Ungari koondise mänge vaadates ei saa ma kuidagi üle sisemisest hämmeldusest, kuidas üks kunagine jalgpallimaailma gigant on tänaseks muutunud tavaliseks keskmikuks. Kõige enam teab jalgpallisõber kunagise Ungari imemeeskonna üllatuskaotust 1954. aasta MM-finaalis sakslastele. Ükski meeskond MM-ide ajaloos polnud varem (ja võibolla ka hiljem) olnud nii kindel favoriit ja maailma jalgpalli valitseja. Hoopis vähem on teada Ungari laiaulatuslikust mõjust maailma jalgpallis veelgi varasemast ajast.

Ungari jalgpalli ajalugu uurinud britt Jonathan Wilson kirjutab: „Pole liialdus väita, et kaasaegne jalgpall vormiti Esimesele maailmasõjale järgnenud viieaastase kaose jooksul Budapestis.“

Ungari jalgpalli tõusule lõi aluse inglane Jimmy Hogan, kes I maailmasõja ajal Austrias vangi langes ja seejärel Budapestis ungarlastele jalgpallikunsti õpetas. Kui kommunistlik Ungari 1953. aastal purustas Londonis Inglismaa 6:3, lausus võitjate treener Gusztav Sebes: „Me mängisime jalgpalli, mida õpetas meile Jimmy Hogan.“

See õpetus oli nii enne kui pärast II maailmasõda kandunud ja hakanud juuri ajama üle maailma. Aastatel 1920-1945 töötas Itaalias 60 Ungari treenerit. Ernö Erbstein ehitas üles Superga lennuõnnetuses (1949) hukkunud legendaarse Il Grande Torino ehk AC Torino, kelle kümme väljakumängijat esindasid 1947. aastal Itaalia koondist justnimelt Ungari vastu.

Erbstein, nagu paljud teisedki Ungari jalgpallitreenerid, oli juut. Budapestis elas 20. sajandi hakul 170 000 juuti, mis oli neljandik linna elanikkonnast. Nemadki said osa Ungaris kujunenud ja kujundatud jalgpallikultuurist ning pärast edukaid turneesid Lõuna-Ameerikasse jäid mitmed sinna treeneriteks. Kui Budapesti Ferencvaros 1929. aastal Brasiilias mängis, kirjutas Rio de Janeiro ajaleht Gazeta de Noticias: „Ungari meeskond mängis parimat jalgpalli, mida oleme eales näinud, kaasa arvates Inglismaa profimeeskonnad. Nad õitsevad taktikaliselt ja see on nende peamise jõu allikas. Nende liikumised on teravmeelsed, leidlikud ja ootamatud, kuid need tulevad Ferencvarosi puhul välja loomulikult.“

II maailmasõja sündmused andsid väljarändele Euroopast hoogu juurde: lahkusid nii fašistide poolt tagakiusatud Ungari juudid kui ka kommunistliku surve alla sattunud ungarlased. Paljud neist juhendasid Brasiilia, Argentiina ja Uruguai tippklubisid ja mängisid olulist rolli Lõuna-Ameerika jalgpalli kaasajastamisel ja neile lihvi andmisel. Enne II ilmasõda Tallinnaski käinud Bela Guttmann, samuti juut, oli võidukas nii Brasiilias, Uruguais kui Portugalis, kus viis kahel korral Euroopa karikavõiduni (1961, 1962) Lissaboni Benfica.

Saksamaal seadustati professionalism 37 aastat hiljem kui Ungaris: Bundesliga loomisega 1963. Tormiliselt arenevas 20. sajandi jalgpallis on see terve igavik. Ometi on sakslased tänaseks maailma jalgpalli suurvõim. Saksa jalgpalli arengut pidurdas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses riiki valitsenud võimlemiskultus, mis teenis sõjalise ettevalmistuse eesmärki. Jalgpalli nimetati halvustavalt „inglise haiguseks“. Kui võimlemise hegemoonia lagunema hakkas ja pärast II maailmasõda lõplikult murti, polnud jalgpalli teel sakslaste südamesse tõkkeid. 1963. aastal asutatud Bundesliga heitis kõrvale ka seni kehtinud amatörismiideaalid. Sakslaste raudne distsipliin, tööeetika ja süsteemsus viis riigi selle ala absoluutsesse tippu. Neil pole kavatsustki sealt lahkuda.

Olles uurinud ja sisse elanud maailma eri rahvaste ja riikide jalgpallikultuuri kujunemisloosse, on mul kahju kunagiste hegemoonide langemisest. Eriti kui nad on väikerahvad. Eriti kui nad on keelesugulased. Aga hea on teada, et nende jalgpalli-DNA elab edasi tänaste valitsejate mängustiilis ja taktikalistes edasiarendustes.

Loo alguses tsiteeritud Jonathan Wilson on kirjutanud, et Budapestist alguse saanud moodsa jalgpalli mõju kestab tänaseni. Kui inglased viisid jalgpalli maailma, siis Ungari treenerid kultiveerisid seda kahe maailmasõja vahel: „Ungari õpetas maailma mängima; me kõik oleme Jimmy Hogani kaitsealused.“