Roman Kožuhhovski EM-i kommentaar: Yaremchuki pisarad tõid välja iga ukrainlase emotsiooni

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu EM-i kolumni, mis käsitleb lõppenud kohtumist ja selle kangelasi. Ukraina 2:1 võidumängu Slovakkia vastu kommenteeris FC Kuressaare peatreener Roman Kožuhhovski.

Täna nägime tõelist Ukraina jalgpallikoondist, kellel on selle sõja ajal kodumaa ees suur vastutus. Mehed ei mängi mitte ainult enda eest, nad mängivad kodumaa nimel. Esimeses mängus andis see surve end tunda, aga slovakkide vastu oli olukord, kus teist varianti peale võidu ei saanud olla. Yaremchuki pisarad kohtumise järel väljendasid iga ukrainlase hinge vallutanud emotsioone.

Niipalju kui ma koondist lapsepõlvest mäletan pole kunagi olnud niipalju kriitikat meeskonna aadressil. Me kaotasime esimese mängu Rumeeniale, sest puudus vajalik emotsioon ja tahe, selles mängus aga näitasime kõike ja ka oma kvaliteeti.

Ukraina koondis on tegelikult oma kvaliteedi pantvang. See põlvkond on andekas ja naljana öeldakse, et meil pole kedagi kes palli võtaks, sest kõik on suunatud oma tegutsemises rünnakule.

Meeskonnad tulid mängule erinevas meeleolus ja eeskätt just psühholoogilises plaanis. Slovakid tundsid end pärast Belgia alistamist enesekindlalt, aga Ukraina koondis sai kodumaal maksimaalselt kriitikat pärast kaotust Rumeeniale.

Sellist kriitikat koondise aadressil ma ei mäletagi. Aga minu hinnangul oli see õigustatud ja eeskätt seepärast, et kaotus tuli mitte meie stiilis, kui mängiti ilma tahteta. Peatreener Serhi Rebrov oli valiku ees ning ta pidi võtma ette kardinaalsed otsused ja nii tegi ta kohe neli vahetust.

Uute meestena alustasid Anatolii Trubin, Oleksandr Tymchyk, Andriy Yarmolenko ja Georgiy Sudakov. Ühest küljest toimus see pärast halba mängu, kuid teisest küljest on meie praeguses põlvkonnas palju talente ja sellise hulga vahetusi saab teha suuremate probleemideta.

Mängu alguses oli tunda Ukraina mängus närvilisust, oli näha ebakindlust ja 8. minutil Trubin päästis. 18. minutil lasid ukrainlased sisse lihtsa värava, kui pärast auti ei jätkunud kontsentratsiooni, kusjuures eksisid kaks kogenud mängijat Yarmolenko ja Oleksandr Zinchenko.

Kulus veel mõni aeg enne kui lõpuks ikkagi mängu sisse saadi. Esimene nurgalöök teeniti alles 28. minutil ja seega seal oli ka esimene terav olukord. Aga lõpus oli Ukraina saanud juba initsiatiivi enda kätte ja enne puhkepausi tegutseti juba kindlalt.

Usun, et vaheajal tegi Rebrov veel mõned korrektuurid ja teisel poolajal nägime juba palju enesekindlamat Ukraina koondist kõigis mängu elementides. Hakati kindlamalt tegutsema pressingus, mängiti hea tempoga ja Mykola Shaparenko lõi ilusa värava. Oli näha, et Ukraina ei anna seda mängu enam käest.

Pärast 65. minutit oli mäng juba Ukraina käes, hakati võitma duelle, neutraalsed pallid langesid ukrainlaste saagiks ja tegutseti agressiivselt. Omaltpoolt õnnestusid ka vahetused, Yaremchuk ja Oleksandr Zubkov lisasid kiirust.

Shaparenko andis ka korraliku söödu, mille Yaremchuk realiseeris ilusaks väravaks. Oli selge, et lõpus korraldasid slovakid surve ja Rebrov tõi rohkem kaitsele suunatud mängijaid. Lõpp oli küll närviline, kuid ma arvan, et treener tegi mängu jooksul ja lõpus kõik õieti.

Võib-olla pole keegi tähele pannud, kuid just kvalifikatsiooni mängudes saavutas Ukraina võidud just tahtejõu ja iseloomu pealt. Nii Bosnia kui Islandi vastu tuldi vastu kaotusseisust. Rberovi meeskonnal on oma käekiri, mille üks trumpe on tahtejõuline mäng, millega tullakse välja kaotusseisust.