Mäng algas hispaanlaste poolt üsna visalt – juba esimese kümne minutiga oli neil kaks sajaprotsendilist võimalust, mida neil ära kasutada ei õnnestunud. Eriti jäid mulle silma Nico Williams ja Pedri – mõlemad olid kogu mängu aktiivsed ja omasid veel võimalusi, mida nad aga paraku ära lüüa ei suutnud. Arvestades seda, kui palju Hispaania peale lõi, kui palju neil võimalusi ja pealelööke oli, siis oli isegi natuke irooniline, et võit tuli neile lõpuks omaväravast. Itaalial vedas, et nad nii väikese skooriga kaotasid.

Mind otseselt ei üllatanud, et Itaalia sedavõrd kaitsest lähtuvalt mängis – pigem üllatas see, et nende mäng rünnakul nii võimalustevaene ja nüri oli. Rünnakule küll jõuti, aga hispaanlased olid kaitses nii head, et jõudsid pidevalt duellidesse esimesena ja said pallid kätte. Ühtegi väga hästi välja mängitud head võimalust Itaalia puhul ei meenugi – hispaanlased jõudsid alati oma jõududega tagasi ning sageli said palli kätte juba enne seda, kui Itaalia rünnak kuhugi arenema jõudis hakata.

Seniste mängude põhjal on Hispaania küll üks silmapaistvamaid võistkondi olnud ja nad võiksid tiitlile mängida küll. Neil on isu, nad on kaitses head ja rünnakul mitmekülgsed: kui varasemalt oleme neid harjunud nägema üksluiselt tiki-takat mängimas, siis nüüd pannakse ettepoole isegi pikki sööte ja lüüakse kaugelt peale. Ei olegi nii, et üritatakse nii palju sööta, kuniks karistusala sees mõni sajaprotsendiline võimalus tekib, vaid proovitakse kohe, kui jalg on vaba. Gianluigi Donnarumma Itaalia väravasuul pidi täna head tööd tegema.

Mis puudutab Itaaliat, siis päris maha ei saa ka neid veel matta, seda enam, et üks alagrupivoor on neil veel pidada. Albaania vastu üllatas mind positiivselt see, kui hästi suutsid nad varakult kaotusseisu jäämisele reageerida, aga Hispaania vastu sellist sisu ei näidatud. Tiitlikaitsjat veel maha kanda pole aga mõtet – tegemist on kogenud tiimiga.