Enne turniiril algust ei oleks uskunud, et selle alagrupi viimases voorus on kõik riigid kolme punkti peal. Kuna mängin Rumeenias klubijalgpalli, siis tänases vastasseisus hoidsin neile ikkagi pöialt. Arvan, et keegi Rumeenias ei oleks arvanud, et nad võiksid alagrupi esimesena lõpetada. Pigem oli enne turniiri algust eesmärk alagrupist edasi pääseda, seega väljuda oma grupist võitjana on kindlasti suur üllatus. Lisaks mängiti täna selle peale, kes läheb Prantsusmaaga kokku. Rumeenia jaoks oli see mäng vaja võita või viiki mängida ja loota, et Belgia kaotab punkte, mida nad ka tegid. Seega etteruttavalt mängu lõpptulemuseni – tänane oli rumeenlastele parim võimalik lahenduskäik.

Slovakkile mõeldes on esimesena peas see, et mängime nende vastu Eesti koondisega juba tänavu septembris Rahvuste liiga kohtumises. Olen EM finaalturniiri algusest peale jälginud ja palju on mainitud, et sügiseks on Slovakkia koondises oodata suuri muudatusi. Praegusesse meeskonda kuulub palju vanemaid mängijaid, kes arvatavasti pärast käimasolevat suurturniiri oma koondise karjääri lõpetavad. Seega ilmselt ei anna võrrelda tänast pilti ja sügisest meeskonda. Slovakkia üllatas selles alagrupis võiduga Belgiat üle, samas kaotasid nad Ukrainale. Mulle meeldib Slovakkia mäng juba varasemalt. Neil on silmapaistev võistkond, kus keskvälja maestro Lobotka on väga head turniiril tegemas. Ta dikteerib mängu ja tõesti on tasemel mängumees.

1:1 viik sobis väga hästi ka Slovakkiale.

Olen praegu ise treeninglaagris Sloveenias ja täpselt Slovakkia värava löömisel hetkel, 24. minutil kadus meil otsepildiühendus. Seega õigel momendil ma esimese värava sündi ei näinudki. Minu jaoks oli igatahes üllatav, et mäng juba algas tempokalt. Ei olnud nii, et üks võistkond suruks ja teine ainult kaitseks. Nägime lahtist mängu ja panin tähele, et nii kui emb-kumb läks vastast kõrgelt suruma, tekkisid teisel probleemid. Korduvalt esines momente, kus Slovakkia läks Rumeeniat kõrgelt suruma ja rumeenlased kaotasid palli või vastupidi.

Olles turniiril käigus Rumeenia koondise varasemaid esitusi näinud, siis nad tõusevad esile tugevate teise poolaja esitustega. Seda nägime ka tänases kohtumises. Kui mängus Belgia vastu olid nad esimesel poolajal natuke raskustes, siis teisel poolajal oli näha juba, et tekitasid ise võimalusi, olid teravad ja neil tekkis mitmeid väravalöömise variante. Kusjuures sama nägime ka täna: teisel poolajal oli küll võimalusi. Seni peetud kolm kohtumist on tõestanud mulle, et Rumeenia mängib kiiret jalgpalli. Kui vaja, siis kaitsevad, aga jõuavad kiirelt kontrarünnakutesse ja on väga ohtlikud.

Sel turniiril on näha, et Rumeenia kaitsemängija Dragušin on nende kindel lüli, võiks öelda isegi selgroog. Selgelt on juhendamine tema käes, olles ise noor mängumees. Samas kui keegi eksib, siis lapib olukordi.

Arvestades tänase kohtumise suurt kaalu, kes edasi ja mis kohal, siis isegi pärast 70. minutit ei täheldanud platsil, et kumbki võistkond oleks rohkem hakanud kaitsma või ettevaatlikumalt mängima. Mäng käis üles ja alla ning oli suhteliselt lahtine. See oli küllaltki üllatav, sest Rumeenial piisas viigist, aga sellegipoolest nad surusid, tekitasid momente ja proovisid võiduväravat saada. Mõlemad väravavahid tegid mitu head tõrjet ja mäng jäigi 1:1.

Vaatamata tänasele kohtumisele on minu pikaaegne lemmik Saksamaa ja loodan nende edule ka sel aastal. Üldistatult turniiri osas muljeid jagades olen meeldivalt üllatunud, et suured jalgpalliriigid ei ole kindlapeale domineerimas ja teistel ees minemas. Pigem mulle meeldibki näha, kuidas teised, osalt väiksemad vastu hakkavad ja saavad mänguga väga hästi hakkama.