Kristo Tohveri EM-i kommentaar: miks me jalgpalli vaatame? Analoogia filmimaailmast

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu EM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Hispaania 4:1 võitu Gruusia üle kommenteerib Eesti jalgpallikohtunik Kristo Tohver.

Üheks tõeliseks filmiklassikuks on vajalikud põnevad tegelased, konflikt ja väljakutse. Ja mida tugevam on taustalugu seal ümber, seda parem.

Tegelased

Vaadates Gruusia ja Hispaania mängu tegelasi - kahte rahvuskoondist - on tegemist tõelise Taaveti ja Koljati looga. Ükskõik kuidas neid võistkondi paberil võrrelda, ei tohiks Gruusial olla mingit võimalust.

FIFA edetabeli koht

Gruusia asub 74. positsioonil ja Hispaania 8. positisioonil (vahe 66. kohta). Transfermarketis olev võistkonna mängijate koguväärtus: Gruusia 161.05 miljonit eurot ja Hispaania 965,5 miljonit eurot. Euroopa meistrivõistlustel osalemine: Gruusail debüüt ja Hispaania osalenud 11 korda 16st, olles 3-kordsed võitjad. Kvalifikatsioonis kaotas Gruusia Hispaanial 2 mängu kokkuvõttes 10:2.

Konflikt

Ehk siis EURO 2024 Taavet - kõige ootamatum koondis, kes kvalifitseerus - alustab mängu 1/8 finaalis oma Koljatiga - Hispaaniaga, kes on vähemalt senise turniiri põhjal minu jaoks Euroopa meistritiitli favoriit nr 1 - ilma igasuguse hirmu või aukartuseta. Hispaania alustab meeletut survet (4 nurgalööki esimese 12 minutiga), kuid hoopis Gruusia on see, kes 18 minutil vasturünnakust juhtima asub. Jah, tegemist võis olla Hispaania omaväravaga, aga kogu esimese poolaja näitas Gruusia sisukat, mõtestatud ja ründavat jalgpalli. Ründavat jalgpalli saab mängida ka siis kui pallivaldamise protsent on meeletult sinu kahjuks, aga iga kord, kui sul õnnestub pall kätte saada, siis teed midagi põnevat, riskantset ja loomulikult ka vastase jaoks ohtlikku. Peaosas Gruusia kaks kõige suuremat staari - väravavaht Mamardšvili (Valencia CF) ja Kvaratshelia (SSC Napoli).

Kogu seda turniiri iseloomustab minu jaoks seni ehk kõige rohkem paberil nõrgemate võistkondade südikus ja julgus oma suurematele naabritele vastu hakata, neid nõelata ja võitagi. Olgu selleks Šveits, Slovakkia, Sloveenia või Gruusia.

Väljakutse

Teiselt poolt tuleb kübarat kergitada Hispaania ees, kes erinevalt oma mitmetest teistest saatusekaaslastest ei lasknud ennast Gruusia avaväraval või ka pärast seda oma värava all tekkinud ohtlikest momentidest heidutada. Pep Guardiola ühe lemmiku Rodri 39. minuti värav oli justkui stseen filmist Matrix, kus agent Smith ütleb Neo’le metroos aset leidvas võitlussteenis lähenevat rongi kuuldes „You hear that, Mr. Andreson? That is the sound of inevitability“. Ja paratamatus saabubki teisel poolajal, kui kliiniline Hispaania väsima hakanud Gruusiast 4:1 üle sõitis. Ja isegi veel siis kangelaslikult vastu hakkav Gruusia ei anna alla, vaid üritab edasi. Mis oleks juhtunud, kui 2. poolaja alguses Kvaratshelia poolelt väljakult tehtud pealelöök oleks maandunud meetri jagu teisel pool posti?

Kokkuvõttes ei jää me seda mängu meenutama kui Hispaania selget võitu Gruusia üle, vaid ühe väikerahva uhket viimast ststeeni veelgi uhkemast filmiklassikust. Ja kes ütles, et lood peavad õnnelikult lõppema. Enamasti need kõige korda minevamad lood ongi need, kuhu on sisse kirjutatud mitte Hollywoodilik Happy End vaid törtsukte tragöödiat nagu ühes heas Euroopa väärtfilmis.