Mängu vaadates jäid mulle silma kolm peamist tähelepanekut:

  • Ootasin Ukrainalt selgelt meeskondlikumat ja ühtsemat mängu. See oli väga üllatav, et nad seda ei suutnud – raske öelda, mis seda põhjustas. Võimalik, et nad olid väga pikalt oodanud võimalust oma riigi eest suurturniiril mängida ja nad põlesid läbi, aga Ukraina koondist oli väljakul väga keeruline ära tunda.

  • Rumeenia oli kaitses tohutult organiseeritud. Nad mängisid kaitses sarnase asetusega nagu eile Inglismaa, aga tegid seda kordades paremini ja selgemalt. Hiljuti Šveitsi koondist analüüsides nägin ka nende valikmänge Rumeeniaga ja ka valiksarjas mängisid rumeenlased üsna samamoodi ja olid kaitses edukad. See lõi meeskonnale hea pinnase – mängijatel olid oma ülesanded selged, nad tunnevad oma positsioone ja mängijaid, kes nende kõrval mängivad. See paistis selgelt silma – peata olekut või paanikat nende puhul näha ei olnud. Nüüd koondise peatreeneri ametis ei vaata ma suurturniire küll otseselt väga teistsuguse pilguga, aga üritan tihtipeale märgata nüansse, mis võiksid ka enda töös kasuks tulla – eriti just neid taktikalisi lähenemisi ja mustreid, kuidas väiksemad võistkonnad lähenevad mängudele suuremate vastu. Rumeenlaste lähenemine, stiil ja mängupilt mulle väga meeldisid – oli näha selget plaani, meeskonda ja toimivat kokkutöötanud ühtset rusikat. Treenerina oli seda väga hea vaadata.

  • Oli väga üllatav, et ukrainlased ei suutnud pärast esimest poolaega vaheajal midagi muuta. Teinekord on nii, et treener, kelle võistkonna mäng esimesel poolajal hästi toimib, on vaheajal vahest isegi keerulisemas olukorras: mida sel juhul öelda või teha, et sooritust hoida ja võistkonnale midagi juurde anda? Teise poolajaga muutust tuua on üldiselt lihtsam, sest vahel ei ole isegi vaja eriti palju teha, sest kõik saavad millegi muutmise vajadusest ka ise aru. Seetõttu oli ootamatu, et Ukraina ei suutnud midagi muuta.