Gerd Mülleri EM-i kommentaar: seekord Belgia tahtis

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu EM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Belgia 2:0 võitu Rumeenia üle kommenteeris Eesti jalgpalliliidu juhatuse liige Gerd Müller.

Belgia-Rumeenia mäng ei tundunud turniiri eel neutraalse vaataja seisukohalt kuigi atraktiivne. Ei teagi kas seetõttu, et Belgia oli selge favoriit või et Rumeenial pole UEFA sarjadest tuttavaid nägusid. Tegelikult oli tegemist vaatajatele väga atraktiivse mänguga, kus mõlemal meeskonnal oli hulgaliselt väravavõimalusi, millest siiski ainult belglased kahel korral oma võtta suutsid. Rumeenia ei soovinud kindlasti 2. minutil kaotuseisu jääda, kuid see tõstis kokkuvõttes pisut kaootilise mängu atraktiivsust ja rumeenlaste rünnakuisu. Mäng lõppes küll Belgia võiduga, kuid Rumeenia juhib endiselt E-alagruppi.

Belgia, erinevalt nende esimesest alagrupi mängust, seekord tahtis. Tahtis laulda kõvema häälega hümni (mis väidetavalt on kolmes keeles, igas kaks salmirida korraga), tahtis domineerida palliga mängus, tahtis näidata, milleks nad tegelikult võimelised on. Belgia mäng sujub siis, kui suurematel staaridel on hea päev ja täna oli. Mitme muudatusega algkoosseis toimis paremini kui esimeses mängus, olulisim lisandunu oli Youri Tielemans, kes koos Kevin De Bruynega kontrollis keskvälja ja mängu tempot.

Nii Rumeenia kui Belgia on pikkade traditsioonide ja kultuuriga jalgpalliriigid, kuid nende olevik on üpris erinev. Jalgpall on kõige kõrgema konkurentsiga spordiala maailmas ja selles edu saavutamine riigi tasemel keeruline. Edu saavutamiseks ei piisa siiski ainult traditsioonidest, vaja on toimivat kodust jalgpallistruktuuri ja pidevalt kasvavat rahastust. Mõlema riigi klubid võiksid olla nö kasvatajaklubid Euroopa tippjalgpalli mõistes, kuid me kuuleme Anderlechtist või Club Bruggest tulevatest mängijatest, mitte aga FCSB või Cluji omadest. See vahe ajas pigem kasvab, sest Belgia klubide võimalused enda arendamiseks on finantsilise võimekuse tõttu oluliselt paremad.

On rõõm, et jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel, mida Euro2024 ju on, näeme väga võrdset võistlust, kus enamus mänge omavad sportlikku pinget ja emotsiooni. Kus kõik riigid saavad välja panna oma parimad koosseisud, kõikide tänaste suurimate ja homsete tähtedega. Vaatamata sellele, et nad kõik on mänginud pikad hooajad oma klubide eest ja ei oma praktiliselt mingit rahalist motivatsiooni turniiril osalemiseks. UEFA saab küll sageli kriitikat, aga jalgpall on siiski ainus suur pallimänguala, kus kõik tähed oma riigi koondist esindada tahavad ja saavad. Selle tagab, et nii klubide kui riikide tasandil on Euroopas toimuvad võistlused ühtse juhtimise all. Loodetavasti see nii ka kestab ning klubijalgpalli võistluste arv ja mängude hulk ei vii jalgpalli NBA ja NHLi efektini, kus maa koondise eest võistlemiseks enam ... pole.