Mängule läksin vastu lootusega, et Ukraina võidab, sest olen seal väga paljude vastu mänginud ning tunnen osa mängijaid ka lähemalt. Oli huvitav jälgida, kuidas peatreener Serhiy Rebrov koosseisu asetab – eriti just keskvälja, sest seal olid Sudakov ja Shaparenko, kellele mõlemale meeldib vasakul mängida. Ukrainal turniiri esimene mäng ebaõnnestus ning oli põnev vaadata, kuidas nad nüüd nii tugeva vastase nagu Belgia vastu hakkama saavad. Samas polnud ka belglased mängudes väga head olnud.

Ukraina lähenes mängule viis-kolm-kaks formatsiooniga. Neil oli üleval kaks tugevat ründajat (Dovbyk ja Yaremchuk) ning nad surusid just esimesel poolajal oma kolmese poolkaitseliini ühele äärele välja. See sundis Belgiat taskutesse mängima, kus lähedal olevad Ukraina kaitsjad võitsid väga palju palle – sellest tekkis neile ka paar päris head kontrarünnakut.

Ukrainal jäi natuke puudu, et muuta hea mäng suurepäraseks, aga suurturniiridel sellest ei piisa. Kohtumise lõpus oli ukrainlastel kaks suurepärast olukorda, kus oli vaja võiduvärav ära lüüa ning kellelgi mängijatest oleks olnud võimalus sangariks kerkida, aga kahjuks see ei õnnestunud. See oligi võtmekoht – oleks piisanud vaid ühest väravast, et edasi pääseda.

Belgia ei mänginud kuigi meeskondlikku mängu, pigem loodeti üksteise klassi peale, et kuidagi võtame ära ja keegi kuskil midagi teeb. Suurturniiridel on oluline, et mida ühtsem on meeskond ja ühtlasem nende mängupilt, seda parem on tulemus. Seda on ka teise suurriigi Inglismaa mängus väga palju läbi kumanud, et pigem loodetakse mängijate individuaalse klassi peale. Belgial oli samamoodi – näiliselt oli kõik kontrolli all, aga mäng seisis ja kuigi ohtlikuks ei saadudki.

Kaheksandikfinaalide vastasseisude peale ma polegi veel mõelnud, aga olen suur Portugali fänn. Kuna meeskonnad tulevad nende vastu hingestatult ja kaitsvalt mängima, siis tahan veel konkreetsemalt näha, kuidas Portugal oma meeskondliku klassi ja tugevuse maksma paneb.