Spetsiaalsed jalgpallimänguks mõeldud jalanõud alustasid oma arenguteed juba vähemalt 19. sajandil. Esimesed „korkidega“ putsad jõudsid Maarjamaal eestlaste jalga hiljemalt samal aastal, mida peetakse Eesti jalgpalli ametlikuks sünnipäevaks — 1909. On teada, kuidas käidi sadamas peatuvatelt Inglise meremeestelt endale ostmas ehtsaid vutipalle kui ka jalgpallisaapaid. Samuti ilmusid just sel perioodil Eesti varajastesse spordipoodidesse Euroopast pärit jalgpallisaapad müüki. Suhteliselt kiirelt võtsid ka Eestis spordivarustust tootvad ettevõtted eesotsas Tartus asunud Balti Spordiriistade Vabrikuga oma tootevalikusse jalgpallisaapad. Siiski kasutati kooliväljakutel ja mujal veel kümnendeid edasi jalgpalli tagumisel tavalisi „igapäeva“ saapad ilma korkide ja nina tugevdusteta jne.

Eesti jalgpalluri Ralf Liivari jalanõud 1920. aastate algusest

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogusse vanimateks jalgpallijalatsiteks võib pidada Ralf Liivari (1903-1990) 1920. aastate alguses kasutatuid. Eesti koondisesse kaitsemängijana kuulunud Liivar esindas ametlikes kohtumistes oma riiki 13 korda. Sealhulgas oli ta ka 100 aastat tagasi Pariisis toimunud suveolümpiamängudel Eesti rahvuskoondise koosseisus, kui esimest ja seni viimast korda õnnestus eestlastel osaleda suurvõistluse jalgpalliturniiril. Kõigi kolme Baltikumi riigi osalusel toimunud olümpiaturniir jalgpallis jäi Eestile lühikeseks. Ainsas kohtumises USA-ga realiseerisid põhja-ameeriklased ühe 11-meetri karistuslöögi. Eestlasel Elmar Kaljotil oli võimalus vastata samaga, aga kahjuks isegi kordamisele tulnud penaltist kumbki üritus ei realiseerunud. Seega Eestile 0:1 kaotus ja algab kojusõit, mille käigus peetakse siiski veel Euroopas mõned sõpruskohtumised. Kahjuks ka Eesti naabrid Läti ja Leedu kaotasid turniiril peetud oma ainsad kohtumised, vastavalt Prantsusmaale 7:0 ja Šveitsile 9:0.

Eesti jalgpallikoondis enne ärasõitu Pariisi 1924. aasta suveolümpiamängudele. Tagumises reas vasakult neljas Ralf Liivar.

Varasemate jalgpallisaabaste üheks erinevuseks disaini ja materjalide kõrval (muuseumikogus olevad saapad väga rasked ei olegi – üks jalats kaalub natuke alla 400 grammi) on viide valmistaja kohta. Kuni II maailmasõjani selged välised märgid brändloojast jalanõul puuduvad võrdluses tänapäeva jalavarjude värvikirevuse ning disainivarieeruvusega.

Jalgpallisaabaste reklaam 1909. aastast.