Saksamaa ja Šveitsi kohtumine oli minu jaoks üllatavalt põnev mäng. Alustuseks võiks selle mängu kohta teha videokohtuniku rubriigi nagu meil siin Soccernetis on, sest palju oli kohtunike poolt õhku jäänud otsuseid. Olid mingid olukorrad, mis on muidu vilistatud penaltiteks ja mille kohta mina küll ei oska seisukohta võtta. See andis sellele mängule natuke särtsu juurde.

Šveitsi avavärava lõi 28. minutil Dan Ndoye. Selle värava puhul olin päris üllatunud, kui lohakalt sakslased oma kasti kaitsesid. Kuigi tegelikult oli kastis kolm šveitslast kuue sakslase vastu, siis sellest hoolimata suutis nende ründaja olukorra ära lahendada. Saksamaa keskkaitsja Jonathan Tah vahetati pärast välja ka, sest muidu oleks ta lõpuks äkki punase kaardi võtnud.

Šveits jättis ikkagi väga hea mulje ja kuni 75. minutini tundus nagu Saksamaa mängiks treeningmängu. Samas mängis Šveits elu ja surma peale, mis mingis mõttes oli ka tõsi, sest Šveitsil oli vaja neid punkte ka pisut rohkem.

Šveitslaste puhul meeldis meeletult see, et iga kord kui nad palli võitsid olid nad kontrarünnakul väga organiseeritud. Selle pealt lõid nad oma esimese ja oleks ka teise värava löönud.

Ühtpidi oli see positiivne, teistpidi oli aga küsitav see, et nad ei läinud tegelikult lõpuni välja seisu hoidma. Šveitslased hakkasid isegi mängu edenedes sakslasi palju kõrgemalt vastu võtma, mis tähendas sakslastele omakorda seda, et Šveitsi kaitseliin muutus korralikult haavatavaks.

Kui šveitslased olid mängu alguses väga kompaktses kaitseblokis, siis pärastpoole ei hakanud nad bussi parkima vaid püüdsid ka ise rohkem üritada ja selle pealt see Saksamaa värav tegelikult ka tuli.

Lõpus ärkas Saksamaa siiski üles ja hakkas korralikult suruma. Samas oli terve mäng sakslastel rünnakute lõpetamine ideetu. Kuna šveitslased kaitsesid oma kastis kompaktselt ja väga suurte jõududega, siis üritati väljastpoolt ja oli näha sakslaste frustratsiooni. Sellel EM-il on kaugelt löödud ilusaid väravaid, kuid siin jäi veidi lohakas mulje, kus nad paugutasid tühja.

Kui lõpus ka keskkaitsja Rüdiger ette viidi, siis aitas see jõuga vastane kastis ära suruda ja šveitslastel läks raskeks. Nicklas Fülkrug lõi teisel üleminutil lõpuks ikkagi selle viigivärava ära.

Lõppkokkuvõttes oli kohati selline tunne, et Šveits mängis kodupubliku ees. Seda hingestatust, võimsust ja intensiivsust millega nad tegelikult mängisid oleks nüüd huvitav palliga mängus ka näha, kui me räägime rünnaku ülesehitamisest. Pigem jättis Šveits positiivsema mulje, Saksamaa pääses sellest mängust punktiga.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena