Janno Kivisilla EM-i kommentaar: inglased näitasid kaotusseisus sisu

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu EM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. 1:1 viigiseisu järel Inglismaa 5:3 penaltiseeria võiduga lõppenud kohtumist Šveitsi üle kommenteerib Eesti jalgpalliliidu tehniline direktor Janno Kivisild.

Inglismaa oli mängu eel paberile pannud kolmese keskkaitseliini, vasakule äärele Bukayo Saka ning paremale Kieran Trippieri. Reaalsuses olid Saka ja Trippier väljakul vastupidiselt, nii nagu nad on olnud terve senise EM-i. Sellised kavaldamised käivad asja juurde ning Šveits oli kodutöö ära teinud. Nad oskasid oodata, et Inglismaa hakkab väljakul paiknema selliselt, nagu nad mängu ajal olid.

Esimesel poolajal ei saanud kumbki meeskond kirja lööki raamide vahele. Tuleb ka ära märkida, et inglased mängisid esimest korda praegusel finaalturniiril teistsuguse asetusega. Muutusega reageeris koondise peatreener Gareth Southgate kahele asjaolule: esiteks ta teadis, kuidas mängib Šveits ning millised on nende tugevused ja nõrkused. Lisaks polnud inglaste senine mängupilt selline, nagu Southgate oleks soovinud.

Olukorras, kus mõlemad meeskonnad mängivad ründefaasis kolme ning kaitsefaasis viie kaitsjaga, markeerivad ääremängijad teineteist. Selline asetus loob eelduse, et kaitses on võimalik efektiivsemalt vastase käike kinni panna ja rünnakul on keerulisem vastast üle mängida. Esimesel poolajal omas Inglismaa natuke rohkem kontrolli mängu üle ja välja saab tuua nende parema ääre. Kui vaadata esimese poolaja statistikat selles kontekstis, millises väljaku osas ohustas Inglismaa enim vastase väravat, siis 48% rünnakutest ehitati parema ääre kaudu. Seal oli Saka, kes oli esimesel poolajal üks silmapaistvamaid mängijaid väljakul.

Inglaste tipuründajat Harry Kane’i ei olnud näha Saka läbimurrete järel karistusalas palli noolimas. Klassikaline jalgpalliloogika ütleb, et tipuründaja peaks asetsema karistusala laiuselt ja kui äärtel tekitatakse teravust, siis tema peaks ohustama väravaesist. Kui aga rääkida Šveitsi viieliikmelisest kaitseliinist, siis nende kolm keskkaitsjat asetsesid väljaku tsentrumis karistusala laiuselt. Saan aru Kane’ist, kes otsis ruumi, et olla meeskonnakaaslastele saadav. Väljaku keskosast ei ole seda lihtne leida ja seetõttu teda tihti polnud kohas, kus jalgpalliloogika kohaselt oleks pidanud tipuründaja olema.

Me eelkõige hindame Kane’i läbi tema ründetegevuse, aga samas oli ka märkimisväärne tema töö pallita mängides. Kui Inglismaal oli vaja kollektiivselt kaitsta, siis nii esimesel kui teisel poolajal ei näinud harva, kui Kane töötas kaitsesse 20 meetrini oma väravast. Ka see on oluline ründaja töö ja see jätab oma jälje palli valdamisel liikumisi ning avanemisi tehes.

Teine poolaeg meeldis mulle väga. Inglased alustasid esimest kaht minutit teravalt, kui Sakal ja Jude Bellinghamil olid ärevad hetked šveitslaste värava all. Šveits tuli sellest olukorrast väga kiiresti välja ja hakkas ise mängu aina rohkem enda kätte saama. Enne 60. minutit leiti kahel korral järjest tipuründaja Breel Embolo ja Jordan Pickford pidi sekkuma. Oli näha, et Šveitsi surve aina suureneb. Nad jätkasid survet pärast topeltvahetust ning see oli periood, kus Šveits kontrollis mängu kulgu ja inglased reageerisid vastavalt sellele, mida Šveits väljakul tegi. Lõpuks jäid inglased reageerimisega niivõrd hätta, et 75. minutil olid nad 0:1 kaotusseisus.

Hea oli näha, et Southgate reageeris kiiresti kaotusseisule. Kui ta tõi sisse oma vahetusmängijad, siis inglased said mängu enda kätte. Nende surve ja domineerimine lõppes Saka imeilusa väravaga. Sellel perioodil juhtus järjest väga palju asju ning ootamatute ja ärevust tekitavate olukordade hulk oli kõrgem kui esimesel poolajal. Viigivärava järel rakendus jalgpallis väga tihti toimuv stsenaarium, kus keerulisest olukorrast välja tulles soovid nii alateadlikult kui teadlikult pallita mängu rohkem kontrolli alla saada. Riske võetakse aina vähem ja see muudab mängu ratsionaalseks ning turvaliseks. Nii lõppes ka normaalaeg.

Inglismaa on tulnud kaks mängu järjest kaotusseisust välja. See näitab tugevat iseloomu ja head meeskonnavaimu. Mulle hakkab silma inglaste usk iseendasse, mis on üks nende tugevustest. See, et nad on kahel korral keerulisest olukorrast välja tulnud, näitab Inglismaa koondise kui terviku sisu.

Bukayo Saka oli esimesel poolajal kõige teravam mängija väljakul. Teisel poolajal võttis tema 0:1 kaotusseisus initsiatiivi ja vastutuse ning tõi oskusliku ja meisterliku individuaalse sooritusega viigi majja. Lisaks realiseeris Saka külmanärviliselt oma penalti. Kui peab kellelegi mängu parima tiitli andma, siis tema on nominent, kes seda väärib.

Inglismaa mängumasin on töötanud tõrgetega. Positiivne on see, et minu hinnangul nad mängisid selles kohtumsies oma turniiri parimat jalgpalli. Enamus mänguajast möödus inglaste kontrolli all, nende mäng oli heas tasakaalus, kus olid olemas erinevad elemendid. See annab justkui õigustatud ootuse ja lootuse, et poolfinaalile ei minda vastu nina norgus.