Janno Kivisilla EM-i kommentaar: Portugali kvaliteet oli Türgist üle

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu EM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Portugali 3:0 võitu Türgi vastu kommenteeris Eesti jalgpalliliidu tehniline direktor Janno Kivisild.

Enne kohtumist oli seis, kus mängu võitmisega kindlustatakse ka F-alagrupi esikoht. Mängud mille pealt tuldi olid ühest küljest sarnased, sest mõlemad said kolm punkti. Teisest küljest oli Türgi ja Gruusia mäng senise turniiri üks emotsionaalselt huvitavamaid, kus Türgi näitas väljaku peal head energiat ja resultatiivsust.

Uued noored mehed, kes nüüd koondises finaalturniirile kaasati näitasid väga küpset tegutsemist. Seega oli neil Gruusia mängu pealt ootust ja lootust tulla ning hammustada ka Portugali. Samas teenis Portugal samuti kolm punkti, aga see mäng Tšehhiga oli oluliselt keerulisem ja raske mäkke ronimine ning lõpuks see tipp ka ära vallutati.

Taktikaliselt oli suurim mõttekoht eriti just Roberto Martinezile see, et kuidas Türgi keskväljaga võimalikult paremini hakkama saada. Türgi suutis Gruusia vastu domineerida keskväljal ning läbi keskvälja võeti ette väga palju ohtlikke ja resultatiivseid rünnakuid.

See pani Martinezi ette mõttekoha, kuidas seda ülesannet lahendada. Ennemängu arutati selle üle, et kui esimene mäng Tšehhi vastu mängiti taga kolme kaitsjaga, siis kohtumises Türgi vastu võib Martinez minna tagasi Portugalile omasele 4-3-3 peale ja just taotlusega saada keskväli enda kontrolli alla. Selle mängu eel räägiti palju, kes kontrollib keskvälja, see kontrollib mängu ja kes kontrollib mängu, sellel on ka suurem võimalus see kohtumine enda kasuks pöörata.

Kui Portugali meeskonna asetused ja koosseis mängu eel avalikuks tuli, oli näha, et Martinez on selle käigu teinud. João Palhinha, Bruno Fernadesi ja Vitinhaga üritati keskvälja mehitada nii, et rünnakul ollakse ohtlikud ja kaitses suudetakse ka kompaktsust hoida.

Kui mäng pihta hakkas oli ka türklaste jaoks mängukontroll keskväljal üks põhilisemaid elemente, mida me nägime just esimesel poolajal. Isegi kui palli keskväljal omati tekkisid mõlemal võistkonnal lõpuks kõige ohtlikumad ja teravamad olukorrad ründefaasis just läbi äärte.

Seepärast oli minu jaoks nauditav mäng, sest mõlemad meeskonnad kasutasid ära konkreetset väljaku laiust läbi diagonaalsöötude või kiirete äärevahetuste, millega püüti oma mehi mängu tuua ning sealt läbi tsenderduste või tagasisöötudega vastase trahvikasti ohustada. Portugali kvaliteet oli siin ilmselgelt Türgi omast üle.

Ka see esimenevärav, mille vasakul äärel Rafael Leão ja Nuno Mendes kahekesi eeltööna korraldasid, et Bernardo Silva selle palli lõpuks võrku pani. See oli klassikaline näide sellest, mis mänguplaan Portugalil oli ja kuidas Türgi väravani jõuda taheti. Hea näide sellest, et kui sul on võimsad, osavad ja meisterlikud ääred ning ka võimas äärekaitsja, kes rünnakutele lülitub, siis tehakse vastastele palju peavalu. Muidugi oli ka Silva lõpetamine meisterlik.

Ühelt pool oli Portugali 1:0 juhtima asumine minu jaoks igati loomulik käik. Mis oli aga ebaloomulik või ebatavaline kuidas ühel hetkel avastas Türgi end seitse minutit hiljem 0:2 kaotusseisus. Portugali luhta läinud võimalusest suutsid türklased iseendale sellise korraliku koogi küpsetada, kus kaitsja mängis palli tagasi väravavahi suunas ilma, et oleks veendunud, et ta on õigel positsioonil ja valmis seda saama ning nii lõi Akaydin omavärava. Selliseid väravaid näeme tipp tasemel ikka väga-väga harva ja täna oli siis üks sellistest erilistest hetkedest. Kahjuks küll Türgi jaoks kurb ja Portugali jaoks õnnelik, aga selliseid asju me finaalturniiril tavaliselt ei näe.

See värav oli ka lõplikult mängu murdja ja lõi Türgi täiesti tasakaalust välja. Türgi küll ise üritas läbi kiirete vasturünnakute ja eriti siis kui suudeti keskväljal pall võita, aga midagi liiga ohtlikku nad esimesel poolajal vastase väravale korraldada ei suutnud.

Vaheajal oli kõige põhilisem teema kas Arda Güler ja Kenan Yıldızi tuuakse väljakule või treener Montella otsustab nad hoida viimaseks grupimänguks värskete jalgadega. Kuna Gruusia alistamises oli neil kahel noorel mehel väga suur roll, siis kindlasti paljude Türgi jalgpallisõprade jaoks oli see ka põhiline dilemma. Montella tõi aga väljakule Yusuf Yazıcı, kes on ründav poolkaitsja, mis iseenesest oli selline loogiline vahetus, sest ta on kogenud mängija, kellel on korralik loovus ja ta on olnud ka hea skoorija. UEFA Euroopaliiga hooajal oli ta Lille võistkonnas Top scorer. Montelal oli sellekäiguga ka natuke lootusi.

Martinez näitas oma vahetustega, et tema jaoks olid asjad esimesel poolajal kontrolli all, sest ta võttis välja mõlemad kollase kaardisaanud mängijad, tehes sisuliselt positsioon positsiooni vastu vahetuseilma taktikaliste muutustega. Teisel poolajal sai Yusuf Yazıcı ka löögile, aga see jäi ka temaparimaks hetkeks väljakul.

Tegelikul neutraliseeris Portugal ka teisel poolajal türklaste võimalikud ohud ja hoidis mängu kontrolli all. 56. minuti 3:0 värav, kus Ronaldo pani Bruno Fernandesele selle pallii lusti jala peale ja sisuliselt tühja väravass pall löödi oli piltlik näide sellest, kuidas üks meeskond toimetas väljaku peal väga kõrgeenesekindluse, hea tasakaalukuse ja küpsusega ning teise jaoks läks valesti kõik, mis valesti minna sai. Kogu teise poolaja küsimus oli see, kas noored türklased lõpuks väljakupeale lastakse ja mis oli siis see Türgi peatreeneri plaan.

58. minutil ta siis Kenan Yıldızi väljakule pani, aga seda rohkem oodati kas Arda Güler saab mängu või mitte. Staadionil olijad said kuulda kuidas kogu teise poolaja Türgi fännid skandeerisid ja teda väljakule ootasid ning lõpuks 70. minutil nad selle ka said. Tegelikult on see märgiline, et need kaks Türgi noort olid ühel hetkel väljakul koos Ronaldo vastu, kes 2004. aastal lõi oma esimese EM-finaalturniiri värava, aga selleks hetkeks polnud need noormehed veel sündinud.

Minu jaoks näitas Portugal tasakaalukat ja küpset mängu, mis tõi Türgi üle võidu ja kindlustas F-alagrupi esikoha. Portugali tasakaal nooruse, kiiruse ja tasakaalukuse vahel näitab, et kõik on heas balansis. Ja muidugi Martinezi taktikaline osavus leida üles vastaste nõrkused võitugevused, mis oma mängijate asetusega kinni panna ja selle mänguga näitas ta järjekordselt seda, et on tugev strateeg.

Türklaste jaoks pole endiselt midagi kadunud, sest nemad peavad end võimalikult ruttu koguma ja viimases kohtumises Tšehhi vastu näitama seda mängu milleks nad võimelised on. Täna läksid nad selgelt lati altläbi, kuid türklastel on kindlasti sisu ja kvaliteeti sõelmängude faasi jõuda. Emotsionaalse rahvusena tuleb saada jagu kaotusekibedusest ja nad peavad võimalikult hästi valmistuma Tšehhi vastu.