Jürgen Henn: juhuslikkuse ja õnne faktor võib vahel olla ühele võistkonnale väga karm
Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu EM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Saksamaa 2:0 võitu kaheksandikfinaalis Taani üle kommenteerib Eesti meeste koondise peatreener Jürgen Henn.
Ma ei ole kõiki Saksamaa koondise mänge nii tähelepanelikult jälginud, aga mis võib-olla võrdluses taanlastega hakkas silma oli sakslaste meeskonna mitmekülgsus. Meeldis, kui hästi Saksamaa võistkond oli tasakaalus nii mängija tüüpide mõttes kui võib-olla ka kogemuse, vanuse ja nooruse mõistes.
Seda eriti võrreldes taanlastega, kes mängisid sirgjoonelist ja võib ka küsida, kas nende jaoks liiga lihtsat jalgpalli. Aga sakslased omakorda näitasid segu vabadusest, distsipliinist ja sellisest struktuurist mida oli hea näha.
See paistis ka hästi välja, kui Saksamaa juhtima asus ja siis kontratesse mindi. Seal oli kiirust, võimsust ja sirgjoonelisust ning seda oli väga raske peatada. Sakslaste kontrad olid sirgjoonelisusele ja füüsisele üles ehitatud ning nendes üleminekutes oli kõike. Treeneri pilguga oli seda väga hea näha, kui kiiresti ja osavalt kasutasid sakslased võimalusi võimalikult kiirelt vastase värava alla jõudmiseks.
Tõenäoliselt neid seepärast ka hinnatakse, et nad on hästi distsiplineeritud ja töökad, aga kohati vajaksid nad lõunamaist loovust.
Taanlaste mängu vaadates jäi kohati mulje, et skandinaavlastele omaselt jäi neil loomingulistest ja loovatest tüüpidest natukene puudu, kuigi kõik mängijad, kes väljakul olid, mängivad tippklubides või päris heal tasemel jalgpalli.
Tõenäoliselt neid seepärast ka hinnatakse, et nad on hästi distsiplineeritud ja töökad, aga kohati jäi ikkagi mulje, et võib-olla vajaksid nad ikkagi sellist lõunamaist loovust. Kuigi taanlased lõid oma trumpe kasutades ka värava, mille VAR tühistas.
Selgesti oli näha, kuidas sakslaste peatreener Julian Nagelsmann lahendas olukorra, kus oli kaitseliinile abi vaja - seda pole väga palju sakslaste poolt näinud. See oli, kui üks keskvälja mängijatest langes kaitseliinile appi - esimesel poolajal Toni Kroos ja teisel poolajal Emre Can, kui ta väljakule tuli.
See oli mittesakslaslik lüke, aga teistpidi näitab Nagelsmanni tugevust, mille poolest ta oli just eriti Hoffenheimis tuntud. Ta kasutas julgelt mängijaid uutel positsioonidel ja leidis selliseid loovaid lahendusi probleemidele väljakul. Seda oli ka selles mängus näha.
Piir õnnestumise ja ebaõnnestumise vahel, kus üks treener on geenius ja teine läbikukkuja, on õhkkõrn.
Kuigi treenerid ja taustajõud panustavad mängu taktikalistele nüanssidele, leidmaks võimalusi, kuidas vastast üle mängida, siis lõpuks ikkagi jõuame aegajalt kuidagi jalgpalli võlu ja valuni, mis näitab kui õhkõrn võib olla piir õnnestumise ja ebaõnnestumise vahel, kus üks treener on geenius ja teine läbikukkuja.
Ühelt poolt lahutasid sentimeetrid Taanit juhtima asumisest ja võib-olla mängu võidust, aga mõned sekundid hiljem need samad sentimeetrid tõid sakslastele penalti. See näitab jalgpalli olemust, kus kõigi teadmiste juures ja kogu ürituse juures mängu suunata nii mängijate kui treenerite poolt võib juhuslikkuse ja õnne faktor vahel olla ühele võistkonnale väga karm. See on jalgpalli sisse kirjutatud ning see teeb selle mängu nii ettearvamatuks ja põnevaks. Mis on tore!
