Aivar Pohlaku EM-i kommentaar: tuulevaikne mäng

Ühte võimalust otsides ja oodates

Prantsusmaa – Belgia 1:0

Mängu ülimalt rahulik algus viis mõtted poeesiale, mida võhikul enamasti raske mõista, kuid mida spetsialistid naudivad.

Tõsi, sedapuhku oli poeesia lihtsam, sest keerulisi taktikalisi plaane polnud tehtud – mõlemad meeskonnad olid paigutatud väljakule eelkõige selliselt, kuidas mängijate tugevad küljed võiksid anda just selles mõõduvõtus võiduks vajaliku võtme ning see oli mänguplaani kõige tähtsam osa.

Ühelt poolt justkui selge ja loogiline, sest suurmeistreid oli väljakul palju, aga samas raskelt teostatav – kasvõi põhjusel, et kõik väljakul käinud mehed alustasid lõppevat hooaega ligi 12 kuud tagasi ja on vahepeal puhanud minimaalselt. Tõsi, selle eest on makstud neile hästi, aga kesksuvel riigi ja rahva eest mängimine vajab ka kirge.

Hümne kuulates-vaadates tundus prantslastes seda kirge olevat rohkem ja kuigi nende algkoosseisus oli vaid kolm valge nahavärviga mängijat, samastub see koondis minu jaoks ikkagi lootusega näha Euroopa ärkamist.

Koguni viis belglast ei laulnud hümni kaasa. Ma ei tea selle põhjuseid, aga võib vabalt olla, et osad neist tunnevad ennast maailmakodanikena ja osad ei võta Belgiat selles tähenduses isamaana.

See võib olla liiga julge järeldus, aga minu jaoks mängis Belgia hingetult.

¤ ¤ ¤

Mbappe oli kohtumise alguses pelglik ja sai mängu sisse ning mõtted murtud ninalt eemale alles esimese poolaja teises pooles.

Griezmann oli tavapäraselt aktiivne, kasutades mitmel korral vana kooli seinasöötu, olles nii söötja kui ka seina rollis ning meenutades, et selliselt mängis ammustel aegadel oma parimate päevade Moskva Spartak.

Prantslastel on kaitses sellele positsioonile vajalike omaduste poolest head tüübid, aga märgiksin eraldi ära Theo Hernandeze, kes teinud suurepärase turniiri ja kes tänagi likvideeris mitu tema äärest tekkivat olukorda – sealjuures jõudis 83. minutil keskele appi takistama De Bruynet tema ainsal reaalsel väravavõimalusel. Olen veendunud, et just prantslasest kaitsja konkreetne saabumine takistas belglaste supertähte palli täpsemalt, see tähendab värava nurga poole, teele saatmast.

Muide, kaks minutit hiljem oli just vasakkaitsja Hernandez see mees, kes palli vastaste trahvikasti läheduses äärelt keskele viis ning kes värava saavutamise ajal oli suisa keskründaja positsioonil.

¤ ¤ ¤

Mõlemad meeskonnad otsisid oma ühte võimalust ja kummalisel kombel tulid need üksteise otsa – 83. ja 85. minutil. Eespool kirjutasin Hernandeze mõjust De Bruyne võimalusele, kaks minutit hiljem sättis Jan Vertonghen ennast Kolo Muani löögile ette hooletumalt.

Muide, Kolo Muani oli selles kaheksandikfinaalis prantslaste ainus väljakule tulnud vahetusmängija.

Oli tuulevaikne mäng – prantslased otsisid ja belglased ootasid oma võimalust.

Tundus, et mängu iseloomu hindamisel eksis ka rootslasest väljakukohtunik, kes alustas väga konkreetse joonega, justkui oodanuks palavat lahingut ning soovides see algusest peale oma kontolli alla saada.

Ka see on jalgpalli EM.