VIDEOEKSPERIMENT | Ajakirjanik rahvaralli stardis. Kas Roland Poomi õnnekindad tõid ka Gunnar Lehestele Kehalas poodiumikoha?

Vastame pealkirjas esitatud küsimusele kohe ära: ei toonud. Aga päris häbisse „noorsõitja“ ka ei jäänud. „Kuues käik“ rallipodcasti ekipaaž tegi Kehala ringrajal toimunud rahvarallil eduka debüüdi.

Rally Estonia direktori Urmo Aava kõned tuleb alati vastu võtta, sest kunagi ei tea, millise hullumeelse pakkumisega endine tipprallisõitja seekord välja tuleb. Kord on tal varrukas kutse enda testisõidule kõrvalistmele, teinekord intervjuu mõne prominentse rallimehega.

Talvel tuli Aava aga lagedale ettepanekuga, millele alalhoidlik ajakirjanik tahtnuks sisimas öelda „ei“, kuid millest kaine mõistusega võttes poleks lihtsalt saanud ära öelda. „Õpetame sind rallit sõitma ja paneme rahvarallil starti!“

Mida lähemale 22. juuni jõudis, seda suuremaks kasvas ärevus ja sügavamaks vajusid lähedaste murekortsud. Kaks päeva varem Laitses toimunud treening võttis suurema pinge maha ja süstis pisut adrenaliinigi. Okei, okei... Päris palju süstis!

Jalgsi rajaga tutvumine võistluspäeva hommikul möödus vaikuses. Ainsad sõnad, mida Aava näpunäidetele iga kurvi osas vahele suutsin torgata, olid: „Kas stardivahed on ikka minutilised?“ Järgmisele kaasvõistlejale jalgu jäämine oli mu suurim hirm, mis siiski teoks ei saanud.

Team Aava koosnes Kehalas kolmest sõitjast: Panasonicu esindaja Alo Männiksaar, Aava 14-aastane poeg Trevon ja siinkirjutaja. Sõiduvahendiks väike ja nunnu, aga uskumatult sitke esiveoline Toyota Yaris. Kokku oli stardis 69 ekipaaži, automarkidest esindatud veel Fordid, Volkswagenid, Peugeot’d, Hondad, BMW-d, üks Daewoo, Nissanid, VAZ-id, Ladad, Subarud, Mitsubishid ja Audid.

Kiivrit pähe pannes ja stardijoonele asudes jõudis ärevus kõrgpunkti. „Kuhu ma nüüd sattunud olen?“ küsisin kaardilugejalt, „Kuues käik“ saate paarimehelt Roland Poomilt, saades aru, et enam pääsu pole. „Tean, mida sa tunned!“ meenutas ta oma esimest starti. Ainult et tema tegi debüüdi varajases lapsepõlves, mitte 36-aastaselt.

Minu jaoks kõige suurem kunst rallisõidus on kiiruse hoidmine ja oma teadvuse petmine - kui silma järgi paistab, et mingit kurvi pole võimalik läbida rohkem kui kiirusega 50 km/h, siis tegelikult on auto võimeline seda tegema 70-ga ning kui külg tahab ette minna ja autos kisub ebamugavalt ohtlikuks, tuleb piduri asemel hoopis gaasi sõtkuda, eriti esiveolisega. Tulevat ka talvel jääle sattudes kasuks.

„Keera, keera peale, hoia, hoia!“ olid raja esimesel läbimisel autos enim öeldud sõnad. Teisel ja kolmandal läbimisel kärbitud sekundid on tõestuseks, et edaspidi sai juba korralikumalt keeratud ja hoitud. Ringiajast 3.35 sai teisel läbimisel 3.24, kolmandal juba 3.16.

Vaata viimase läbimise täispikkuses pardakaamera videot siit!

Viimaseks ei jäänud. Ühest noormehest sain jagu, kuid see pole eriline saavutus, millega kelkida, sest noormees oli kõigest 9-aastane, vaieldamatult Kehala Karika noorim osaleja, istmele sätitud erivarustuse abiga, sest nägi niisama napilt üle rooli. Tiimikaaslane Alo sõitis teisel läbimisel samuti 3.16 kanti ja oli kolmandas selgelt paremas hoos, suretades ühes viimastest kurvidest paraku auto välja. 14-aastane Trevon jäi noorte arvestuses vaid kolme tuhandikuga neljandaks!

„Ühe kogemuse võrra jälle rikkam,“ ütlesin kolmanda läbimise finiši järel enda kõrval istunud Aavale (Roland tõttas peale teist tiiru juba jaanipühasid tähistama). Kas ma seda kunagi veel teen? Tahaks väga loota, sest hammas on igatahes verel. Kiitused korraldajatele, rajameistritele, kohtunikele ja kaasvõistlejatele!