Vastamisi olid nelja miljoni elanikuga väikeriik ja 84 miljoni elanikuga suurriik. Mängu alguses oli seda ka platsil veidi näha: Türgi hakkas domineerima ja Gruusia üritas alguses kaitsest lähtuvalt mängida. Kuni 15. minutini oli Türgil päris hea hoog sees, kuigi Gruusial oli seal vahel ka üks väga hea võimalus. Türgi läks avapoolajal ilusa kauglöögiga 1:0 ette ja Gruusia šokk oli täielik, kui mõni minut hiljem 2:0 löödi, aga seal oli nende õnneks ülinapp suluseis. Gruusia habemetes karudele oli see korralik äratus – juba neli minutit hiljem prooviti ka oma rünnakut ja kõigutati paljude türklaste vahelt pall ka väravasse. Tundus, et Türgi oli suluseisuvärava järel korra peata ja nad ei saanudki avapoolaja teisel poolel sellest välja, poolaja lõpp oli pigem grusiinide periood.

Mängu oli aga huvitav vaadata, see käis edasi-tagasi ja uimerdamist ei olnud. Samas riske ei võetud: kui üks meeskond sai üle poole, siis langes vastane kohe allapoole. Teisele poolajale välja tulles võis arvata, et Gruusia oli Borjomi mineraalveest jõudu juurde saanud, aga teine poolaeg algas sarnaselt esimesele ehk Türgi domineerimisega. Hakan Calhanoglul oli väga hea karistuslöök, mille Gruusia väravavaht hästi tõrjus, teisel pool oli variant Hvitša Kvaratshelial.

Otsustav hetk saabus 65. minutil – Gruusia võttis rünnaku üles, Türgi sai hea pressingu abil palli kätte ja siis polnud enam midagi teha, kui Arda Güler kauglöögiga ristnurga üles leidis. Palju ruumi ei olnud talle vaja – pilk üles ja löök teele.

Gruusia võitis südameid

Vahetustega kadus mõlemalt poolelt hea energia ja natuke ka tempo. Arvata oli, et kui seis püsib, läheb lõpp huvitavaks ja nii ka läks. Eriti sageli ei näe, et mõni võistkond juba esimeses alagrupivoorus mängu lõpus all-in läheks, aga Gruusial ei olnud midagi kaotada. Türgi kolmas värav mängu lõpus minu jaoks Gruusia pakutud head emotsiooni ära ei võta. Usun, et kogu Gruusia rahvas oli täna telekate ees.

Kiidan Gruusiat uhke etenduse eest – see mäng oli senise turniiri emotsionaalseim ja võitluslikem ja näitas taaskord, et jalgpall on ilus mäng – tehniliselt sattusid vastamisi kaks väga heal tasemel meeskonda. Gruusia näitas esimest korda suurturniiril mängiva väikeriigina sisu, Türgi aga taset, kuidas selliseid võrdseid mänge võita.

Gruusiast on kahju, et nad ei suutnud punkti võtta. Pakkusin ise enne mängu Gruusia võitu – see ei olnud ju tegelikult väga kaugel. Paljud arvasid, et olen hull optimist, aga uskusin tõsiselt, et nad suudavad üllatada.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena