¤ ¤ ¤

Kuna esimesel neljal mängupäeval vaatasin EM-i kohapeal, siis ei ole ma kursis, kui palju on kodumaistes ülekannetes räägitud finaalturniiri väljakutest. Taani – Inglismaa mängus kerkis murukamar putsakorkide alt ehk sagedamini kui varasematest mängudes, sest Frankfurtis on olnud viimastel päevadel vihmane.

Düsseldorfis peetud Austria – Prantsusmaa kohtumises startis Mbappe ühel rünnakul palli peale minnes sedavõrd jõuliselt, et muru kerkis nagu järsult kohalt võtnud autoratta alt (selle jooksu lõpul jäi mehel realiseerimata Austria väravavahiga silmitsi minek). Staadionil (ja ilmselt ka teleülekandest) sai aru, et murukamara vahetus oli tehtud hiljuti, ca kaks-kolm nädalat enne 17. juuni mängu. Asja uurides selgus, et esimene muruvahetus Düsseldorf Arenal tehti mai keskel, aga peale 27. mail peetud Bundesliga üleminekumängu Düsseldorfi Fortuna ja Bochumi vahel tunnistas UEFA väljakukatte seisundi mitterahuldavaks ning see vahetati uuesti välja kaks nädalat peale esimest asendamist. Oletades, et teine muruvahetus algas 28. mail ning kestis kiiresti tegutsedes kolm-neli päeva, jäi murul juurdumiseks maksimaalselt 16 … 17 päeva, mis on piisav, aga suurturniiri tähenduses siiski piiri peal.

Olen kuulnud, et kõikidel EM-i väljakutel kasutatakse hübriidmuru, mis tähendab, et murukamarat tugevdab sinna sisse kootud kunstkiud, mis peaks takistama eelkõige mätaste lahtitulekut, sest murutaimede juured on keerdunud kunstkiu ümber. Kuna meil selliseid väljakuid ei ole, siis ei oska ma öelda, kui palju keerulisem ja ajamahukam on sellise muru vahetus, aga igatahes tundub, et väljakute ettevalmistamine on olnud sakslaste jaoks korralik väljakutse ja seda põhjusel, et Kesk-Euroopas oli kevad jahe ning Bundesliga väljakute korrashoid suurturniiri eel tõenäoliselt keerulisem kui muidu.

¤ ¤ ¤

Mängu ennast kirjeldaksin võistkondlikkuse nurga alt. Taanlaste pressing oli parem, kaitsetöö organiseeritus parem, toimimine võistkonnana parem ja nad mängisid suurema kirega. Inglaste ohtlikkus tulenes pigem individuaalsest võimekusest – nimetaksin Walkeri tõusmisi, Fodeni liikuvust ja osavust ning Kane’i väravalööja nina.

Võib tunduda kummaline, et EM-il lüüakse palju väravaid ühe poole eksimuste tulemusel. Statistikat teadmata oletaksin, et see võib tõepoolest olla varasemast sagedasem, ehk põhjusel, et pressingut tehakse üha intensiivsemalt. Inglaste avavärav oli üks sellistest – Kristiansen jälgis temast vasakul olnud inglast, aga paremalt tuli Walker.

Taanlaste viigivärava kohta ütleksin esimese asjana, et Harri Kane lahendas audiviskest saadud palli edasi mängides sedavõrd kogenud mängija kohta vägagi ebakindlalt ja õigupoolest on ebatavaline, et sedavõrd madalal oma väljakupoolel tehakse lühike sissevise ründajale. Teise asjana märgiksin poolkaitsjana tegutsenud klassikalise äärekaitsja Trent Alexander-Arnoldi passiivsust palli peale minekul ning kolmandana Pickfordi väravavahi kohta ebatavaliselt lühikesi käsi, mis ei andnud talle võimalust Hjulmandi löögini ulatumiseks.

¤ ¤ ¤

Võidumängus Serbia vastu jäid inglased periooditi vastase päris suure surve alla ja samamoodi oli ka mängus Taaniga, kusjuures lõpuminutite kohta saab öelda, et Inglismaa pääses viigiga.

Kui Inglismaa – Serbia mängu järel esitasin endisele Manchester Unitedi tegevjuhile ja tänasele UEFA asepresidendile David Gillile mängu kohta naljatamisi psühhoanalüütiku diivanilt tuntud küsimuse „Kas sa tahaksid sellest rääkida?“, siis tuli vastuseks „Ei. Meil on kolm punkti.“ Taani - Inglismaa mängu järel põgusalt Briti meediasse pilku heites tundub, et sellest tahavad rääkida kõik.

Suurturniiride kohta öeldakse, et võitmiseks tuleb mängida tõusvas joones – see tundub olevat ainus loogika, millele Inglismaa poolehoidjad täna toetuda saavad…