eelmise saate ajal. Ja nii saigi rattasõitu vaadatud Jaan Kirsipuu värvikate kommentaaride saatel.
Tuleb tunnistada, et olümpiat koha pealt kajastav ajakirjanik muust kui sellest, mida näeb, suurt ei tea. On olümpiakanalid ja võiks vaadata kõike (Rios nägime vehklemissaalis sõudjate olümpiapronksi ära), aga või sa jõuad. Eestlaste tulemustega hoiad end kursis, muud sündmused vaatad üle päeva lõpus. Aga kui töö on selline, siis on.
Nüüd taas kodus ja teleri ees (mitte taga). Ei teagi, mida oodata. Ju Kanal 2 ja sõsarkanalid annavad pildi ette. Näis. Loodetavasti on reklaamid õiges kohas. Mäletamist mööda said 1990ndatel suusatamise MM-il televaatajad võitja finišeerimise asemel teada, mida kassid ostaksid – kes mäletab seda reklaami?
Aga see selleks, tunne on igatahes uus ja seda saab jagatud kõigile.
Püsige lainel. Eesti võidab Pariisis (ehk) medali! Andke kuuma, meite mehed ja naised!
