Foto menüüst | Mida pakuti Eesti sportlastele NSVL-i koondise lennukis teel 1956 Melbourne’i olümpiale?

Esimesed Eesti sportlased on juba Pariisis kohal, kuid enamus saabuvad vastavalt oma isiklikule võistluskalendrile. Ammu on möödas ajad, mil olümpiamängudele reisiti kambakesi koos ühise delegatsioonina.

Lisaks suurepärastele võistlustele või kultuuriprogrammidele tähendavad olümpiamängud osavõtvatele atleetidele ka tippsportlaste argipäeva, olgu selleks eluolu majutuspaigas, võistluspaika reisimist. Loomulikult on tähtsal kohal ka söömine.

Eesti olümpiasportlastel on seoses eri kultuuriruumides kokku puutunud väga erinevate toiduelamustega alustades veini maitsemisest Pariisis sada aastat tagasi ja lõpetades kanavarvastest snäki maitsmisega Pekingis viimastel taliolümpiamängudel. Eesti sportlased on seetõttu ka tihti arvestanud, et toidu eksootilisusest või hinnast lähtuvalt oma moonakott võiks kaasas olla. 1936. aasta talimängudele minnes Garmisch-Partenkirchenisse oli kindla pealeminekuks soovituslik kaasa võtta Eestist juustu, rasva, võid, kilu jne.

1956. aasta suveolümpiamängudele läksid NSV Liidu koondise koossesisus mitmed eestlased kas sportlaste või treeneritena. Siinse piirkonna jaoks maailma kuklapoolel asunud mängudele reisisid enamik suurriigi delegatsiooni sportlastest lennukiga Taškendist. Myanmar’is (tollal Birma) Yangon’is (Ragoon) toimus ümberistumine TU-104 pealt Lääne lennufirma Pan American World Airways lennukitele. Pan-American World Airways’i lennukipardalt on säilinud ka olümpial varuvõistlejana käinud maadleja Arvo Mõttuse lennureisi menüü. Lennufirma oli nõukogude sportlastele teinud tervitustega erimenüü, kus pearoaks oli koguni veise sisefilee Filet Mignon.

Tagasireisiks oli olümpiadelegatsioonil rohkem aega ning selleks kasutati koos Bulgaaria ja Tšehhoslovakkia sportlastega suurt reisilaeva „Gruusia“. Ligi kolm nädalat kestnud laevareis lõppes Vladivostokis. Sealt ootas olümpialasi veel päevi kestvad rongireisid kodudesse.