Šotimaa mäng meeldis mulle seekord palju rohkem kui avamängus. Nad olid jalgpalli mõttes energilisemad – esimeses mängus näitasid nad oma energiat välja muudmoodi, näiteks tähistasid suurelt väikeseid duellivõite. Šveitsi vastu oli neil mängus palju rohkem võitlust. Löödud värava puhul oli neil ka õnne, aga mulle tundus, et väravani viis neid just see energia.

Šotlaste keskväljal meeldis mulle väga Billy Gilmouri mäng, kes avakohtumises algkoosseisust välja jäi. Ta oli Šveitsi vastu mängija, keda šotlased väga vajasid – kaitses hea ja duellides konkreetne. Palliga ta võib-olla eriti palju korda ei saatnud, aga samas ei teinud ta palliga ka midagi valesti.

Ma ei tea, kas see on sellepärast, et elan ja mängin ise Šveitsis, aga Šveitsi koondis on mulle sel turniiril olnud väga sümpaatne: nende mänge kohe tahaks vaadata! Kõlab paradoksaalselt, aga igaüks väljakul teab, mida teha, samas on meeskond ka väga ettearvamatu. Neil on head ääreründajad, kes saavad üks ühe vastu olukordades hästi hakkama, see on nende tugevus. Granit Xhaka keskväljal toob rahu ja kogemust, kaitses on nad samuti väga korralikult esinenud.

1:1 skoori järgi võiks tunduda, et tegu ei olnud põneva mänguga, aga mulle tundus küll, et see oli väga põnev. Postid ragisesid, Xherdan Shaqiri värav oli aga minu meelest senise turniiri parim.