MÄRT ROOSNA | Kas Eesti võrkpallikoondislaste käsi hakkab tähtsatel hetkedel värisema?

Rahvusmeeskonna peatreener Alar Rikberg püstitas Kuldliiga turniiri järel huvitava hüpoteesi, mis vajab kontrollimist.

Võrkpallikoondise suve esimene pool, eriti Euroopa Kuldliiga finaalturniir lendas Eesti meedias vaikselt ja madalalt radari alt läbi. Samal ajal, kui meie võrkpallurid rassisid Horvaatias võõrustajatega poolfinaalis pea kolm tundi, toksisid kellegi usinad näpukesed hoolikalt hoopis otseblogi jalgpalli EM-i alagrupimängust Ungari – Šveits. Õnneks näitas ERR vollest otsepilti, erakanalite huvi jäi sedapuhku tõesti kummaliselt leigeks nii enne kui ka pärast matše.

Eesti koondise nädalavahetuse võttis tabavalt kokku diagonaalründaja Renee Teppan: „Kahju, et kuus tundi mängimist ja näppude vahele jääb vaid musta pesu kott.“ Valusad 2:3 kaotused poolfinaalis Horvaatialt ja pronksimängus Tšehhilt tähendasid, et Alar Rikbergi poolt Final Four’i eel seatud eesmärk teenida medal jäi täitmata.