Aivar Pohlaku kommentaar EM-finaalile: Euroopa meistriks tuli parim

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu EM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. EM-finaalile (Hispaania alistas Inglismaa 2:1) vaatab tagasi Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Hispaania kirjutas Berliini ajalukku veel ühe lehekülje

Hispaania – Inglismaa 2:1

¤ ¤ ¤

Brandenburgi väravate kõrval olevasse ajaloolisesse Adloni hotelli jõudsin mängupäevale eelneval ööl kella 3 paiku. Liikumine tänavatel oli tõketega piiratud ning hotelli kõrval seisis üksik politseiauto. Öisest linnast läbi sõites tuletas minevik ennast tahtmatult meelde – Spandau vangla, Michael Jacksoni poja näitamise stseen hotellirõdul, Hitleri viimane punker 350 meetri kaugusel majutuspaigast.

Hommikusöögi järel hotellist väljudes tänavatel ruumi polnud. Inimmassist läbipääsu otsides hakkas minu mõte tavapäraselt leidma seoseid tekkivate tunnete ning üldisemate mõtete vahel. Kuidas toimib jalgpall ja kuidas on see seotud ühiskonna üldise korraldatusega. Inglaste hulgast läbi minnes mõtlesin jalgpalligagi seonduvale agressiivsusele nurga alt, et see on mingit pidi pigem loomulik enese väljaelamine, kusjuures suhteliselt hõlpsasti kontrollitav ja juhitav, sest seotud konkreetsete sündmuste – mängudega. Kusjuures kuigi taustal toimib vastandamine, mis vähemalt väljendustes küünib ka vihani konkurendi vastu, on see lõpuks enamasti siiski mäng, mida liiga tõsiselt võtavad üksikud. Toimib sõna- ja arvamusvabadus – igaüks võib olla oma lemmikklubi või -koondise toetaja ja vastanduda selle konkurentidega, kuid mitte ükski hoiak ei loo eeldusi sinu paariaks tegemisele.

¤ ¤ ¤

Finaali esimene poolaeg kulges Gareth Southgate’i kirjutatud stsenaariumi järgi. Mäng pandi seisma ja iga inglaste kontrolli all olnud mängupausi kasutati sujuvuse lõhkumiseks. Poolaja silmapaistvaimaks sündmuseks oli inglaste keskkaitsja reid oma väljakupoolelt peaaegu vastaste trahvikastini välja. Tavatähenduses ei olnud see kuigi huvitav, kuid sisulise poole pealt sai jälgida, kuivõrd teadlikult ja sihikindlalt hävitati kõik Hispaania katsed mängu olemust muuta.

Poolfinaalis sangariks tõusnud Lamine Yamal tahtis hirmsasti, aga mitte midagi ei õnnestunud. Poolfinaalis sakslastelt negatiivse tähelepanu saanud Marc Cucurella väljavilistamisega olid nüüd liitunud Inglismaa koondise poolehoidjadki. Harry Kane kaotas Hispaania koondise keskkaitsjatele kõik õhuvõitlused ning isegi pikemat palli ründajale kehasse oli raske mängida, sest kaitsjad ei andnud edurivi meestele võimalust pallini ulatumiseks.

Riietusruumist tulid hispaanlased selge plaaniga mängutempot ja kulgemise loogikat muuta, inglased omakorda näisid olevat veendunud, et kõik jätkub endisel moel. Lamine Yamal oli liigsest tõestamisvajadusest lahti saanud ja tegi Nico Williamsi kiirele väravale ülitäpse eeltöö. Skoorimisele järgnenud 10 minuti jooksul oli Hispaanial lausa neli head võimalust eduseisu suurendamiseks – kui kolmel esimesel läks löök napilt väravast mööda, siis neljanda tõrjus Jordan Pickford.

Arvan, et Jude Bellinghami vähene silmapaistvus Saksamaal on seotud tema keerulise kohanemisega Southgate’i suurturniiril mängimise taktikaga. Bellingham vajab vabadust ning loomulikult voolavat mängu. Finaalis kaotusseisu jäädes loobus ta etteantud rollist ning üritas meisterlikkusele toetudes mängu muuta. Esimesed kaks-kolm katset jäid individuaalseks, aga mida aeg edasi, seda rohkem käis mäng läbi tema – jäi mulje, et ka Harry Kane’i väljavahetamine andis Real Madridi tähele tegutsemiseks ruumi juurde. Inglaste viigivärava sündimisele andis idee Marc Cucurella, tulles äärekaitsja positsioonilt keskväljal tekkinud tühimiku katmiseks sügavale inglaste poolele, jäi seal duellis kaotajaks ning hetk hiljem oli pall koos inglastega temast tühjaks jäänud tsoonis. Seejärel rünnak küll korraks takerdus, aga Bellingham suutis keerulises olukorras keha valitsedes mängida palli ette Cole Palmerile, kelle realiseerimine oli eriline.

Värava järel näitasid inglased mõne minuti vältel, kuidas nad võiksid mängida positiivset jalgpalli, aga Hispaania taastas kiiresti kontrolli teise poolaja üle ning lõpuminutitel löödud võiduvärav oli loogiliselt mängitud ilusa rünnaku tagajärg. Kriitilises olukorras näitasid inglased taas, milleks nad mänguliselt võimelised, aga viigistamiseks sellest ei piisanud.

Hispaania võistkondlikkuse võttis sümbolina kokku ründaja Dani Olmo, klaarides lõpuminutitel peaga palli oma väravajoonelt.

¤ ¤ ¤

Euroopa meistriks tuli parimat jalgpalli mänginud meeskond. Märgin seda, sest sageli või isegi lausa enamasti ei ole see nii.

Hispaania koondisesse kuulus 5 mängijat Real Sociedadist, 4 Barcelonast, 3 Athletic Bilbaost ja Real Madridist ning ühe palluriga olid esindatud Sevilla, Villarreal, Real Betis, Atletico Madrid, Arsenal, Chelsea, Manchester City, Bayer Leverkusen, RB Leipzig, PSG ja Al Nassr. Vaadates mängijate tippjalgpalli toonud klubisid ja teades, et koondisesse kuulus üheksa baski, võib julgelt järeldada, et edu taga on kasvatajaklubides tehtav töö ning baskide jaoks jalgpalli olemine rahvusliku eneseväljenduse peamiseks tähenduseks. Huvitav viis Euroopa vanima kultuuri poolt.

¤ ¤ ¤

Olin Berliini Olümpiastaadionil vaadanud ka Hispaania ja Horvaatia vahelist alagrupimängu ning nagu kogu Berliin, kõneles ka staadion ajaloo keeles, seda isegi läbi külaliste looži arhailise paekivist põranda, millel kõndinud vägagi erinevaid teid tallanud jalad. Küllap ka Joseph Goebbelsi omad. Mehe, kes viis massidega manipuleerimise uuele tasemele, pannes kümned miljonid sakslased uskuma, et kuritegude asemel viiakse ellu õilsaid eesmärke. Kõlab veidralt, kuid mulle tundub, et tänapäeva avalikus ruumis toimetatakse üha enam selle mehe eeskuju järgides.

¤ ¤ ¤

Plaanitust aasta hiljem toimunud EM 2020 jäi koroonasulgemiste ning mängu kontinenti pidi laiali hajutanud kontseptsiooni varju. 2016. aasta finaalturniir Prantsusmaal mängiti võistluste eel toimunud terrorirünnakute tõttu püssitorude kaitse all. Eile autasustamistseremoonia järel läbi öise Berliini hotelli sõites ja linna hõivanud hispaanlaste rõõmustamist vaadates kordan veelkord mõtet, et seda turniiri oli Euroopale väga vaja.