Usun, et kõik arvasid, et Inglismaa hakkab seda mängu domineerima. Alguses nad seda ka tegid, nii 20–25 minutit, kuid eeldasin enamat. Eks oli teada, et Inglismaal on turniiri favoriidina suur koorem õlgadel ning lihtne ei saa neil olema, aga ootasin, et nende mängupilt oleks olnud veidigi veenvam.

Samas oli tegu väga tasavägise mänguga lõpuni välja. Kohtumise alguses hoidis Inglismaa palli, tekitas võimalusi ja lõi värava, aga tasapisi hakkas ka Serbia mängu tulema. Nad said rütmi kätte ja teine poolaeg oli serblaste esituses päris muljetavaldav. Tihtipeale juhtub, et kui meeskond on vaheajaks tulemusega taga, läheb initsiatiiv kaotajameeskonnale – täpselt nii läkski ja Serbia kasutas selle ära. Lõpuks andsid nad enda poolt üllatavalt hea lahingu. Serbia avaldas muljet küllaltki agressiivse ja julge üks ühele pressiga, kus taheti oma mängu peale suruda. Inglismaa vastu nad seda näitasid ning mõnel teisel päeval oleks võinud kohtumine ka viigiga lõppeda. Võimalusi küll üleliia palju ei olnud, aga kui serblased palliga rütmi kätte said, mängisid nad hästi.

Inglismaa poolt vaadates… kõlab küll veidralt, kuid mingil moel näitas Inglismaa oma taset. On oluline, et kui suurfavoriit tahab lõpuni välja minna ja turniiri võita, siis ka rasketes mängudes ja rasketel hetkedel ei kaota nad punkte, vaid suudavad neid teenida. Eks Inglismaal oli vaja kolme punkti kätte saada, et siit edasi minna. Eeldan, et seda nad ka teevad – saavad oma mängu rohkem käima terve kohtumise vältel, mitte ainult teatud perioodides.

Kui tuua välja mängu parim, siis arvan, et selleks oli Jude Bellingham. Tema löödud värav väravaks, aga ka tema tööeetika ja -raadius on nii noore mängija kohta muljetavaldav. Mulle tundub, et Bellingham on sellises karjäärifaasis, kus ta teab, et ta on kuningas – on enesekindel, dikteerib mängu, tahab kogu aeg palli ja liigub aktiivselt ringi.