ARVUSTUS | Lätlasi süüakse kui omletti ehk Kuidas jalgpall Eesti lõplikult vallutas

Enne teist maailmasõda tõusis jalgpall Eestimaal number üks spordialaks, publikut käis mängudel kui murdu.

Indrek Schwede pompoosne „Eesti jalgpalli ajaloo II“ kajastab aastaid 1924–1933, kui vutt sai siinmail spordi vääramatuks valitsejaks. Konkurentsitult, sest konkurente polnud. Ainus rivaal oli kergejõustik, kuid maailma tasemel jooksmist-heitmist-hüppamist nappis, korv- ja võrkpall tegid alles esimesi samme, kuid rahvas vajas meelelahutust. Igaüks võib end panna olukorda, kus televisiooni pole, raadio on algelisel tasemel, ent ööpäevast tuleb kaheksa tundi millegagi täita, lisaks nädalavahetus. Niisiis tuli elamuse saamiseks siirduda palliväljaku veerde, et näha, millega vutimehed seekord hakkama saavad.

Toonased publikuarvud olid praegusega võrreldes hoopis teised, 1000 pealtvaatajat oli norm, mitte erakordsus. Aga taas... Eemaldage tänapäevasest maailmast televisioon ja kõik muud spordialad ning ühel hetkel selgubki, et Lilleküla staadion on liiga väike.